Eraõigusliku hankija staatus Külmaliidu lahendis

Olen olnud mõnda aega „võlas“ ühe tähelepanuväärse VAKO otsuse kajastamisega (VAKO otsus nr 161-19/212069). Nimelt leidis sügisel otsustamist kaasus, kus vaidlustus esitati MTÜ Eesti Külmaliit korraldatud avatud hankemenetluses. Asi ei jõudnud aga sisulise aruteluni, sest VAKO jättis vaidlustuse läbivaatamata põhjusel, et MTÜ Eesti Külmaliit ei ole hankija RHSi mõttes. Ja seda väga üllataval põhjusel.

Eelmise aasta lõpp oli üldse hankija staatuse ümberdefineerimise aasta. Nimelt arvas Riigikohus Halulaeva kaasuses, et üksnes avaliku rahastuse aspekt ei saa muuta eraõiguslikku juriidilist isikut avalikes huvides tegutsevaks isikuks ja seega ka hankijaks, mis kirjutab kindlasti ümber keskkonnakaitsega seotud MTÜ-de ja SA-de saatust, mida on minu teada peaaegu alati peetud avaliku huviga seotud isikuteks. Halulaeva kaasuse kohta kirjutas pikemalt Mario siin.

Külmaliidu lahendis taandus asi aga palju formaalsemale küsimusele. Nimelt näeb RHS § 5 lg 2 p 5 ette, et hankijaks on eraõiguslik juriidiline isik, mida põhiliselt rahastavad või mille juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või mille juhtimist muul viisil kontrollivad koos või eraldi käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud hankijad või mõne muu Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi vastavad isikud ja mis on asutatud eesmärgiga täita põhi- või kõrvaltegevusena ülesannet avalikes huvides, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu.

Eraõiguslike juriidiliste isikute hankijaks klassifitseerumisel on oluline hinnata mitmeid aspekte, millest esimene on hankijate poolne kontroll või nendepoolne rahastus. Konkreetne MTÜ ei olnud seotud hankijatega, kuid sai projektitoetust SA-st Keskkonnainvesteeringute Keskus, mis on, pange tähele, sihtasutus. RHS § 5 lg 2 p 5 viitab sama lõike punktidele 1-3, milles on hankijatena defineeritud riik või riigiasutus; kohaliku omavalitsuse üksus, kohaliku omavalitsuse asutus või kohaliku omavalitsuse üksuste ühendus; muu avalik-õiguslik juriidiline isik või avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus. Sihtasutused kuuluvad selles loetelus punkti 4 alla.

VAKO tuvastas, et sellisena on RHS § 5 lg 2 p 5 Euroopa Liidu õigusega vastuolus, sest direktiiv hõlmab rahastusklausliga ka sihtasutuste poolt antud rahastuse ega luba teha niivõrd formaalset eristust rahastaja juriidilise vormi osas (otsuse p 11).

Kuigi liikmesriigid peavad olema EL õigusele lojaalsed ei saa kohtud alati igas vaidluses tugineda EL õigusega vastuolu korral direktiivile.  Esmalt analüüsis VAKO, kas vastuolu RHS-is on võimalik ületada kooskõlalise tõlgendamise teel, kuid kuna see viiks õiguse contra legem tõlgendusele, siis ei ole see siiski võimalik õlekõrs (otsuse p 14). Contra legem tõlgendus seisneks selles, et kohus või VAKO peaks RHS § 5 lg 2 p 5 sõnastuses „juurde mõtlema“ ka viite sama lõike punktile 4, kuid see väljub tavapärastest tõlgendamisargumentidest ja viib vastuoluni kehtiva sättega.

VAKO hinnangul ei tule siin ka abiks direktiivi otsekohaldamine, sest teadupärast ei saa direktiivist otse tuleneda isikutele kohustusi ning hankijaks olemine on kindlasti kohustuseks (otsuse p 15).

Kuna MTÜ ei vastanud rahastuskriteeriumile, siis ei hakanud VAKO üldse analüüsima, kas MTÜ tegutseb avalikes huvides, millel pole ärilist ega tööstuslikku iseloomu. Kokkuvõttes leidis VAKO, et kuna MTÜ ei vasta hankija tunnustusele, siis ei allu vaidlus riigihangete vaidlustuskomisjonile ning vaidlustus tuleb jätta läbivaatamata. Kuna otsust edasi ei kaevatud, siis on ta sellisena ka jõustunud.

Seega senikaua kuni seadusandja ei ole väikest viiteviga RHS § 5 lg 2 p-s 5 kooskõlastamisel oleva muudatuseelnõuga parandanud, võivad SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse, SA Innove ja SA Archimedes’e poolt toetuse saanud MTÜ-d hingata kergendunult, sest on vabanenud hankeikkest. Või kas ikka saavad?

Nagu ka VAKO märkis, on seadus sellisel kujul ilmselgelt vastuolus EL õigusega. Kui Euroopa Komisjon hakkab auditeerima toetuse saajate tegevusi ja leiab, et ostude tegemine väljaspool RHSis sätestatud korda on vastuolus EL riigihankeõigusega, siis kas sellega kaasnevad sanktsioonid üksnes Eesti Vabariigile või on toetuse andjatel siiski ka kohustus toetust tagasi nõuda?

Teiseks on võimalik anda otsekohaldumise argumendile ka hoopis teine lähenemine. Tõsi on see, et ebakohaselt üle võetud direktiivi ei saa otse kohaldada kui üle võtmata norm ei anna isikule õigusi. VAKO leidis, et direktiiv paneb hankijale kohustuse elik ei ole otsekohaldatav, kuid kui läheneda hoopis vaidlustaja vaatevinklist? Vaidlustajal on õiguskaitsemeetmete direktiivist 89/665/EMÜ tulenev õigus vaidlustada direktiivi kohaldamisalasse jäävate lepingute osas tehtud hankijate otsuseid (art 1 4. taane). Vaidlustajal ei olnud võimalik saada tõhusat ja võimalikult kiiret õiguskaitset (potentsiaalselt) RHSiga vastuolus oleva  otsuse tühistamiseks, sest selle õiguse välistas hankija määratlus RHSis. Direktiivi otsekohaldamiseks peaks konkreetne ost siiski olema üle rahvusvahelise piirmäära või omama muul moel piiriülest huvi, mida praegusel juhul siiski ei esinenud, kuid VAKO tuvastas siiski vastuolu EL õigusega.

