Kahtlemata on paljud lugejad kokku puutunud rakendusüksuste pikaaegse teooriaga justkui tähendaks hankelepingu teistsugune täitmine tingimata seda, et hankelepingut oleks kuidagi konkludentselt muudetud. Paljudel juhtudel on see väide tähendanud toetuse saajatele valusaid finantskorrektsioone. Nüüd aga nähtub, et kohtupraktikas on asutud selgelt vastupidisele seisukohale.
See nädal on olnud finantskorrektsioonide valdkonnas üsna tormiline. Nagu Kadri ka värskelt sotsiaalmeedia vahendusel teavitas, leidis Riigikohus kolmapäeval, et nn tagasiulatuva mõjuga finantskorrektsiooni määra kohaldamine pole Põhiseadusega kooskõlas. Küllap Kadri kirjutab sellest ka pikemalt.
Mõnevõrra väiksemat tähelepanu pälvis aga 27.06.2023 Riigikohtu määrus, millega kohus ei võtnud menetlusse Riigi Tugiteenuste Keskuse kassatsiooni haldusasjas 3-21-1711 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele. Selles otsuses rahuldas ringkonnakohus Kohila valla kaebuse Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK) finantskorrektsiooni otsuse ning vaideotsuse tühistamiseks.
Märgiline on selle lahendi jõustumine seetõttu, et finantskorrektsiooni otsuses heitis RTK Kohila vallale ette hankelepingu õigusvastast muutmist. Muutmise sisuks oli RTK arvates see, et hankelepingu täitja ei esitanud enne lepingu sõlmimist täitmisaegset tagatist (10% lepingu hinnast) ja hiljem garantiiaja tagatist. RTK pidas seda hankelepingu muutmiseks RHS § 123 lg 2 p 2 mõttes, kuna hankelepingu tingimused olid sellega muutunud pakkujale soodsamaks.
Kohila valla peamine vastuargument oli see, et tegemist oli hankelepingu täitja poolse hankelepingu rikkumisega, mis jäi vallal märkamata. Vallal polnud täitjaga mingit kokkulepet hankelepingu muutmiseks.
Tallinna Halduskohus toetuse saaja kaebust täies ulatuses ei rahuldanud, asudes seisukohale, et hankelepingu muutmisena tuleb käsitada mh olukorda, kus pooled ei tee tahteavaldusi, kuid vaikimisi aktsepteerivad toimuvat ja ei reageeri muudatusele hankelepingu kehtivuse ajal. Teisisõnu lähtudes aka RHS-i kommentaarides esitatud mõttest ,et hankelepingu muutmine võib avalduda ka selle reaalses täitmises.
Tallinna Ringkonnakohus halduskohtu sellise käsitlusega aga ei nõustnunud ja asus seisukohale, et praegusel juhul ei olnud hankelepingut muudetud, mille tõttu ei olnud ka finantskorrektsioon õiguspärane. Siinjuures tugines kohus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusele.
Oma otsuses selgitas ringkonnakohus, et pole põhjendatud pidada hankelepingut muudetuks üksnes läbi järelduste tegemise sellest, kuidas hankelepingut on täidetud. Ringkonnakohtu seisukohalt ei saa hankelepingu muutmist järeldada töövõtja poolsest lepingu rikkumisest ega ka hankija poolt RHS-ist tulenevate kohustuste rikkumisest, vaid hankelepingu muutmine eeldab igal juhul mõlema poole tahteavaldust.
Siinjuures viitas kohus sellele, et RHS § 8 lg 2 teisest lausest, VÕS § 13 lg-st 1 ja TsÜS §-st 68 tuleneb üldpõhimõte, et lepingut saab muuta ainult kokkuleppeliselt. Ehkki RHS § 123 lg 1 viitab „hankija“ õigusele muuta sõlmitud hankelepingut, ei saa RHS §-st 123 siiski tuletada, et hankelepingu muutmiseks ei peagi üldse esinema poolte kokkulepet, vaid piisab hankija ühepoolsest tegevusest (nt jäetakse reageerimata töövõtja poolsele rikkumisele).
Kohus leidis siinkohal toetust ka Euroopa Liidu õigusest, viidates sellele, et Euroopa Kohtu lahenditest Pressetext ja Finn Frogne nähtub samuti, et hankelepingu muutmiseks peab olema siiski poolte vahel kokkulepe saavutatud.
Lõpetuseks märkis kohus sedagi, et vaidluses ei ole tuvastatud poolte kokkulepet või praktikat, mille põhjal saaks TsÜS § 68 lg 4 järgi lugeda tahteavalduseks vaikimist või tegevusetust, lisades, et igal juhul peab ka vaikimine või tegevusetus olema teadvustatud valik, mitte ebapiisavast hoolsusest tingitud eksimus.
Kahtlemata on eeltoodud ringkonnakohtu lahend vesi paljude toetuse saajate veskitele, kes on sarnastel asjaoludel rakendusüksustega vaidlemas.
Riigihanke blogi 