Tere tulemast Mariole ja mõtisklusi kontsessioonilepingute maailmast

Nagu ma enda avapostituses mainisin, loodan enda blogis kajastada ka külalisautorite mõtteid riigihangete valdkonnast. Siinkohal tere tulemast Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna nõunikule Mario Sõrm (kes teda veel ei tea?), kelle mõtisklusi kontsessioonilepingutest saab lugeda alljärgnevalt.

Viimasel ajal on harjumuspäratult palju kõlapinda leidnud era- ja avaliku sektori koostöö temaatika, ehk akronüümina PPP või kodukootumana averus. Kadri on tänuväärselt selle mõiste sisu oma postituses avanud ning ma ei hakka neid mõtteid enam omalt poolt kordama.

Kadri mõttelend viis mind hoopiski aga kõrvalisele rajale, ehk küsimusteni, mis on mind juba alates magistritöö kirjutamisest kimbutanud ja millega ka paljud praktikud on kokku puutunud. Teisisõnu selleni, mis on kontsessioon ja kuidas seda teistest instrumentidest piiritleda. Samuti tulid meelde mõningad muud kontsessioonilepingutega seotud nüansid, mida oleks ehk paslik selles postituses lähemalt puudutada.

Kontsessioonid on Eesti kontekstis olnud ajalooliselt tuntud korraldatud jäätmeveos ja lisaks on läbi viidud ka mitmeid üksikuid suurprojekte, milledest tuntuim on vast superministeeriumi hoone. Samas on viimasel ajal tegemisel või algatamisel mitmeid huvitavaid kontsessiooni projekte, nimetagem kasvõi Tammsaare parki, jõuluturgu või kavandatavat olümpiamõõtmetes ujulat. Lisaks ei saa välistada, et võimalik maanteede PPP projekt saab riigihankeõiguslikult olema kontsessioon.

Suur osa selle blogi lugejaskonnast kindlasti teab, mis imeloom kontsessioon on ning kuidas teda eristada näiteks „tavalisest“ hankelepingust. Seetõttu ei hakka ma peatuma raskepärasel riskide üleandmise temaatikal, mis on ühelt poolt äärmiselt kaasusekeskne ja teisalt ausalt öeldes ka täielik riigihankeõiguslik voodoo, millega eluterve inimene kunagi tegelema ei peaks.

Küll aga on mul kontsessioone erinevate tahkude alt uurides ja teistelegi õpetades tekkinud mõningaid mõtteid või sõlmprobleeme, mida pole oma peas lahendada suutnud ning mis ehk vääriks eraldi käsitlemist ning võib olla leiavad diskussiooni raames ka vastused.

Kontsessioonilepingu piiritlemine rahaliste huvide kriteeriumi alusel

Agusihvkalikult algusest alustades on piiritlemine oluline selleks, et hankija teaks, milline on lepingu sõlmimiseks kohane menetlus. Nagu riigikohus on elegantselt öelnud – lepingu kuulumine riigihankeõiguse reguleerimisalasse ei sõltu sellest, kuidas pooled on lepingut kujundanud või nimetanud, vaid oluline on tehingu tegelik sisu, lepingu ese ja küsimus, kas üks lepingu pool on hankija. Minu peas on see muundunud tõdemuseks, et if it looks like a duck, swims like a duck, and quacks like a duck, then it probably is a duck.

Seega, kui tegemist on hankelepinguga, tuleb kohase menetluse leidmiseks heita pilk RHS-i ja kui mitte, siis võib ka mujale kiigata. Praktikutele tähendab see, et kohase menetluse valimiseks peab tulevase lepingu sisu ja olulised elemendid olema võimalikult vara peensusteni teada. Pole ju mõtet pikka ja koormavat menetlust läbi viia ja siis finišijoonel tuvastada, et oled kogemata valele võistlusele sattunud ja pead uuesti starti tagasi lonkima.

Kõige tavalisemalt tõusetuvad lepingu piiritlemise dilemmad olukordades, kus tegemist on hankija varaga, mida soovitakse erasektori partnerile kasutusse anda, kuid samas ka klausliga, et partner selle varaga teatud moodi ringi käib, näiteks saades oma valdusesse ruumid, milles peab aga toitlustusteenust osutama. Võimalik, et ka sellest tulenevalt on ajalooliselt kippunud tekkima kasutuslepinguks rüütatud teenuste kontsessioone.

See, millest tahan eeskätt kirjutada, tuleneb tegelikult tõigast, millele lepingu kvalifitseerimisel ei pruugita tähelepanu pöörata, ehk rahaliste huvidega seotuse kriteeriumist.