Tõenäoliselt ei jõua kohtuni sel teemal sügavamaid juriidilisi vaidluseid, sest Rahandusministeerium on juba koostanud RHS muudatuseelnõu, mille üheks punktis on ka küsimuse all oleva viitevea parandamine. Kuid hilisemate auditite käigus võib see teema siiski ringiga lauale tulla, sest hankijad peaksid ka omast tarkusest olema EL õigusele lojaalsed ja direktiivi sätet otse kohaldama, kui RHS on sellega vastuolus ehk kohus või VAKO ei pea tuvastama RHSi vastuolu EL õigusega.

Seega minu soovitus SA-de poolt rahastatud eraõiguslikele isikutele, mis vastaksid riigihanke direktiivi alusel hankija definitsioonile ja kellel on EL rahastus hankele, mis ületab rahvusvahelist piirmäära või omab muul põhjusel piiriülest huvi, on siiski igaks juhuks järgida RHSi ja viia hange läbi registris. Vaid sellisel juhul on toetuse saaja maandanud võimalikult suures ulatuses tagasinõuetega seotud riske.

Järeldusi Riigikohtu lahendist 3-19-1501 Mitteldorf vs Töötukassa

Nagu suure suuga lubatud sai, siis kirjutan Kadri ja Diana tükkidele mõneti konkureeriva arvamuse, milles väljendan detailsemalt, mis mulle selles lahendis meeldib või ei meeldi. Olles asjas tehtud kolme lahendiga tutvunud, siis kõigis neis on midagi, millega soovin väga nõustuda ja omajagu ka sellist, millega minu maailmapilt ei ühti.

Kadri on oma postituses faktilisi asjaolusid korrektselt kirjeldanud, kuid mulle jääb tahes-tahtmata kohtulahenditest mulje, et õigusmõistjad on lisaks õiguslikele järeldustele eri meelel ka juhtumi tehioludes. Seetõttu panen lühidalt kirja omapoolse versiooni sellest, mis minu arvates antud kaasuses tegelikult juhtus.

Tegemist oli üsna tavapärase pakkuja hoolsuskohustuse rikkumise juhtumiga. Töötukassa korraldas sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse raamlepingu sõlmimiseks, milles nägi ette kvalifitseerimise tingimuse – pakkuja peab olema HKTS § 12 mõistes usaldusväärne. Selle tingimuse täitmiseks pidi pakkuja riigihangete registris vastavat raadionuppu kasutades indikeerima kas „jah“ või „ei“. Pakkuja ei vajutanud kumbagi nuppu ning hankija jättis ta kvalifitseerimata.

Ringkonnakohus on oma lahendi punktis 15 õigusliku küsimuse üsna lihtsasti kokku võtnud, mida hea meelega refereerin – Kokkuvõttes taandubki küsimus sellele, kas pakkuja hoolsuskohustuse rikkumine, mille tõttu jäi tal esitamata üks ja ainus pakkumuse koosseisus nõutud kvalifikatsiooni tõendav dokument, peaks igal juhul kaasa tooma tema kvalifitseerimata jätmise, ilma et hankijal oleks kohustust anda pakkujale võimalus esitada puuduolev kinnitus tagantjärele.

Minnes tagasi faktiliste asjaolude juurde, siis kolme lahendi läbilõikes paistab silma, et kohtud polnud ühte meelt isegi selles, mida raadionupu valiku tegemine sisuliselt tähendab. Riigikohus kvalifitseeris nupule vajutamata jätmise pakkumuses ebaselgete andmete esitamisena, halduskohus arusaamatu vastusena ning ringkonnakohus kinnituse esitamata jätmisena. Need on olemuselt erinevad tõlgendused, mis võisidki viia kohtute erinevate õiguslike järeldusteni.

Minu sümpaatia kuulub siinkohal ringkonnakohtu seisukohale. Käesolevas mõistatuses oli kvalifikatsiooninõude sisuks usaldusväärsus HKTS § 12 mõttes ja raadionupu vajutamisega esitaski pakkuja selle kontrollimiseks kinnituse. Valiku tegemata jätmine oli seega samaväärne kvalifikatsiooni kontrollimiseks nõutava dokumendi esitamata jätmisega ega olnud ebaselgus nagu leidsid halduskohus ja riigikohus. Lihtsamalt öeldes, kui kvalifikatsiooni tõendamiseks on ette nähtud kinnituse esitamine ja pakkuja nõuetele vastavust ei kinnita, siis ei ole kinnitust esitatud ning selles faktis ei saa olla midagi ebaselget.

Kui võtta omaks eeldus, et tegemist oli lihtsustatult kvalifikatsiooni tõendamiseks nõutava dokumendi esitamata jätmisega, peaks hankija teguviisi korrektsuse hindamiseks tõlgendama, milliseid õigusi ja kohustusi õigusruum hankijale sääraseks puhuks ette nägi.

Siinjuures on oluline aru saada, millises liivakastis parasjagu mängitakse. Tegemist oli sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega, milles suur osa hankemenetluse normidest automaatselt ei kohaldu, vaid hankija peab ennast selliste normidega ühel või teisel moel siduma. Seega on riigihanke alusdokumentidel sellistes menetlustes iseäranis oluline tähendus, kuna nendes sisalduvad täpsemad menetlusreeglid, mis hankemenetlustes tuleneks seadusest endast.

Teine nurgakivi oli asjaolu, et selles menetluses ei olnud alusdokumente vaidlustatud, mille tõttu pidi järjepidevat kohtupraktikat arvestades pidama neid siduvaks hankijale, pakkujale ja ka kohtule. Ka selles osas ühinen ringkonnakohtu otsuse punktis 14 väljendatud seisukohaga, et alusdokumentide siduvuse tingimustes pole kohane arutada kinnituse sisulise väärtuse üle. Samas tuleb tunnistada, et selle põhimõtte vastu on tahtlikult või tahtmatult eksitud nii haldus- kui kohtupraktikas.

Omaette küsimus on siinjuures veel see, et kas riigikohtu lahendit arvestades saab vaidlustamata alusdokumenti enam üleüldse siduvaks pidada. Nimelt, kõnealuse erimenetluse alusdokumendi punkt 4.6 sätestas RHS § 98 lg-le 4 sarnaselt, et kui pakkuja on jätnud esitamata riigihanke alusdokumendis nõutud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi, jätab hankija pakkuja kvalifitseerimata.

See nõue oli siduv, selge ja üheselt mõistetav – jätad dokumendi esitamata, adieu. Nagu eespool mainitud, ei saanud varasemat haldus- ja kohtupraktikat, menetlusliiki ega menetlusetappi arvestades olla vaidlust selle nõude proportsionaalsuse üle. Mis veelgi olulisem ja nagu ka menetluses argumenteeriti, Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui riigihanke alusdokumendis on nõutud millegi esitamine ja ette nähtud ka tagajärg puhuks, kui dokumenti ei esitata, siis peab hankija sellest kohustusest rangelt lähtuma.

