Selline küsimus maandus minu lauale mõni aeg tagasi, kui kolmanda isikuna menetlusse kaasatud klient kirjutas ja abi palus. Pidin tunnistama, et supi defineerimine tundus minu pädevust ületava teemana (5 aastat erialaõpinguid ülikoolis aga supi definitsioon jäi küll vahele), kuid riigihankeadvokaadina oledki harjunud kiirkorras (st 3 tööpäeva jooksul) selgeks õppima teiste valdkondade põhimõisteid ja toimimisloogikaid. Õnneks olin ka varem klienti toitlustushangete vaidlustes esindanud, mistõttu valdkonnaga juba mingil määral tuttav. Dokumentidesse süvenedes sai kiiresti selgeks, et küsimus taandub sellele kuidas mõista ja tõlgendada RHAD’s kasutatud sõna “supp”. Tegemist oli Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi toitlustushankega, milles on nüüd ka jõustunud VAKO otsus ning teemat on lahatud ka Äripäeva veergudel. Sama küsimusepüstitus tõusetus ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi toitlustushankel.
Hankija lükkas vaidlustaja pakkumuse tagasi, kuna hindepunktide teenimise eesmärgil presenteeris vaidlustaja erinevate suppidena (iga supp andis punkte) puljongit, millele õpilased said ise lisada sobivaid lisandeid. Sellise mudeli ehk “isekombineeritavate suppide” alusel sai pakkuja kokku üle 90 supi.
Kõlab kavalalt?
Isegi liiga, sest hankija sellise käsitlusega nõus ei olnud ja võttis ekspertarvamusi küsimusele, mis on supp ja kas vaidlustaja lähenemine vastab RHAD’s olevale supi mõistele. Hankija jõudis lõpuks tõdemusele, et suppi valmistatakse ühes anumas, koostisosi vedelikus keetes.
Tõsi, VAKO rahuldas vaidlustuse, kuid Äripäeva artiklist jäi mulje justkui hankija oleks kaotanud selle vaidluse seetõttu, et supi defineerimata jätmise tõttu RHAD’s pidigi hankija aktsepteerima sellisel viisil supi serveerimist koolilõunaks (sest vaidlustaja oleks teeninud enim hindepukte).
VAKO rahuldas vaidlustuse hoopis seetõttu, et vaidlustaja oli tegelikult pakkunud ka 2 klassikalist suppi, mis vastasid hankija toodud definitsioonile ning mis oli tehnilise kirjelduse kohaselt minimaalselt nõutav. Seega supikombinatsioonide arvestamine oli asjakohane alles hindamise etapis, kuhu hankija ei olnud veel jõudnudki (etapiviisilisus).
VAKO andis hankijale enda otsuses suunised hindamise läbiviimiseks nõustudes hankija ja kolmanda isiku käsitlusega “supi” mõistmisest konkreetses koolitoitlustuse hankes. Hankija ei pea RHAD’s defineerima igat mõistet, kuivõrd mõistete sisu on võimalik avada ka tõlgendamise teel. Sealjuures peab RHAD tingimusi tõlgendades arvestama, et neid peab pidama avalikkusele suunatud tahteavalduseks, mistõttu tuleb neid tõlgendada nii, nagu mõistlik isik neid mõistma pidi. Seejuures tuleb „mõistlikuks isikuks“ pidada hankeesemega seonduva valdkonna spetsialiste (otsuse p 20). Määravaks sai seega Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonna emeriitprofessori ja toitumisteadlase R.V. seisukoht, kelle poole hankija enne vaidlustaja pakkumuse tagasilükkamist arvamustaotlusega pöördus. Samuti sai määravaks RHAD grammatiline tõlgendus, sest tehniline kirjeldus rääkis “pakutavatest” suppidest, st et supp pidi olema õpilase jaoks valmiskujul. Vaidlustaja lahendus tähendas, et õpilane pidi ise komplekteerima endale supi erinevatest koostisosadest, mistõttu ei saanud seda pidada “pakutavaks” supiks.
Nii et kuigi vaidlus tundus absurdimaiguline ning Äripäeva artikkel jättis mulje, justkui hankija poolt supi defineerimata jätmine osutus talle saatuslikuks, see nii päris ei ole.
Hankijad ei pea mööblihankes hakkama filosoofiliselt defineerima, mis on laud (kas lego klotsidest kokku pandud laud on ka laud?), mis on auto jne, sest hankedokumente peab tõlgendama nii nagu mõistlik vastava ala professionaal sellest aru peab saama (vt ka RHS § 87 lg 1). Loomulikult on vaja laua ja auto kasutus- ja funktsionaalsed omadused lahti kirjeldada, kuid baasmõistete osas tulevad appi ka tõlgendusargumendid.
Riigihanke blogi - Etapiviisiline Elu 