Kuigi see võib formaalselt olla teistmoodi, on kontsessioonileping minu silmis lihtsalt üks veidi teistsugune hankeleping. Hankelepingu üheks defineerivaks tunnuseks on teadupärast see, et lepinguga kaasneb rahaline huvi. Sama rõhutab ka kontsessioonidirektiiv selgitades, et kontsessioonilepinguga võib, kuid ei pea tingimata kaasnema, omandiõiguse üleminek hankijale, kuid hankijad saavad alati kõnealustest ehitistest ja teenustest tulenevaid hüvesid.

Seega peab hankija alati saama ehitisest või teenusest tulenevaid hüvesid ning kui ta neid hüvesid ei saa, siis ilmselt ei kaasne lepinguga sellist rahalist huvi,  mis annaks alust seda pidada hankelepinguks ega seetõttu ka kontsessioonilepinguks. Aga kuhu praktikas siis piir tõmmata?

Euroopa Kohus pidi kümne aasta taguses kohtuasjas Helmut Müller (C-451/08) hindama tehingu olemust, milles kohalik omavalitsus võõrandas kinnisasja eraettevõtjale, kehtestas detailplaneeringu ja kavatses seejärel ettevõtjaga sõlmida nn arenduslepingu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et neid lepinguid tuleb käsitleda ühe tervikuna ning sisuliselt on tegemist ehitustööde kontsessioonilepinguga, mille sõlmimiseks pole läbi viidud kohast menetlust.

Euroopa Kohus leidis, et kui ettenähtud ehitustöödega kavatsetakse täita üldise avaliku huvi eesmärki – nagu ühe kohaliku omavalitsuse territooriumi osa linnaarendus või planeeringu sidusus, siis ei ole ehitustöö hankija majanduslikes huvides. Seega, kui hankija täidab lihtsalt avalikes huvides linnaplaneerimise ülesannet, ei kaasne sellise lepinguga rahalist huvi ning tegu pole hankelepinguga isegi siis, kui kõik ülejäänud hankelepingu tunnused esinevad.

Mulle teadaolevalt on Eesti kohtu- ja vaidlustuspraktikas sarnast rahaliste huvidega seotud küsimust puudutatud üksnes niinimetatud lõbusõidurongi kohtuasjas (3-17-2768). Üsna pikaks kujunenud kohtuvaidluse üheks keskseks küsimuseks oli ka see, millises menetluses pidi kohalik omavalitsus leidma lõbusõidurongi teenuse osutaja. See sõltus omakorda sellest, kuidas võimalikku lepingut kvalifitseerida. Kohalik omavalitsus viis menetluse läbi avaliku kirjaliku enampakkumisena linnavara korra ja VÕS-i alusel.

Kohtuvaidluses esitati aga argument, et kavandatava lepingu näol oli tegemist hoopiski teenuste kontsessiooniga. Halduskohus tunnistaski lepingu tarbeks riigihanke korraldamata jätmise õigusvastaseks. Selle kirjatüki kontekstis on huvipakkuv kohtu argumentatsioon rahaliste huvidega seotuse osas – Teenust osutatakse lisaks erahuvidele (ettevõtjale tulu teenimine) ka avalikes huvides (turismi edendamine). Kuna avaliku ressursi kasutusse andmisega soovitakse teenida ka linnale tulu, seondub praegune enampakkumine ka avalike rahaliste vahenditega, mis on samuti avalikes huvides. Kuigi ringkonnakohus halduskohtu otsuse tühistas, nõustus ta halduskohtu seisukohtadega kohaldatava õiguse, kohase menetluse ja lepingu kvalifitseerimise kohta.

Kirjeldatud lahendeid kõrvutades jääb esmapilgul  mulje, et Euroopa Kohus on avaliku huvi täitmise eesmärgiga põhjendanud rahalise huvi puudumist, samas kui Eesti kohtud on vähemalt osaliselt avalike huvide täitmise kaudu põhjendanud just rahalise huvi olemasolu. Võimalik, et selline vahetegu tuleneb täidetavate ülesannete iseloomust ja eripärast ning linnaplaneerimine näis Euroopa Kohtule olema rahaliste huvidega liialt kaudselt seotud, kuid turismi edendamine ja paradoksaalselt ka linnale tulu teenimine Eesti kohtutele mitte.