Näitena eeltoodust võib siin välja tuua Euroopa Kohtu argumentatsiooni kohtuasjas C-309/18 Lavorgna, mille punktides 21-22 on kohus rõhutanud, et võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiip ei saa põhimõtteliselt välistada ettevõtja kõrvalejätmist, kui viimane ei ole järginud menetlusega seotud dokumendis või liikmesriigi õiguses sõnaselgelt pandud kohustust, mille järgimata jätmise korral on ette nähtud ettevõtja kõrvale jätmine. Lisaks ei luba Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika selliste kohustuste täitmata jätmise mistahes moel heastamist.

Sellest saab järeldada, et säärases olustikus on Euroopa Kohus leidnud, et proportsionaalsuse põhimõte taandub võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtte ees. Teisisõnu ei ole hankijal sellises olukorras diskretsiooni asuda hindama pakkuja suhtes tehtava negatiivse otsuse proportsionaalsust, vaid negatiivne otsus tuleb teha.

Isegi kui nüüd väita vastupidist ja võtta aluseks tõdemus, et hankijal selline diskretsioon on, siis ei saa ma nõustuda Riigikohtu tõlgendusega RHS § 46 lg 4 ega § 98 lg 4 kohta. Tegelikult väljendub selles juba ka põhimõtteline erimeelsus kurikuulsa Corpore lahendi suhtes.

Minu arusaamise järgi on § 98 lg 4 kohaseks tõlgenduseks lihtsustatult see, et selgitusi saab küsida millegi sellise kohta, mida pakkuja on esitanud. See on selgelt ja üheselt mõistetavalt välja loetav nii sätte sõnastusest, kui ka riigihangete seaduse seletuskirjast. Kuigi RHS-i seletuskirjas on ka kõiksugu jama kokku kirjutatud, siis selles kohas väljendub selgelt ja täpselt seadusandja tahe – võimaldada selgitada ainult esitatut. Seetõttu ei saa ma kuidagi nõustuda Riigikohtu seisukohaga, et § 46 ja § 98 lg 4 lubavad tagantjärgi esitada dokumente, mis oleks pidanud olema esitatud tähtaegselt, kuna sellisel juhul pole ju tegemist enam millegi selgitamisega, vaid dokumendi või andmete hilinenud esitamisega.

Sellest saaks järeldada, et tegelikult ei puutunud viidatud sätted antud juhul üldse asjasse, kuna polnud ju midagi, mille suhtes saanuks selgituse võimalust kohaldada. Riigikohus ei ole siiski piirdunud seadusele viitamisega, vaid leidnud, et kuna riigihanke alusdokumentide punkt 4.6 nägi hankijale ette võimaluse selgituste küsimiseks, pidi „hankija kaaluma kaebajale võimaluse andmist täpsustada, et ta vastab vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele“. Minu arvates on sellel teoorial samasugused puudused nagu § 98 lg 4 tõlgendamisel. Veelgi enam, kuna hankija oli ennast selles punktis alusdokumendis negatiivse otsuse kohustusega kinni müürinud, siis ei saanuks hankija asuda käituma vastupidiselt riigihanke alusdokumendis sätestatule.

Riigikohtu lähenemine viib mind aga mõttelennule, et kui kohus jaatab võimalust proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes riigihanke alusdokumendis sätestatut eirata, siis ei saa ju enam paika pidada ka maksiim, et vaidlustamata riigihanke alusdokument on eelhaldusaktina siduv, sõltumata tema õiguspärasusest või õigusvastasusest. Alusdokument ei saa olla korraga siduv ja mittesiduv, mis lennutab mõtte juba sinnapaika, et kui alusdokument ei ole riigikohtu arvates teatud juhtudel siduv, siis miks peaks seadus piirama selle vaidlustamise tähtaega ajaga enne pakkumuste esitamist. All in all, kõnealune lahend tekitab minus väga suuri küsimusi sellest, kas need mõned pikaaegsed haldus- ja kohtupraktikas kinnistunud põhimõtted enam seisavad või on uksed ja aknad avatud uutele ja vastupidistele arusaamadele.

Lõppakordina jättis Riigikohus vähemalt minu jaoks veenvalt vastamata sellele, kas seadusandja on kohtu hinnangul klassikalise direktiivi art 56 lg 3 alusel täiendava teabe või dokumentide esitamist siseriikliku õigusega piiranud või ta pole seda teinud. Kahjuks on Riigikohus sellest ringkonnakohtu otsuses selgelt mainitud argumendist mööda vaadanud. Samuti ei selgu lahendist, kas Riigikohus omistas tähelepanu Manova ja Lavorgna lahendites väljendatud põhimõttele, et hankija peab enda seatud tingimustest rangelt kinni pidama ning kuidas see kohustus antud kaasusesse sobitunuks.

Proportsionaalsuse printsiibist ja pakkuja tehtud vigade parandamise võimalusest Riigikohtu lahendis 3-19-1501

Riigikohus tegi 20.12.2019 lahendi asjas nr 3-19-1501, kus oli vaidluse all pakkuja poolt hooletusest tehtud vea parandamise võimalus. Kuigi tegemist oli sotsiaal- ja eriteenuse hankega, oli hankija dubleerinud RHS § 46 lg 4 ja § 98 regulatsiooni hankedokumentidesse, mistõttu kohaldati vaidluse lahendamisel just neid norme ning kohtu seisukohad on seega kohaldatavad enamikes hankevaidlustes.

Asjaolud

Pakkuja osales Töötukassa hankel ning pidi jah/ei raadionupu kasutamise teel kinnitama, et on HKTS § 12 lg 2 mõttes usaldusväärne halduslepingu täitja. Kuna pakkuja ei olnud riigihangete registris kinnitust esitanud, siis jäeti pakkuja kvalifitseerimata. Punkt, mille alusel pakkuja kvalifitseerimata jäeti oli sõnastatud järgmiselt: Kui pakkuja on jätnud esitamata riigihanke alusdokumentides nõutud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi või pakkuja ei esita hankija nõudmisel kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumentide sisu kohta selgitust või selgitamist võimaldavaid andmeid või dokumenti ja need andmed või dokumendid ei ole hankijale oluliste kulutusteta andmekogus olevate avalike andmete põhjal kättesaadavad, jätab hankija pakkuja kvalifitseerimata (hankedokumentide p 4.6). Hankija hinnangul oli sellega välistatud kaalutlusõiguse teostamine ning pakkuja tuli igal juhul jätta kvalifitseerimata, sest nõutud dokument ehk kinnitus oli esitamata.

