Proportsionaalsuse printsiibist ja pakkuja tehtud vigade parandamise võimalusest Riigikohtu lahendis 3-19-1501

Riigikohus tegi 20.12.2019 lahendi asjas nr 3-19-1501, kus oli vaidluse all pakkuja poolt hooletusest tehtud vea parandamise võimalus. Kuigi tegemist oli sotsiaal- ja eriteenuse hankega, oli hankija dubleerinud RHS § 46 lg 4 ja § 98 regulatsiooni hankedokumentidesse, mistõttu kohaldati vaidluse lahendamisel just neid norme ning kohtu seisukohad on seega kohaldatavad enamikes hankevaidlustes.

Asjaolud

Pakkuja osales Töötukassa hankel ning pidi jah/ei raadionupu kasutamise teel kinnitama, et on HKTS § 12 lg 2 mõttes usaldusväärne halduslepingu täitja. Kuna pakkuja ei olnud riigihangete registris kinnitust esitanud, siis jäeti pakkuja kvalifitseerimata. Punkt, mille alusel pakkuja kvalifitseerimata jäeti oli sõnastatud järgmiselt: Kui pakkuja on jätnud esitamata riigihanke alusdokumentides nõutud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi või pakkuja ei esita hankija nõudmisel kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumentide sisu kohta selgitust või selgitamist võimaldavaid andmeid või dokumenti ja need andmed või dokumendid ei ole hankijale oluliste kulutusteta andmekogus olevate avalike andmete põhjal kättesaadavad, jätab hankija pakkuja kvalifitseerimata (hankedokumentide p 4.6). Hankija hinnangul oli sellega välistatud kaalutlusõiguse teostamine ning pakkuja tuli igal juhul jätta kvalifitseerimata, sest nõutud dokument ehk kinnitus oli esitamata.

Kaebaja tugines aga proportsionaalsuse põhimõttele viidates Euroopa Üldkohtu praktikale, mille on leitud, et kui viga on sedavõrd ilmne ja lubatavate selgitustega lihtsasti kõrvaldatav, on hankijal proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt lausa kohustus selgitusi küsida (otsus asjas nr T-211/02: Tideland Signal, p 57). Kaebaja väitis, et praegusel juhul ei olnud kaebajal jäänud esitamata sisulist dokumenti tema kvalifikatsiooni tõendamiseks, vaid kaebajal jäi inimliku hooletusvea tõttu registris tegemata kinnituse esitamiseks vajalik valik ja see viga oli hankijale ilmne.

Kohtud olid asja lahendamisel eri meelt. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata. Riigikohus tegi asjas lõpliku lahendi jättes lõppastmes jõusse halduskohtu lahendi ja rahuldades sellega kaebuse otsuse tühistamiseks.

Riigikohtu põhjendused

Viidates Manova (C-336/12) lahendile, märkis Riigikohus, et võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega pole siiski vastuolus see, kui pakkumusega seonduvaid andmeid parandatakse või täiendatakse, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead. Hankija võib nõuda andmete täpsustamist või parandamist tingimusel, et see nõue puudutab selliseid dokumente või andmeid (nagu näiteks avaldatud majandusaasta aruannet), mille puhul saab objektiivselt kontrollida, et need on varasemad kui taotluste esitamise tähtaeg.

Konkreetse kaasuse pinnalt leidis Riigikohus, et pakkuja usaldusväärsus ehk vastavus HKTS §-le 12 oli olemas pakkumuse esitamise ajal vaatamata sellele, et vastav kinnitus oli esitamata (kohtus ei olnud esitatud andmeid, mis tõestaks vastupidist). “Ka oli ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei saanud pakkumuse esitamise tähtpäevaks kinnituse esitamata jätmisega märkimisväärset eelist teiste pakkujate ees. Kuna kaebaja oli pakkumuse esitanud, pidi olema hankijale selge, et kaebaja soovis pakkumuses kinnitada enda vastavust vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele ning et pakkumuse ebatäpsus tekkis tahtmatult. Pärast pakkumise esitamise tähtaja möödumist „Jah“ valiku tegemisega kaebaja üksnes täpsustanuks juba esitatud pakkumust.” (p 17)

Kuna hankijal puudus enda hinnangul kvalifitseerimisotsust tehes kaalutlusõigus, märkis Riigikohus, et seesugune arusaam ei ole õige. Kuna kohtu hinnangul andis HD p 4.6 hankijale õiguse küsida pakkumuse kohta selgitusi, siis kaalutlusõiguse teostamata jätmine ilma kaalukaid põhjendusi omamata oli õigusvastane: “Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. ” (p 18).

