Üks levinumaid küsimusi, mida tehnilise kirjelduse koolitusi tehes mulle esitatakse, seondub hankija õigusega piirata asjade soetamisel selle päritolu teatud riikidest. Küsitakse, kas see on õiguspärane ja mis võiksid olla sellise piirangu tagajärjed. Nimelt enamus hankijaid arvavad, et toodete või selle oluliste osiste päritolu piiramine on diskrimineeriv tingimus ning seetõttu ei saa sellele mingeid piiranguid teha eriti kui pakkujaks on nt Euroopa Liidu edasimüüja. Samas mujal Euroopas on näiteid, kus on hangetes ära keelatud Hiina päritolu turvakaamerad, päikesepaneelise osised jne. Tavaliselt taandub küsimuse põhjus (majandus)julgeoleku küsimustele, mõnikord ka kvaliteedile.
Probleemi püstitus
Probleem seisneb peamiselt selles, et RHS ütleb otsesõnu, et hankija võib piirata pakkujaid nende päritolu järgi kolmandatest riikidest (RHS § 7 lg 3), kuid puudub norm, mis lubaks avaliku sektori hankijal piirata pakutavate toodete (mitte pakkujate kui isikute) päritolu, sest tooteid pakuvad juriidiliselt Euroopa Liidu pakkujad (edasimüüjad või kohalikud tütarettevõtted). Võrgustiku sektori hankijatel on erinorm RHS § 161 näol, mis lubab pakkumuse tagasi lükata kui rohkem kui 50% pakutavate asjade päritolu on kolmandatest riikidest.
Riigihangete seadus, mis reguleerib teenuste osutamiseks vajalike soetuste tegemist, ei maini poole sõnagagi julgeolekukaalutlusi kui miskit, mis peaks olema tähtsam kui konkurentsi edendamine. Kuid riigi julgeolupoliitika aluste kohaselt tulenevalt märkimisväärselt halvenenud rahvusvahelisest julgeolekukeskkonnast peab Eesti tervikuna tegema senisest märgatavalt kiiremini ja suuremaid pingutusi julgeoleku tugevdamiseks. Turvalisema ja kriisikindlama keskkonna kujundamiseks peab julgeolekuküsimustega arvestama poliitika ja õigusaktide väljatöötamisel ning tööprotsesside, tarneahelate, taristu, rahvusvahelise koostöö ja muu arendamisel. Eesti hindab riigihangete riske, et välistada tooted, teenused ja pakkujad, mille tõttu võivad sattuda ohtu riigi toimimise seisukohalt olulised teenused (lk 4-5, 11).
Julgeolek algab juba meist endist ja igaühest, kuid on eriti akuutne peale sõja- ja kaitseväe ressursside ka elutähtsate teenuste nagu energiavarustuse, lennuväljade ja sadamate toimimise, sularaharingluse ja elektroonilise isikutuvastamise ja digitaalse allkirjastamise teenuse osutamisel. Riigi julgeoleku alustes on toodud üllad põhimõtted sedastades, et julgeolek algab meist igaühest ning erilist tähelepanu tuleks hakata pöörama ka elutähtsate teenuste kaitsmisele.
Paraku, mida rohkem detailidesse seadusandluses minna, siis on nende kaitse tehtud äärmiselt keeruliseks. Riigihangete seadus, mis reguleerib teenuste osutamiseks vajalike soetuste tegemist, ei maini poole sõnagagi julgeolekukaalutlusi kui miskit, mis peaks olema tähtsam kui konkurentsi edendamine.
ERR 2024 a arvamusloos leidsin, et vahest on viimane aeg prioriteedid ümber vaadata ning sõnastada julgeoleku kaitse kui oluline põhimõtte samaväärse põhimõttena konkurentsi kaitse ja võrdse kohtlemise kõrval. Ma olen kindel, et kõik need ilusad põhimõtted saavad elada rahulikult koos ilma üksteist ohustamata.
Arengud Euroopa Kohtus
Vahepeal tegi Euroopa Kohus kaks märkimisväärset lahendit kolmandatest riikidest pärit pakkujate (Hiina ja Türgi) õiguste kohta tugineda riigihankevaidluses enda õiguste kaitseks Euroopa Liidu riigihankedirektiividele – Kolin (C-652/22) ja Qingdao (C-266/22). Kohus leidis, et esiteks ei ole liikmesriikidel pädevust seaduse tasandil reguleerida EL ja kolmandate riikide vahelisi kaubandussuhteid elik öelda, kas sellistel pakkujatel on seadusest tulenevat kaitset või mitte. See on vaid EL pädevuses sõlmida kaubandusleppeid. Teisalt on see õigus igal hankijal hankemenetluse raames. Kolmandaks ütles kohus, et kolmandatest riikidest pärit pakkujatele ei tulene riigihankedirektiividest mingeid õiguseid.
Euroopa Kohus ei vastanud küsimusele, kas hankija saaks seega ka piirata kaupu ja teenuseid, mis on pärit kolmandatest riikidest ja sellele küsimusele jättis sisuliselt vastamata ka Euroopa Komisjon vastavas KKK failis (vt p 1.4).
Riigihanke esemele piirangute seadmine RHS valguses
Kuid on võimalik teoretiseerida, et hankijal on õigus vastavaid piiranguid seada. Kui kolmandatest riikidest pärit ettevõtjatel ei ole õigust nõuda võrdset kohtlemist EL ettevõtjatega, siis võiks seda rakendada ka tootja/toote tasandile. RHS § 88 lg 7 sätestab, et tehniline kirjeldus peab tagama kõigile ettevõtjatele võrdsed tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. See tähendab, et hankija peab küll tagama võrdsed tingimused aga mitte seda, et ta ei tohiks üldse piiranguid seada, need peavad lihtsalt olema põhjendatud. Ja kui hankija põhjendab toote päritolu piirangu ära kaitse- või majandusjulgeoleku riskiga, siis võib piirangut pidada õiguspäraseks. Ma olen seda ka oma hankijatele rääkinud aga alati disclaimeriga, et ühtegi lahendit ei ole, mis kinnitaks selle lähenemise õiguspärasust.
Nüüd julgen ma oma mõtteid ka avaldada, sest samale seisukohale jõudis ka Tartu Ülikooli riigihankeõigust õpetav professor dr.iur Mari Ann Simovart oma artiklis “Contracting Authorities’ (In-)Ability to Neutralise the Threat of Hostile Technology in EU Public Procurement” (EDSeQ 1|2026). Simovart leiab Kolini ja Qingdao lahendite analoogia pinnalt, et hankijal on õigus piirata tooteid päritolu põhiselt ning miski direktiivis ei anna alust vastupidiseks (lk 79-80).
Kokkuvõttes – hankijad saaksid keelata tehnilises kirjelduses hangitavate toodete või nende kriitiliste osiste päritolu kolmandatest riikidest kui selleks on objektiivne põhjendus (RHS § 88 lg 7), kuigi võib ka diskuteerida, et isegi põhjenduskohustus puudub, sest RHS § 3 p 2 ei kohusta hankijaid kohtlema selliseid tootjaid võrdselt teistega. Turvalisem variant on omada siiski objektiivset põhjendust ja tugineda konkurentsi piiramisele objektiivsel vajadusel.
Riigihanke blogi 