Kaebaja tugines aga proportsionaalsuse põhimõttele viidates Euroopa Üldkohtu praktikale, mille on leitud, et kui viga on sedavõrd ilmne ja lubatavate selgitustega lihtsasti kõrvaldatav, on hankijal proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt lausa kohustus selgitusi küsida (otsus asjas nr T-211/02: Tideland Signal, p 57). Kaebaja väitis, et praegusel juhul ei olnud kaebajal jäänud esitamata sisulist dokumenti tema kvalifikatsiooni tõendamiseks, vaid kaebajal jäi inimliku hooletusvea tõttu registris tegemata kinnituse esitamiseks vajalik valik ja see viga oli hankijale ilmne.

Kohtud olid asja lahendamisel eri meelt. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata. Riigikohus tegi asjas lõpliku lahendi jättes lõppastmes jõusse halduskohtu lahendi ja rahuldades sellega kaebuse otsuse tühistamiseks.

Riigikohtu põhjendused

Viidates Manova (C-336/12) lahendile, märkis Riigikohus, et võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega pole siiski vastuolus see, kui pakkumusega seonduvaid andmeid parandatakse või täiendatakse, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead. Hankija võib nõuda andmete täpsustamist või parandamist tingimusel, et see nõue puudutab selliseid dokumente või andmeid (nagu näiteks avaldatud majandusaasta aruannet), mille puhul saab objektiivselt kontrollida, et need on varasemad kui taotluste esitamise tähtaeg.

Konkreetse kaasuse pinnalt leidis Riigikohus, et pakkuja usaldusväärsus ehk vastavus HKTS §-le 12 oli olemas pakkumuse esitamise ajal vaatamata sellele, et vastav kinnitus oli esitamata (kohtus ei olnud esitatud andmeid, mis tõestaks vastupidist). “Ka oli ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei saanud pakkumuse esitamise tähtpäevaks kinnituse esitamata jätmisega märkimisväärset eelist teiste pakkujate ees. Kuna kaebaja oli pakkumuse esitanud, pidi olema hankijale selge, et kaebaja soovis pakkumuses kinnitada enda vastavust vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele ning et pakkumuse ebatäpsus tekkis tahtmatult. Pärast pakkumise esitamise tähtaja möödumist „Jah“ valiku tegemisega kaebaja üksnes täpsustanuks juba esitatud pakkumust.” (p 17)

Kuna hankijal puudus enda hinnangul kvalifitseerimisotsust tehes kaalutlusõigus, märkis Riigikohus, et seesugune arusaam ei ole õige. Kuna kohtu hinnangul andis HD p 4.6 hankijale õiguse küsida pakkumuse kohta selgitusi, siis kaalutlusõiguse teostamata jätmine ilma kaalukaid põhjendusi omamata oli õigusvastane: “Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. ” (p 18).

Kokkuvõttes tühistas Riigikohus hankija otsuse väites, et see on ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Otsuse mõjud hankepraktikale tulevikus

Minu kogemuse kohaselt alama astme kohtud proportsionaalsuse printsiipi enda otsuste põhjendamisel eriti tihti ei kasuta ja pigem kaalub võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiip üles proportsionaalsuse printsiibi ja seda eriti kaasustes, kus pakkuja on jäetud hankelt kõrvale mõne esitamata dokumendi või ebatäpsuse tõttu enda pakkumuses. Idealiseeritakse võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiipe, kuid unustatakse, et proportsionaalsuse printsiip on eelmainitud kahe kõrval samuti riigihanke üldpõhimõtteks ja isegi EL õiguse aluspõhimõtteks (vt nt dir 24/2014/EL pp 1 – Riigihankelepingute sõlmimine liikmesriikide ametiasutuste poolt või nende nimel peab toimuma Euroopa Liidu toimimise lepingus (ELi toimimise leping) sätestatud põhimõtete alusel ning järgides eelkõige kaupade vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid ning nendest tulenevaid põhimõtteid, nagu võrdne kohtlemine, mittediskrimineerimine, vastastikune tunnustamine, proportsionaalsus ja läbipaistvus)

Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõte ei ole olemuslikult ülimuslikud proportsionaalsuse põhimõtte ees, kõik eeltoodud põhimõtted on võrdselt olulised ning võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiip ei tohiks varjutada teisi riigihanke üldpõhimõtteid. Printsiipide rakendamisel tuleb teha õiglane mitte formaalselt korrektne otsus. Viimast tehakse ebaõiglaselt tihti ning praktika selles osas peab muutuma. Seetõttu on mul äärmiselt hea meel, et Diana viis asja Riigikohtusse ja sealt ka võiduga välja tuli.

Kurioossel kombel on teine proportsionaalsuse printsiipi väärtustav Riigikohtu lahend tehtud samuti Töötukassa asjus. Riigikohus on juba varasemalt leidnud, et pakkuja kvalifitseerimata jätmine pisimagi vea korral ei ole proportsionaalne (RKHKo 3-3-1-24-13, p 17).

Tõenäoliselt hakkab nüüd VAKOs ja kohtutes muutuma hankepassiga seonduv praktika olukorras, kus hankepassis on hooletusest jäetud esitamata (jah/ei) kinnitus kõrvaldamise aluse või kvalifitseerimistingimuse kohta. Näiteks võib tuua mitmeid lahendeid, kus sarnases küsimuses on kaalukauss teistpidi läinud:

  • Staples Finland vs TTÜ VAKO 80-18/195025. Hankepassis puudus kinnitus tööõiguse valdkonna kohustuste täitmise kohta ja pakkuja kõrvaldati ning otsus jäi jõusse.
  • Hansabuss vs MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus VAKO 32-19/203132, TlnRKo 3-19-631. Referentslepingute nimekiri oli puudu, pakkuja tahtis tugineda hankijaga sõlmitud lepingutele, kuid isegi ei viidanud nendele hankepassis. Kohus leidis, et oleks pidanud jätma kvalifitseerimata (VAKO arvates kõrvaldama). Siinkohal võib muidugi ka uute suuniste alusel lõpplahendus samaks jääda, sest pakkuja pidi esitama lepingute nimekirja, mitte üksnes jah/ei kinnituse, mistõttu ei pruugi enam tegemist olla ilmse tehnilise veaga, mille kõrvaldamine oleks hõlpsasti teoststav.
  • OilTerm vs RKAS VAKO 130-19/210886. Pakkuja ei esitanud hankepassis netokäibe andmeid. VAKO leidis, et asjaolu, et Vaidlustaja on Hankija poolt eelmistes riigihangetes sama tingimuse ja samade esitatud andmete (netokäibe andmed) alusel kvalifitseeritud ja temaga on sõlmitud hankelepingud, ei tähenda, et käesolevas riigihankes tehtud Vaidlustaja kvalifitseerimata jätmise otsus oleks õigusvastane.