Kokkuvõttes tühistas Riigikohus hankija otsuse väites, et see on ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Otsuse mõjud hankepraktikale tulevikus

Minu kogemuse kohaselt alama astme kohtud proportsionaalsuse printsiipi enda otsuste põhjendamisel eriti tihti ei kasuta ja pigem kaalub võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiip üles proportsionaalsuse printsiibi ja seda eriti kaasustes, kus pakkuja on jäetud hankelt kõrvale mõne esitamata dokumendi või ebatäpsuse tõttu enda pakkumuses. Idealiseeritakse võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiipe, kuid unustatakse, et proportsionaalsuse printsiip on eelmainitud kahe kõrval samuti riigihanke üldpõhimõtteks ja isegi EL õiguse aluspõhimõtteks (vt nt dir 24/2014/EL pp 1 – Riigihankelepingute sõlmimine liikmesriikide ametiasutuste poolt või nende nimel peab toimuma Euroopa Liidu toimimise lepingus (ELi toimimise leping) sätestatud põhimõtete alusel ning järgides eelkõige kaupade vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid ning nendest tulenevaid põhimõtteid, nagu võrdne kohtlemine, mittediskrimineerimine, vastastikune tunnustamine, proportsionaalsus ja läbipaistvus)

Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõte ei ole olemuslikult ülimuslikud proportsionaalsuse põhimõtte ees, kõik eeltoodud põhimõtted on võrdselt olulised ning võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiip ei tohiks varjutada teisi riigihanke üldpõhimõtteid. Printsiipide rakendamisel tuleb teha õiglane mitte formaalselt korrektne otsus. Viimast tehakse ebaõiglaselt tihti ning praktika selles osas peab muutuma. Seetõttu on mul äärmiselt hea meel, et Diana viis asja Riigikohtusse ja sealt ka võiduga välja tuli.

Kurioossel kombel on teine proportsionaalsuse printsiipi väärtustav Riigikohtu lahend tehtud samuti Töötukassa asjus. Riigikohus on juba varasemalt leidnud, et pakkuja kvalifitseerimata jätmine pisimagi vea korral ei ole proportsionaalne (RKHKo 3-3-1-24-13, p 17).

Tõenäoliselt hakkab nüüd VAKOs ja kohtutes muutuma hankepassiga seonduv praktika olukorras, kus hankepassis on hooletusest jäetud esitamata (jah/ei) kinnitus kõrvaldamise aluse või kvalifitseerimistingimuse kohta. Näiteks võib tuua mitmeid lahendeid, kus sarnases küsimuses on kaalukauss teistpidi läinud:

  • Staples Finland vs TTÜ VAKO 80-18/195025. Hankepassis puudus kinnitus tööõiguse valdkonna kohustuste täitmise kohta ja pakkuja kõrvaldati ning otsus jäi jõusse.
  • Hansabuss vs MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus VAKO 32-19/203132, TlnRKo 3-19-631. Referentslepingute nimekiri oli puudu, pakkuja tahtis tugineda hankijaga sõlmitud lepingutele, kuid isegi ei viidanud nendele hankepassis. Kohus leidis, et oleks pidanud jätma kvalifitseerimata (VAKO arvates kõrvaldama). Siinkohal võib muidugi ka uute suuniste alusel lõpplahendus samaks jääda, sest pakkuja pidi esitama lepingute nimekirja, mitte üksnes jah/ei kinnituse, mistõttu ei pruugi enam tegemist olla ilmse tehnilise veaga, mille kõrvaldamine oleks hõlpsasti teoststav.
  • OilTerm vs RKAS VAKO 130-19/210886. Pakkuja ei esitanud hankepassis netokäibe andmeid. VAKO leidis, et asjaolu, et Vaidlustaja on Hankija poolt eelmistes riigihangetes sama tingimuse ja samade esitatud andmete (netokäibe andmed) alusel kvalifitseeritud ja temaga on sõlmitud hankelepingud, ei tähenda, et käesolevas riigihankes tehtud Vaidlustaja kvalifitseerimata jätmise otsus oleks õigusvastane.