Omaette küsimus on veel see, kuidas mõista avaliku ressursi kasutusse andmisega seotud tulu teenimise soovi ja selle tähendust rahaliste huvide kriteeriumi täitmisel. Kas see peaks lihtsakoeliselt tähendama, et rahaline huvi eksisteerib siis, kui hankija nõuab (hanke)lepingu poolelt ka mingit tasu?

Minu vaimusilmas jookseb kuskil piir avaliku võimu „üldiste“ ülesannete täitmiseks mõeldud lepingute ja hankelepingute vahel, isegi kui nende lepingute tunnused suurel määral kattuvad. Üheks eristavaks kriteeriumiks saab siinkohal olla ka klassikaline rahaliste huvide kriteerium, mis võiks abistada eeskätt näiteks hoonestusõiguse seadmise lepingute või muude planeerimise instrumentide piiritlemisel ehitustööde kontsessioonilepingutest.

Kontsessioonileping ja avalik teenus

Olen mõningates kirjutistes ja kohtulahendites näinud teatavaid erimeelsusi selle osas, kas teenuste kontsessioonilepingu defineerivaks tunnuseks on see, et lepingu ese on avalik teenus.

Tõsi ta on, et Euroopa Liidu õiguses on teenuste kontsessioone vähemalt ajalooliselt tähistatud ka terminiga „public service concession“. Siiski ei saa see tähendada, et kontsessioonilepingu ese peaks tingimata olema midagi sellist, mida liikmesriik peab avalikuks teenuseks. Vastasel korral sõltuks Euroopa Liidu õiguse, sh kontsessioonidirektiivi reeglite kohaldamine sellest, kas liikmesriik on teenuse „avaliku teenusena“ defineerinud või mitte. See viiks omakorda aga Euroopa Liidu õiguse rakendamise killustatuseni ning muudaks kontsessioonidirektiivi sisult mõttetuks. Lisaks ei viita „avaliku teenuse“ komponendile kontsessioonidirektiiv ega ka RHS.

Eesti kohtupraktikas on „avaliku teenuse“ eeldust siiski mitmel korral välja toodud. Näiteks PERH-i apteegiteenuse kaasuses (3-17-2221) vaieldi selle üle, kas PERH tegutses oma ruumide rendile andmisel teabevaldajana ning pidanuks seetõttu teabenõude täitma. Siinjuures oli üheks argumendiks ka see, et PERH-i hoones asuvate ruumide üürilepingul on kontsessioonilepingu tunnused, mille tõttu lasuks vähemasti RHS-i analoogiast lähtudes haiglal kohustus nõutav teave väljastada.

Kohus jõudis järeldusele, et antud juhul polnud tegemist teenuste kontsessioonilepinguga, millega olen igati päri. Küll aga võib polemiseerida selle üle, kas kõik esitatud argumendid seda järeldust toetavad. Näiteks märkis kohus, et PERH ei delegeerinud üürilepinguga ka õigust osutada avalikku teenust, mille osutamise eest oleks tavaolukorras olnud vastutav PERH ise. Kuigi on selge, et isik saab delegeerida ainult midagi sellist, mis on tema pädevuses ning halduskandja pädevuses on sageli kõnekeeles avalikud teenused, ei pea kontsessioonilepingu ese olema tingimata avalik teenus. Näiteks võib mõelda eespool kirjeldatud lõbusõidurongi teenuse peale, mis võib küll kaudselt olla seotud turismi edendamisega, kuid mille avalikuks teenuseks pidamine on küll too far a stretch.

Kontsessionäärilt tasu küsimine

Paljude kontsessioonilepingute puhul on märgata praktikat, milles üheks hindamiskriteeriumiks on see, kui palju on kontsessionäär nõus hankijale tasuma. Iseäranis tavapärane näib see olema toitlustusteenuse kontsessioonide puhul, mille raames korraldatakse justkui toitlustusteenuse osutamiseks vajalike ruumide enampakkumine.

Minu arusaamise kohaselt peaks ka kontsessioonilepingu sõlmimise menetluses kehtima põhimõte, et hindamiskriteerium peab olema seotud hankelepingu esemega. Olustikus, milles kontsessioonilepingu ese on toitlustusteenus võib kindlasti hakata arutama, kas see, kui palju kontsessioonäär hankijale ruumide eest tasub, on üleüldse toitlustusteenusega seotud. Seetõttu ootaks huviga praktikat, mis selles konkreetses küsimuses selgust looks.

Autorist:

Mario on Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna nõunik. Eeltoodud mõtted on tema isiklik arvamus ega väljenda kuidagi Rahandusministeeriumi ametlikku seisukohta.

mario.sorm@gmail.com


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s