Ka Rahandusministeeriumi “ametlikud” seisukohad vajavad ülevaatamist, sest KKK rubriigis hankepassi osas on avaldatud, et ettevõtjal ei ole võimalik esitada hiljem neid andmeid, mida ta pidi esitama hankepassis ning mingit kaalutlusõigust siin hankijale antud ei ole (küsimus nr 9). Ka jah/ei vastuse esitamine hankepassis on andmete esitamine, mis Rahandusministeeriumi juhiste kohaselt ei ole hiljem esitatav.

Kindel on see, et hooletusest tekkinud vigade puhul jah/ei stiilis vastuste esitamata jätmise näol peavad hankijad kaalutlema, kas lubada kinnitust ka tagantjärgi esitada või esinevad kaalukad põhjendused selle mitte-lubamiseks. Konkreetse kaasuse asjaolude pinnalt nähtus, et isegi hankedokumendis olev vastav klausel ei pruugi olla piisav põhjendus. Kui aga puudus seisneb sisulisemate andmete esitamata jätmises nagu näiteks referentslepingud, projektimeeskonna nimed jne, siis ei pruugi lahend nii selge olla, sest asjaoludest võib siiski tuletada eeliseid pakkujale, kes õigeks ajaks andmeid ei esitanud.

Menetlusnüannsidel põhinevad vaidlused on küll juristidele toredad aga tülikad nii ettevõtjatele (hirmutades neid tihti põhjendamatult eemale riigihanketurult) kui lõppastmes ka hankijale (sest välistavad lepingu sõlmimise võimaluse muidu hea pakkumise teinud ettevõtjaga). Ka selles vaidluses ei olnud küsimus ju selles, kas vaidlustaja oli sisuliselt usaldusväärne ettevõtja halduslepingu täitmiseks, vaid üksnes selles, kas hankija sai “andestada” linnukese esitamata jätmise. Talupojamõistus ei võtaks üldse, millest selline vaidlus tekkida saab ja siin tulemegi mängu meie – kõrgelt haritud juristid. Aga kas seda kõike on vaja üksnes mängu ilu pärast? Me kaitseme agaralt konkurentsi võrdse kohtlemise printiibi abil aga mõnes teises hankes võib see sama kaitstud ettevõtja olla samas olukorras, kus linnukese tegemata jätmise tõttu jääb ta hankelt kõrvale. Nii et võibolla tasuks küsida ettevõtjatelt, kas selline ülim võrdse kohtlemise printsiibi rakendamine on üldse nende huvides või tasuks juba seaduse/seletuskirja/nõustamispraktika raames rõhuda ka proprotsionaalsuse printsiibile – iga viga ei ole ületamatu ja finalistlik ning ettevõtluskeskkond aktsepteerib seda.

Saarlased ei pea veel tingimata leppima vanade lennukitega

Kadri avaldas eelmise nädala reedel ERRi portaalis arvamust. Avaldame seisukoha täiskujul ka siin.

Eelmisel teisipäeval tegi riigihangete vaidlustuskomisjon (VAKO) lahendi Tallinna-Kuressaare lennuliinihankes. Vaidlustusotsusest jäi meedias kuvama väärarusaam justkui peaksid saarlased lennuki 20-aastasest vanusepiirangust suu puhtaks pühkima. Kusjuures saarlased ise on vanusepiirangu mitteseadmist pidanud pettumust valmistavaks, kui mitte lausa kriminaalseks.

VAKO tunnistas JSC aviation company „TRANSAVIABALTIKA“ poolt esitatud vaidlustuse alusel õigusvastaseks hanke kvalifitseerimistingimuse, mis nõudis pakkujalt lennuki olemasolu (või selle kasutusse võtmise võimalust), mille vanus ei ületaks 20 aastat. VAKO analüüsis kvalifitseerimistingimuse õiguspärasust, täpsemalt selle sobivust ehk vastavust hankelepingu esemele ja proportsionaalsust. Probleem tekkis tingimuse sobivusega, sest mitte kuskil hankelepingu projektis või tehnilises kirjelduses ei olnud toodud nõuet, et teenust võib osutada üksnes maksimaalselt 20 aastat vana lennukiga. VAKO tuvastas, et hankedokumentide sätetest nende koosmõjus tuleneb loogiliselt üksnes see, et pakkujal peab teenuse osutamiseks olema lennukõlbulik lennuk. Tingimuse proportsionaalsuse kontrollini VAKO seetõttu ei jõudnudki. Kuigi võib ju polemiseerida, et kui kvalifitseerimistingimuses on kirjas, et pakkujal peab lepingu täitmiseks olema maksimaalselt 20-aasta vanune lennuk, siis muutub see tingimus hankelepingu osaks, ilma, et seda peaks eraldi punktina lepingus sõnastama.

Kvalifitseerimistingimused on loodud piiramaks (õiguspäraselt) ettevõtjate ringi, kes võivad hankele pakkumust esitama tulla ning peaksid meile näitama pakkuja suutlikkust lepingut täita. Tegemist on minimaalse lävendiga, millest pakkuja peab nö üle hüppama. Sellisena peab kvalifitseerimistingimus olema sobiv ehk seonduma hankelepingu täitmise nõuetega ning proportsionaalne ehk minimaalselt vajalik . Olukorras, kus hankeleping ise ei nõua uuemate lennukite kasutamist, ei ole vanusepiirangut täitva lennuki olemasolu kvalifitseerimistingimusena üldsegi sobiv meede.

Sel põhjusel tunnistaski VAKO kvalifitseerimistingimuse õigusvastaseks ja kohustas hankijat tingimusi muutma. Küll aga ei kirjuta VAKO enda otsusega hankijale ette mil viisil taastada olukorra õiguspärasus. VAKO andis ka otsuses selgeid vihjeid, et vanusepiirangu nõue peaks sisalduma tehnilises kirjelduses vastavustingimusena või hindamiskriteeriumis kvaliteedikriteeriumina. Kuna hetkel selliseid nõudeid seatud ei olnud, siis ei jäänudki VAKOl muud üle.