Ka Rahandusministeeriumi “ametlikud” seisukohad vajavad ülevaatamist, sest KKK rubriigis hankepassi osas on avaldatud, et ettevõtjal ei ole võimalik esitada hiljem neid andmeid, mida ta pidi esitama hankepassis ning mingit kaalutlusõigust siin hankijale antud ei ole (küsimus nr 9). Ka jah/ei vastuse esitamine hankepassis on andmete esitamine, mis Rahandusministeeriumi juhiste kohaselt ei ole hiljem esitatav.

Kindel on see, et hooletusest tekkinud vigade puhul jah/ei stiilis vastuste esitamata jätmise näol peavad hankijad kaalutlema, kas lubada kinnitust ka tagantjärgi esitada või esinevad kaalukad põhjendused selle mitte-lubamiseks. Konkreetse kaasuse asjaolude pinnalt nähtus, et isegi hankedokumendis olev vastav klausel ei pruugi olla piisav põhjendus. Kui aga puudus seisneb sisulisemate andmete esitamata jätmises nagu näiteks referentslepingud, projektimeeskonna nimed jne, siis ei pruugi lahend nii selge olla, sest asjaoludest võib siiski tuletada eeliseid pakkujale, kes õigeks ajaks andmeid ei esitanud.

Menetlusnüannsidel põhinevad vaidlused on küll juristidele toredad aga tülikad nii ettevõtjatele (hirmutades neid tihti põhjendamatult eemale riigihanketurult) kui lõppastmes ka hankijale (sest välistavad lepingu sõlmimise võimaluse muidu hea pakkumise teinud ettevõtjaga). Ka selles vaidluses ei olnud küsimus ju selles, kas vaidlustaja oli sisuliselt usaldusväärne ettevõtja halduslepingu täitmiseks, vaid üksnes selles, kas hankija sai “andestada” linnukese esitamata jätmise. Talupojamõistus ei võtaks üldse, millest selline vaidlus tekkida saab ja siin tulemegi mängu meie – kõrgelt haritud juristid. Aga kas seda kõike on vaja üksnes mängu ilu pärast? Me kaitseme agaralt konkurentsi võrdse kohtlemise printiibi abil aga mõnes teises hankes võib see sama kaitstud ettevõtja olla samas olukorras, kus linnukese tegemata jätmise tõttu jääb ta hankelt kõrvale. Nii et võibolla tasuks küsida ettevõtjatelt, kas selline ülim võrdse kohtlemise printsiibi rakendamine on üldse nende huvides või tasuks juba seaduse/seletuskirja/nõustamispraktika raames rõhuda ka proprotsionaalsuse printsiibile – iga viga ei ole ületamatu ja finalistlik ning ettevõtluskeskkond aktsepteerib seda.

Number 3. Dotsent

Episoodis nr kolm vestleme Tartu Ülikooli dotsendi dr.iur Mari Ann Simovartiga. Mari Ann õpetab ülikoolis riigihankeõigust ning on tõenäoliselt paljude meie õpetaja praegu, minevikus või tulevikus. Jutuks tuleb hea halduse põhimõte riigihangetes, hankija kui professioon ja hankija kui mõiste Halulaeva (hääldus: Halulaajev) kaasuse kontekstis. Samuti räägime formaliseerituse põhimõttest, detektiivitööst ja ekspertiisidest hankevaidlustes ja hankelepingu ülesütlemisest ebaseaduslike muudatuste tõttu.

Varasemad osad on kuulatavad nii Soundcloudist kui Spotifyst.

Saarlased ei pea veel tingimata leppima vanade lennukitega

Kadri avaldas eelmise nädala reedel ERRi portaalis arvamust. Avaldame seisukoha täiskujul ka siin.

Eelmisel teisipäeval tegi riigihangete vaidlustuskomisjon (VAKO) lahendi Tallinna-Kuressaare lennuliinihankes. Vaidlustusotsusest jäi meedias kuvama väärarusaam justkui peaksid saarlased lennuki 20-aastasest vanusepiirangust suu puhtaks pühkima. Kusjuures saarlased ise on vanusepiirangu mitteseadmist pidanud pettumust valmistavaks, kui mitte lausa kriminaalseks.

VAKO tunnistas JSC aviation company „TRANSAVIABALTIKA“ poolt esitatud vaidlustuse alusel õigusvastaseks hanke kvalifitseerimistingimuse, mis nõudis pakkujalt lennuki olemasolu (või selle kasutusse võtmise võimalust), mille vanus ei ületaks 20 aastat. VAKO analüüsis kvalifitseerimistingimuse õiguspärasust, täpsemalt selle sobivust ehk vastavust hankelepingu esemele ja proportsionaalsust. Probleem tekkis tingimuse sobivusega, sest mitte kuskil hankelepingu projektis või tehnilises kirjelduses ei olnud toodud nõuet, et teenust võib osutada üksnes maksimaalselt 20 aastat vana lennukiga. VAKO tuvastas, et hankedokumentide sätetest nende koosmõjus tuleneb loogiliselt üksnes see, et pakkujal peab teenuse osutamiseks olema lennukõlbulik lennuk. Tingimuse proportsionaalsuse kontrollini VAKO seetõttu ei jõudnudki. Kuigi võib ju polemiseerida, et kui kvalifitseerimistingimuses on kirjas, et pakkujal peab lepingu täitmiseks olema maksimaalselt 20-aasta vanune lennuk, siis muutub see tingimus hankelepingu osaks, ilma, et seda peaks eraldi punktina lepingus sõnastama.

Kvalifitseerimistingimused on loodud piiramaks (õiguspäraselt) ettevõtjate ringi, kes võivad hankele pakkumust esitama tulla ning peaksid meile näitama pakkuja suutlikkust lepingut täita. Tegemist on minimaalse lävendiga, millest pakkuja peab nö üle hüppama. Sellisena peab kvalifitseerimistingimus olema sobiv ehk seonduma hankelepingu täitmise nõuetega ning proportsionaalne ehk minimaalselt vajalik . Olukorras, kus hankeleping ise ei nõua uuemate lennukite kasutamist, ei ole vanusepiirangut täitva lennuki olemasolu kvalifitseerimistingimusena üldsegi sobiv meede.

Sel põhjusel tunnistaski VAKO kvalifitseerimistingimuse õigusvastaseks ja kohustas hankijat tingimusi muutma. Küll aga ei kirjuta VAKO enda otsusega hankijale ette mil viisil taastada olukorra õiguspärasus. VAKO andis ka otsuses selgeid vihjeid, et vanusepiirangu nõue peaks sisalduma tehnilises kirjelduses vastavustingimusena või hindamiskriteeriumis kvaliteedikriteeriumina. Kuna hetkel selliseid nõudeid seatud ei olnud, siis ei jäänudki VAKOl muud üle.

Mida siis saarlaste lohutamiseks öelda? Mitte pöördumatult muserduda, sest VAKO ei tunnistanud vanusepiirangu nõuet igal juhul õigusvastaseks tingimuseks. VAKO otsuse p 16 suunab hankijat enda eesmärgi saavutamiseks täiendama tehnilist kirjeldust ja hankelepingu projekti: „Hankija üldsõnalised argumendid selle kohta, et alla 20-aastane lennuk looks Saaremaale sotsiaalmajanduslikku väärtust ja edendaks keskkonnahoidu, on konkreetse kaasuse asjaolusid arvestades asjakohatud. Viidatud kaalutlused võiksid põhimõtteliselt kõne alla tulla nt pakkumuse vastavustingimuste, pakkumuste hindamise kriteeriumide või hankelepingu tingimuste puhul, ent mitte kvalifitseerimise tingimuste puhul olukorras, kus hangitav teenus – kujul nagu hankija ise selle kujundanud on – ei nõua teatud kindlale vanusepiirangule vastava lennuki kasutamist.“