Mida siis saarlaste lohutamiseks öelda? Mitte pöördumatult muserduda, sest VAKO ei tunnistanud vanusepiirangu nõuet igal juhul õigusvastaseks tingimuseks. VAKO otsuse p 16 suunab hankijat enda eesmärgi saavutamiseks täiendama tehnilist kirjeldust ja hankelepingu projekti: „Hankija üldsõnalised argumendid selle kohta, et alla 20-aastane lennuk looks Saaremaale sotsiaalmajanduslikku väärtust ja edendaks keskkonnahoidu, on konkreetse kaasuse asjaolusid arvestades asjakohatud. Viidatud kaalutlused võiksid põhimõtteliselt kõne alla tulla nt pakkumuse vastavustingimuste, pakkumuste hindamise kriteeriumide või hankelepingu tingimuste puhul, ent mitte kvalifitseerimise tingimuste puhul olukorras, kus hangitav teenus – kujul nagu hankija ise selle kujundanud on – ei nõua teatud kindlale vanusepiirangule vastava lennuki kasutamist.“

Hankija üks võimalik valik on seega teha täiendusi hankelepingu projekti ja teenuse osutamise tingimustesse, mis toetaks kvalifitseerimistingimusena vanusepiiranguga lennuki omamise nõuet.  Kuna VAKO tingimuse proportsionaalsuse hindamiseni ei jõudnudki, siis kahjuks me ei tea, kas sellisel viisil dokumentide täiendamine võiduka lõpuni viib aga lootust on. Ning meeles tuleb ka pidada, et otsus pole veel jõustunud ehk lõplik tõde pole veel selgunud.

Nii et kokkuvõttes tasub lugeda VAKO otsuse ridade vahelt, sest võit lahingus ei tähenda alati sõja võitmist.

Mida tähendab avaliku huvi kriteerium hankija määratlemisel ja muid ootamatusi Riigikohtust

Kolmapäeval nägi ilmavalgust Riigikohtu lahend niinimetatud Halulaeva kohtuasjas. Kaasuses tõlgendas kohus mitmeid RHS 2007 sätteid, sealhulgas hankijaks määratlemist avaliku huvi kriteeriumi alusel ning kvalifitseerimise tingimuste proportsionaalsust ja hindamiskriteeriumite läbipaistvust lihthankemenetluses. Kuigi asi puudutas vana seadust, on lahendis väljendatud tõlgendused vähemalt osaliselt aktuaalsed ka kehtiva RHS-i tõlgendamisel. Heidame siis pilgu peale.

Kohtuvaidlus tõusetus hankest, millega MTÜ soetas halulaeva tehnosüsteemi ja tellis selle paigalduse. Eesti Rahvusringhäälingu andmetel on “halulaev” sünonüümiks Hiiumaa kaljasele, olles saanud nime selle järgi, et säärase laevaga veeti mandrile küttepuid.

Sellest soetusest tõusetus omakorda klassikaline finantskorrektsioon otsus, milles PRIA nõudis MTÜ-lt Halulaev tagasi 25% abikõlbulikest kuludest. Ameti nõue põhines kahe alusel – kvalifitseerimise tingimuste ebaproportsionaalsusel ja hindamiskriteeriumite läbipaistmatusel. Täpsemalt öeldes väljendus väidetav ebakohasus selles, et asjade tarnimise ja paigaldamise lepingu puhul pole ajaloolise purjelaeva ehitustööde või renoveerimise kogemuse nõue asjakohane ning riigihanke alusdokumentides puudusid pakkumuse hindamise kriteeriumid ja nende osakaalud.

Riigikohus võttis esmalt seisukoha küsimuses, kas kõnealune toetust saanud MTÜ oli üleüldse hankija. Siin jõudis kohus vähemasti minu jaoks üllatuslike argumentide najal järelduseni, et mh ka kehtiva RHS § 5 lg 2 p 5 alusel saab hankijaks olla ainult selline rahastatav isik, kes täidab avalikku ülesannet. Viimast täidab isik aga kohtu hinnangul siis, kui pädev asutus on eraisikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik.

Võrreldes paljude praktikute varasemate arusaamadega, on tegu avaliku huvi kriteeriumi alusel hankija määratluse ulatusliku kitsendamisega. Avaliku ülesande täitmine Eesti siseriikliku õiguse alusel on kitsam mõiste kui avalikes huvides ülesande täitmine EL õiguse mõttes. Näiteks peab eraõiguslikule isikule avaliku ülesande delegeerimine toimuma üpriski konkreetsel alusel halduslepingu või õigusakti alusel (vt HMS § 8 lg 1, HKTS § 3). Võtmata seisukohta selles, kas säärane tõlgendus on kooskõlas Euroopa Kohtu varasema praktikaga, võib vaielda argumentatsiooniga, kas avalikes huvides ülesande täitmine RHS § 5 lg 2 p 5 mõttes saab olla samastatav avalikes huvides teenuste osutamise kohustamisega. Nimelt on kõnealuses sättes viidatud “ülesanne avalikes huvides” Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste ning seega peaks olema ettevaatlik selle sisustamisel siseriikliku õiguse kaudu.

Konkreetses kaasuses leidis Riigikohus, et MTÜ küll tegutses põhikirja p 1 kohaselt avalikes huvides, kuid see toimub vaid kaebaja liikmeskonna vabatahtliku huvitegevusena. Kaebaja tegevus on vabakonna hobitegevus ja sellisena kaitstud põhiseadusliku ühinemisvabadusega (põhiseaduse § 48 lg 1 esimene lause). Ainuüksi toetuse maksmine ei muuda vabakonna tegevust avaliku ülesande täitmiseks.

Kvalifitseerimise tingimuse osas oli Riigikohtu seisukoht lakooniline, põhinedes tõdemusele, et kuna seadme paigaldaldamine on osa laevaehituse või renoveerimise protsessist, ei ole sellise kogemuse nõue meelevaldne. Olles oma laevaehituse karjääris valmistanud üksnes paberlaevukesi, sh ilma seadmeteta, ei oskagi selle järelduse kohta midagi arvata. Küll aga ei ole lahendist jälgitav, kas nõude proportsionaalsuse analüüs päädiski Riigikohtus üksnes selle kohasuse (meelevaldsuse) hindamisega.

Hindamiskriteeriumi osas asus kohus positsioonile, et lihthankemenetluses ei pidanudki need olema alusdokumendis sätestatud, kuivõrd asjaomased hankemenetluse peatüki sätted olid lihthankes fakultatiivsed. Minnes edasi, leidis kohus, et kvaliteedi hindamise täpsemate kriteeriumite seadmise kohustus ei tulene lihthankemenetluses ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest ja lihthankemenetluses tuleb üldpõhimõtteid sisustada sarnaselt ideekonkurssidega, ehk siis leebemalt. Seda järeldust põhjendas kohus arutluskäiguga, et vastupidisel juhul muutuks hankemenetluse normide kohaldamisala piiramine lihthanke puhul sisutuks. Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted nõuavad kvaliteedi hindamise kriteeriumide ja nende suhteliste osakaalude eelnevat kindlaksmääramist ja avaldamist lihthankes vähemalt siis, kui hankija hilisemate selgitustega ei ole konkreetsel juhul võimalik läbipaistvust ja kontrollitavust vajalikul määral tagada või kui ilma eelnevate kriteeriumideta ei ole välistatud pakkujate ebavõrdne kohtlemine.