Hankija üks võimalik valik on seega teha täiendusi hankelepingu projekti ja teenuse osutamise tingimustesse, mis toetaks kvalifitseerimistingimusena vanusepiiranguga lennuki omamise nõuet.  Kuna VAKO tingimuse proportsionaalsuse hindamiseni ei jõudnudki, siis kahjuks me ei tea, kas sellisel viisil dokumentide täiendamine võiduka lõpuni viib aga lootust on. Ning meeles tuleb ka pidada, et otsus pole veel jõustunud ehk lõplik tõde pole veel selgunud.

Nii et kokkuvõttes tasub lugeda VAKO otsuse ridade vahelt, sest võit lahingus ei tähenda alati sõja võitmist.

Number 2. Advokaat

Osas nr 2 vestleme PwC advokaadi Erki Felsiga, kes on mh ka õpetaja ja maailmarändur. Räägime riigihankekeelest, tõlgendamisest, heitumisest ja alapakkumustest ning Erki seiklustest Aafrikas. Head kuulamist!

Jätkame riigihanke blogi podcasti episoodiga number 2. Seekordne külaline on PwC advokaadibüroo advokaat Erki Fels, kellel on täita ka õpetaja ja maailmaränduri roll. Räägime riigihankekeelest, tõlgendamisest, heitumisest ja alapakkumustest ning Erki seiklustest Aafrikas. Oli väga meeleolukas jutuajamine nii et head kuulamist!

Number 2. Advokaat

Kuulata saab ka Spotify’s siit: https://open.spotify.com/show/6G7g1yl3mm5lcdiHSTIFWk

Ning Soundcloud’st siit: https://soundcloud.com/user-63331553/number-2-advokaat

Mida tähendab avaliku huvi kriteerium hankija määratlemisel ja muid ootamatusi Riigikohtust

Kolmapäeval nägi ilmavalgust Riigikohtu lahend niinimetatud Halulaeva kohtuasjas. Kaasuses tõlgendas kohus mitmeid RHS 2007 sätteid, sealhulgas hankijaks määratlemist avaliku huvi kriteeriumi alusel ning kvalifitseerimise tingimuste proportsionaalsust ja hindamiskriteeriumite läbipaistvust lihthankemenetluses. Kuigi asi puudutas vana seadust, on lahendis väljendatud tõlgendused vähemalt osaliselt aktuaalsed ka kehtiva RHS-i tõlgendamisel. Heidame siis pilgu peale.

Kohtuvaidlus tõusetus hankest, millega MTÜ soetas halulaeva tehnosüsteemi ja tellis selle paigalduse. Eesti Rahvusringhäälingu andmetel on “halulaev” sünonüümiks Hiiumaa kaljasele, olles saanud nime selle järgi, et säärase laevaga veeti mandrile küttepuid.

Sellest soetusest tõusetus omakorda klassikaline finantskorrektsioon otsus, milles PRIA nõudis MTÜ-lt Halulaev tagasi 25% abikõlbulikest kuludest. Ameti nõue põhines kahe alusel – kvalifitseerimise tingimuste ebaproportsionaalsusel ja hindamiskriteeriumite läbipaistmatusel. Täpsemalt öeldes väljendus väidetav ebakohasus selles, et asjade tarnimise ja paigaldamise lepingu puhul pole ajaloolise purjelaeva ehitustööde või renoveerimise kogemuse nõue asjakohane ning riigihanke alusdokumentides puudusid pakkumuse hindamise kriteeriumid ja nende osakaalud.

Riigikohus võttis esmalt seisukoha küsimuses, kas kõnealune toetust saanud MTÜ oli üleüldse hankija. Siin jõudis kohus vähemasti minu jaoks üllatuslike argumentide najal järelduseni, et mh ka kehtiva RHS § 5 lg 2 p 5 alusel saab hankijaks olla ainult selline rahastatav isik, kes täidab avalikku ülesannet. Viimast täidab isik aga kohtu hinnangul siis, kui pädev asutus on eraisikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik.

Võrreldes paljude praktikute varasemate arusaamadega, on tegu avaliku huvi kriteeriumi alusel hankija määratluse ulatusliku kitsendamisega. Avaliku ülesande täitmine Eesti siseriikliku õiguse alusel on kitsam mõiste kui avalikes huvides ülesande täitmine EL õiguse mõttes. Näiteks peab eraõiguslikule isikule avaliku ülesande delegeerimine toimuma üpriski konkreetsel alusel halduslepingu või õigusakti alusel (vt HMS § 8 lg 1, HKTS § 3). Võtmata seisukohta selles, kas säärane tõlgendus on kooskõlas Euroopa Kohtu varasema praktikaga, võib vaielda argumentatsiooniga, kas avalikes huvides ülesande täitmine RHS § 5 lg 2 p 5 mõttes saab olla samastatav avalikes huvides teenuste osutamise kohustamisega. Nimelt on kõnealuses sättes viidatud “ülesanne avalikes huvides” Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste ning seega peaks olema ettevaatlik selle sisustamisel siseriikliku õiguse kaudu.

Konkreetses kaasuses leidis Riigikohus, et MTÜ küll tegutses põhikirja p 1 kohaselt avalikes huvides, kuid see toimub vaid kaebaja liikmeskonna vabatahtliku huvitegevusena. Kaebaja tegevus on vabakonna hobitegevus ja sellisena kaitstud põhiseadusliku ühinemisvabadusega (põhiseaduse § 48 lg 1 esimene lause). Ainuüksi toetuse maksmine ei muuda vabakonna tegevust avaliku ülesande täitmiseks.

Kvalifitseerimise tingimuse osas oli Riigikohtu seisukoht lakooniline, põhinedes tõdemusele, et kuna seadme paigaldaldamine on osa laevaehituse või renoveerimise protsessist, ei ole sellise kogemuse nõue meelevaldne. Olles oma laevaehituse karjääris valmistanud üksnes paberlaevukesi, sh ilma seadmeteta, ei oskagi selle järelduse kohta midagi arvata. Küll aga ei ole lahendist jälgitav, kas nõude proportsionaalsuse analüüs päädiski Riigikohtus üksnes selle kohasuse (meelevaldsuse) hindamisega.

Hindamiskriteeriumi osas asus kohus positsioonile, et lihthankemenetluses ei pidanudki need olema alusdokumendis sätestatud, kuivõrd asjaomased hankemenetluse peatüki sätted olid lihthankes fakultatiivsed. Minnes edasi, leidis kohus, et kvaliteedi hindamise täpsemate kriteeriumite seadmise kohustus ei tulene lihthankemenetluses ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest ja lihthankemenetluses tuleb üldpõhimõtteid sisustada sarnaselt ideekonkurssidega, ehk siis leebemalt. Seda järeldust põhjendas kohus arutluskäiguga, et vastupidisel juhul muutuks hankemenetluse normide kohaldamisala piiramine lihthanke puhul sisutuks. Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted nõuavad kvaliteedi hindamise kriteeriumide ja nende suhteliste osakaalude eelnevat kindlaksmääramist ja avaldamist lihthankes vähemalt siis, kui hankija hilisemate selgitustega ei ole konkreetsel juhul võimalik läbipaistvust ja kontrollitavust vajalikul määral tagada või kui ilma eelnevate kriteeriumideta ei ole välistatud pakkujate ebavõrdne kohtlemine.

Tuleb tõdeda, et sedavõrd leebe tõlgendus hindamiskriteeriumite läbipaistvusele, võib absolutiseerituna ukse avada täiesti ebaselgetele ja ettenähtamatutele hindamistele. Ka kohus näib otsuse lõppakordides seda mõistvat, kuid on kahedav, kas tagasinõuete kontekstis saab tegeliku vs teoreetilise läbipaistvuse probleemi sellisel viisil lahendada nagu kohus heaks on arvanud.

Number 1. VAKO kohtunik.