Tuleb tõdeda, et sedavõrd leebe tõlgendus hindamiskriteeriumite läbipaistvusele, võib absolutiseerituna ukse avada täiesti ebaselgetele ja ettenähtamatutele hindamistele. Ka kohus näib otsuse lõppakordides seda mõistvat, kuid on kahedav, kas tagasinõuete kontekstis saab tegeliku vs teoreetilise läbipaistvuse probleemi sellisel viisil lahendada nagu kohus heaks on arvanud.

Riigihanke tingimuste vaidlustamise tähtajast

Iga asi omal ajal on riigihangetes tugevalt juurdunud mantra. Sealjuures on eriti oluline järgida vaidlustusega seotud tähtaegasid, sest riigihankevaidlustes puudub VAKOl võimalus tähtaegasid ennistada. Riigihanke alusdokumenti (RHAD) ehk tingimusi endid vaidlustades peab oskama arvutada tähtaegasid tagurpidi, sest RHS § 189 lg 2 p 1 ja 2 alusel peab vaidlustus olema laekunud VAKO-le 2 tööpäeva (lihthankemenetluse korral) või 5 tööpäeva (riigihanke piirmäära ületava hankemenetluse korral) enne pakkumuste, taotluste või ideekavandite esitamise tähtpäeva.

Juurdunud VAKO- ja kohtupraktika kohaselt tuleb tähtaega arvutada viisil, et pakkumuste esitamise tähtaja ja vaidlustuse esitamise vahele jääks 5 täistööpäeva:

  • Esmaspäev – esitan vaidlustuse 23:59 (võib vabalt ka varem esitada)
  • Teisipäev – esimene täistööpäev
  • Kolmapäev – teine täistööpäev
  • Neljapäev – kolmas täistööpäev
  • Reede – neljas täistööpäev
  • Esmaspäev – viies täistööpäev
  • Teisipäev – esialgne pakkumuste esitamise tähtaeg kell 11:00
  • 10 päeva hiljem – muudetud pakkumuste esitamise tähtaeg kell 11:00

Oletame nüüd, et hankija lükkab vahepeal pakkumuste esitamise tähtaega edasi 10 päeva võrra, kuid ühtegi muudatust RHAD-s ei tee. Kas see lükkab edasi ka vaidlustamise tähtaja?

Ei lükka, sest RHS § 185 lg 3 kohaselt võib pikendatud tähtaja jooksul vaidlustada üksnes neid riigihanke alusdokumentide muudatusi (kui hankija on muutnud riigihanke alusdokumente), mis on vastuolus sama riigihanke suhtes tehtud jõustunud vaidlustuskomisjoni otsuse või kohtuotsusega, või nendest sõltumatult tehtud muudatusi. Lühidalt tähendab see seda, et esialgses sõnastuses kehtivate RHAD-de vaidlustamise tähtaeg on ja jääb sõltuma esialgsest pakkumuste esitamise tähtajast. Uus tähtaeg sõltub uuest pakkumuse esitamise tähtajast vaid nende tingimuste osas, mida hankija on muutnud (nt kui muutis tehnilist kirjeldust, siis nende muudatuste osas on pikendatud tähtaeg).

Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-18-1008 leidnud, et vaidlustuse esitamise õigust ja tähtaegasid reguleerivatest sätetest tuleneb nende koostoimes, et avatud riigihankes peab riigihanke alusdokumentide peale esitatud vaidlustus üldjuhul VAKO-ni jõudma vähemalt viis tööpäeva enne esialgses hanketeates märgitud pakkumuste esitamise tähtpäeva. Erandina on võimalik vaidlustus esitada ka hiljem, kuid seda vaid tingimusel, et hankija on hanke alusdokumente muutnud ja pakkumuste esitamise tähtaega pikendanud; vaidlustus puudutab neid hankedokumentide punkte, mida on muudetud; ning vaidlustus on esitatud hiljemalt viis tööpäeva enne muudatustega seotud hanketeates märgitud uut pakkumuste esitamise tähtaega. Selline tõlgendus võimaldab viia riigihanke läbi mõistliku aja jooksul, välistades võimaluse hankemenetlust hanke alusdokumentide hilinenud vaidlustamistega pahatahtlikult venitada. Samal ajal tagab selline tõlgendus ka riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja õiguste kaitse. Pakkumuste esitamise tähtaegade määramise regulatsioon (RHS §-d 92 ja 93) tagab, et ettevõtjal oleks piisavalt aega riigihangete registris avaldatud hanketeate ja dokumentidega tutvuda ning otsustada juba esimese hanketeate avaldamise järel, kas ta peab mõnda hankija seatud tingimust enda õigusi rikkuvaks (p 11).

Ka VAKO on eeltoodud lahendi valguses teinud läbivaatamata jätmise otsuseid tuginedes asjaolule, et vaidlustamise tähtaega pidi arvutama esialgsest pakkumuste esitamise tähtajast, mitte uuest tähtajast (vt nt 186-18/197419, p 5.3; 31-19/201697 p 3.3).

Kui kõik on nii selge ja lihtne, siis miks ma sellest räägin?

Sest augustikuus tuli Tartu Ringkonnakohtust kohtuotsus, mis on minu hinnangul eeltooduga vastuolus – 3-19-733. Asjaolude kohaselt korraldas hankija avatud hankemenetlusena toitlustusteenuse hanget ning määras pakkumuste esitamise tähtajaks 16.04.2019. See tähendab, et RHAD vaidlustamise tähtaeg saabus 8.04.2019 kell 23:59. Vaidlustaja esitas vaidlustuse 9.04.2019 veidi enne kella 11, sest ka pakkumuse esitamise tähtaeg oli 5 tööpäeva pärast kell 11. VAKO jättis vaidlustuse 9.04.2019 otsusega läbi vaatamata.

15.04.2019 pikendas hankija pakkumuste esitamise tähtaega kuni 24.04.2019 ning vaidlustaja esitas 16.04.2019 VAKO-le e-kirja, millega taotles 09.04 esitatud vaidlustuse sisulist läbivaatamist. VAKO seda ei teinud.