Riigihankeblogi esimene podcast koos VAKO komisjoni liikme Mart Parindiga. Räägime huvitavatest lahenditest, konservatiivsuse-liberaalsuse skaalast riigihangetes ning riigihankeõiguseni jõudmise kohta. Head kuulamist!

Riigihankeblogi esimene podcast koos VAKO komisjoni liikme Mart Parindiga. Räägime huvitavatest lahenditest, konservatiivsuse-liberaalsuse skaalast riigihangetes ning riigihankeõiguseni jõudmise kohta. Head kuulamist!

Kui alusdokumendist saab seadus

Pikaaegses haldus- ja kohtupraktikas on välja kujunenud põhimõte, mille kohaselt on kehtiv riigihanke alusdokument hankijale, pakkujale ja hiljem vaidlust lahendavale organile siduv, sõltumata dokumendis sätestatu võimalikust vastuolust RHS-iga.

Kirjeldatud printsiibi juured peituvad tõdemuses, et vaidlustamata riigihanke alusdokument on kehtiv eelhaldusakt, mis tuleb vaidlustada selleks ettenähtud tähtaja jooksul (vt nt TlnRnKm 3-18-1008). Teadupärast peab vaidlustus riigihanke alusdokumendi peale olema esitatud enne pakkumuste esitamise tähtpäeva ning HKMS § 268 lg 4 kohaselt ei saa isik hankeasjas tugineda haldusakti õigusvastasusele, kui ta on jätnud kasutamata võimaluse selle vaidlustamiseks.

Seega ei saa vähemalt vaidlustusmenetluses ega hankeasja menetluses pärast alusdokumendi vaidlustamise tähtaja möödumist enam vaielda selle üle, kas alusdokumendis sätestatu oli näiteks õigusvastane, ebamõistlik, asjakohatu, ebavajalik, puudulik, ebaselge, ebaotstarbekas või vastuoluline. Teisisõnu, kui alusdokumendi vaidlustamise tähtaeg on kukkunud, siis saab sellest utreerituna seadus või nagu VaKo alatasa oma otsustes manitseb: „Olles jätnud oma huvid ja/või õigused õigeaegselt kaitsmata, ei saa vaidlustaja seega enam tugineda riigihanke alusdokumentide nõuete väidetavale õigusvastasusele.“.

Mõistagi on viise, kuidas alusdokumenti vaidluseks siiski ka hiljem avada saab. Üks variant on tugineda tüüptingimuste regulatsioonile (vt sellel teemal lähemalt näiteks Mari Kelve-Liivsoo: Võlaõigusliku tüüptingimuste regulatsiooni hankelepingutele kohaldamise kooskõla era- ja hankeõiguse põhimõtetega).

Teine, küll minu jaoks mõnevõrra vastuoluline, viis kasvab välja paljude lemmikust Corpore lahendist, mis rõhutab, et ebaselge alusdokumendi negatiivseid vilju ei peaks jätma pakkuja mekkida. See on viinud mõningate lahenditeni, milles on otsuste üle peetavates vaidlustes asutud kaalu omistama ka sellele, kas alusdokumendi nõue, millele otsus tugines oli näituseks üheselt arusaadav (VaKo 27-18/175058), mõistlik ja vajalik (VaKo 173-18/194960; 168-18/194960; 177-18/194960) või üleüldse täidetav (VaKo 75-14/148839; 181-18/195561).

Tõenäoliselt vääriks alusdokumendi vaidluse hilisema avamise võimalused omaette postitust ning tegelikult ei tahtnud ma sellest ka täna kirjutada.

Mis mind tänasel päeval rohkem huvitab on see, kui kaugele saab kehtiva ja siduva, kuid samal ajal RHS-i või mõne muu õigusaktiga vastuolus oleva alusdokumendiga siis minna. Teisisõnu siis see, kas hankija fantaasia alusdokumendi koostamisel on millegagi piiratud või on tõesti nii nagu üks hea kolleeg (Mart Parind – nimi muudetud toim.) märkis, et hankija võib alusdokumendis ette näha, et pakkuja peab olema varasemalt sulelises kostüümis mööda Raekoja platsi kapanud ja esitama selle kohta tõendi. Ja kui seda nõuet ei vaidlustata, siis olgu tõend olla.

Asjaomasest haldus- ja kohtupraktikast ma õnneks kostüümipeo nõudeid leidnud ei ole ning enamik kaasustest, milles siduva alusdokumendi õigusvastasusele viidatakse, tunduvad suures plaanis üsna ohutud. Näiteks on argumenteeritud puudustele täiendi „samaväärne“ kasutamisel tehnilises kirjelduses või erinevate tingimuste, standardite või kriteeriumite ebakohasusele.

Küll aga on mõningaid kaasuseid, mille puhul on siduvuse piir minu maitsele ületatud või laenates Kadri sõnu, terve mõistus tõrgub vastu. Kõige selgemalt tuleb see esile kaasustes, kus hankija on riigihanke alusdokumendis sätestanud, et kontrollib või kohaldab kõrvaldamise aluseid teisiti, kui RHS ette näeb. Selline olukord esines näiteks ka meediast läbi käinud kagupiiri projekteerimise ja ehitustööde riigihankes, milles lahati küsimust, kas ühe õnnetu puu langetamine ja selle kohta hankepassis märke tegemata jätmine pidanuks või võinuks kaasa tuua pakkuja kõrvaldamise.

Kuna tegemist oli kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hankemenetlusega, siis RHS § 177 lg 1 näeb selliste hangete puhul ette kõrvaldamise erisused. Viidatud sätte sõnastus on aga sedavõrd halvasti õnnestunud, et ei ole kooskõlas direktiividega ega võimalda grammatilise tõlgendamise korral üleüldse mõistlikku rakendamist. Võimalik, et just seetõttu oligi hankija alusdokumendis kehtestanud RHS § 95 lg-ga 1 ja 4 sarnaneva kõrvaldamise aluste kohaldamise mudeli. Sellele vaatamata oli alusdokumendis sätestatud mudel erinev sellest, mida RHS § 177 lg 1 ette nägi.

Riigihangete vaidlustuskomisjon asuski seisukohale, et kuna tegemist oli kehtiva ning siduva riigihanke alusdokumendiga, siis tuleb kõrvaldamise aluste kontrollimisel lähtuda just sellest, mis alusdokumendis kirjas, mitte enam sellest, milleks (ebaõnnestunud) seadusesäte hankijat kohustas. Kui kõnealust lahendit absolutiseerida, siis saaks selle põhjal järeldada, et hankija võiks riigihanke alusdokumendis sätestada, et ta kõrvaldamise aluseid ei kontrolli ega kohalda ning kui seda tähtaegselt ei vaidlustata, siis niimoodi hankija peabki talitama.

Olles tänaseks kohtunud ka alusdokumendiga, milles hankija sätestas, et ta otsustest ei teavita, viib see mind mõttelennule, et kas hankija fantaasialend võiks olla veelgi lennukam ning ette näha, et lisaks teavitamata jätmisele ei kohaldata ka ooteaega ega hankelepingu tühisuse sätteid. Kas seadusandja või haldus- ja kohtupraktika peaks kuskil tõmbama piiri ja ütlema, et teatud juhtudel ei saa ka kehtiv riigihanke alusdokument seaduse ees prevaleerida?

Õnneks enamik hankijaid niimoodi nagu viimases lõigus kirjeldatud ei talita, kuna see on suures plaanis ebamõistlik. Lisaks piiravad säärast teguviisi ka Euroopa Liidu rahastuse kasutamist reguleerivad eeskirjad, kuna tagasinõudest tõenäoliselt siduva, kuid samal ajal õigusvastase, alusdokumendi argumendiga ilmselt ei pääse.

Võimalik, et sellist alusdokumenti saaks tõrjuda ka eraõigusest lähtuvate vahenditega, näiteks argumenteerida, et tingimus on vastuolus heade kommetega. Samuti on ettevõtjal õigus pöörduda Rahandusministeeriumi riigihangete järelevalvesse ning sinna saab võimaliku õigusvastase tingimuse järelevalve algatamise otsustamiseks edastada ka VaKo või kohus.