Edasi läks huvitavaks, sest nii haldus- kui ringkonnakohus pidasid VAKO-le vastava e-kirja esitamist kohustusliku kohtueelse menetluse läbimiseks ja VAKO oleks pidanud vaidlustaja 16.04.2019 e-kirja tõlgendama kui vaidlustusavaldust ja andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuna VAKO oli teadlik vaidlustaja argumentide ja taotluste sisust 09.04 vaidlustuse alusel. Kuna VAKO seda ei teinud, siis seda ei saanud kohtu hinnangul vaidlustajale ette heita ning vaidlustajal oli õigus pöörduda halduskohtusse.

Ringkonnakohus pidas võimalikuks vaadata läbi vaidlustaja nõuded, sest 16.04.2019 esitatud e-kiri oli esitatud tähtaegselt arvestades uut pakkumuste esitamise tähtaega, s.o. 24.04.2019 (otsuse p 27). Registrist nähtub, et hankija ei ole hankedokumente, sh vaidluse esemeks olevaid hindamiskriteeriume muutnud, seega ei oleks tohtinud kohtud seda kaebust menetleda olenemata sellest, kas vaidlustaja on läbinud vaidlustusmenetluse või mitte. Küsimus on hoopis vaidlustamise tähtajas, mis ei pikenenud seetõttu, et hankija lükkas pakkumuste esitamise tähtaega edasi (RHS § 185 lg 3). Otsus kahjuks sõnagagi ei maini RHS § 185 lg-s 3 sisalduvat normi, mistõttu pole teada kaalutlused, miks pidas kohus kaebust tähtaegseks.

Kas on võimalik, et ükski osapool sellele normile ei viidanud ja kohus ei teadnud? Tõsi on see, et vaidlustamise tähtaega reguleeriv norm on ebaloogilises kohas. Vaidlustamise tähtaegasid reguleerib üldiselt § 189 ning § 185 reguleerib seda, mida üldse saab vaidlustada ehk vaidlustuse eset.

Seega kokkuvõttes tuleb tingimusi vaidlustades ikka lähtuda esialgsest pakkumuste esitamise tähtajast ning vaidlustamise tähtaeg ei pikene pakkumuste esitamise tähtaja pikenemise tõttu olenemata sellest, mida ühes kohtuasjas otsustatud on.

Dünaamilisest hankesüsteemist

Seekord tahtsin teile kirjutada dünaamilisest hankesüsteemist (DHS), mis on Eestis äärmiselt alakasutatud – tänase seisuga on registris vaid üks DHS: https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/1594408/general-info

Teoorias on DHS hankijate (ja ka pakkujate) jaoks geniaalne vahend erinevate kulutarvikute ja väikevahendite jooksvaks ostmiseks olukorras, kus hankija kulutused eelarve aastal ületavad piirmäärasid ning samas puudub ka soov piirata pakkujate ringi, kellelt nimetatud tarvikuid osta.

Sisuliselt on DHS piiratud hankemenetluse tulemusena sõlmitav avatud pakkujate ringiga raamleping, mille alusel saab hankija osta eelnevalt kindlaks määratud kategooriate alusel asju ja teenuseid (miks mitte ka ehitustöid, kuid tõenäoliselt ei ole DHS selle jaoks kõige sobivam vahend). Juriidiliselt võttes ei ole tegemist raamlepinguga aga väga sarnase süsteemiga. Kuna raamleping on hankijate ja pakkujate jaoks tuttav kontseptsioon, siis rõhutangi DHS sarnasusi ja erinevusi raamlepinguga.

DHS kõige suurem pluss võrreldes raamlepinguga on asjaolu, et sellega saab liituda jooksvalt DHS kehtivuse aja jooksul ehk hankija ei pea konkurentsi sulgema DHS kehtivuse ajaks. Klassikalise raamlepingu miinuseks ongi selle suletus – hankija ei saa raamlepingu kehtivuse ajal lisada uusi raamlepingu partnereid, kuid turu arenedes ja uute tulijate saabudes võiks selline kiusatus tekkida.

Jah, DHSi käitamisega kaasneb suurem halduskoormus hankija jaoks, sest hankija peab jooksvalt vastu võtma DHS-iga liitujate sooviavaldusi ja kontrollima taotlejate vastavust kvalifitseerimistingimustele 10 tööpäeva jooksul alates taotluse esitamisest ning põhjendatud juhtudel saab seda pikendada ka 15 tööpäevani (RHS § 34 lg 2).

Kvalifitseerimistingimuste osas kehtib sealjuures piirang, mille kohaselt ei või taotlejatelt nõuda suuremat aastast netokäivet kui DHS alusel sõlmitavatest hankelepingutest kõige suurema hankelepingu kahekordne eeldatav maksumus (RHS § 32 lg 7). Muid üksnes DHSile kohalduvaid kvalifitseerimistingimuste piiranguid ei ole ehk tingimuste seadmisel tuleb lähtuda §-dest 98-101.

DHS-il puudub maksimaalne kehtivusaeg, mis tähendab, et hankija võib selle kehtestada nii pikaks ajaks, kui vajalikuks peab. Juhul kui hankija leiab, et DHS-i tingimusi tuleb muuta enne selle kehtivusaja lõppemist (nt sätestada rangemad kvalifitseerimistingimused või muuta kategooriaid), siis saab hankija DHSi lõpetada ka enne tähtaja saabumist esitades selle kohta teate registrile.

Hankija edastab kõigile süsteemiga liitunud taotlejatele pakkumuse esitamise kutse koos vajalike dokumentidega ning annab taotlejatele 10-päevase tähtaja pakkumuste esitamiseks. Leping sõlmitakse pakkujaga, kes on esitanud tingimustele vastava ja pakkumuste hindamise kriteeriumide alusel parima pakkumuse.

RHS seletuskirjas on viitega 2011. a uuringule selgitatud, et DHS on mastaabisäästu efektile suunatud paindlik instrument, mis erinevalt raamlepingust ei sulge asjaomase hankija ostude suhtes turgu raamlepingu osapooltest pakkujatele, kellest mõni või halvimal juhul ka kõik ei pruugi selle alusel sõlmitavast hankelepingust huvitatud olla. Raamlepingule vastupidiselt saab hankija dünaamilise hankesüsteemi abil hoida enda ostude turgu pidevalt ja jooksvalt avatuna kõigile vastava valdkonna või kategooria hankeeseme osutajatele. EL kogemus on näidanud, et dünaamilise hankesüsteemi kulud on hankijale küll märkimisväärsed, kuid seevastu on ettevõtjatel selle kasutamine odav (Riigihangete seadus 450 SE, seletuskiri, § 32-25).

Väikese suurusega ja alustavad ettevõtted on riigihankes osalemise suhtes tihti negatiivselt meelestatud ning isegi kui neil oleks võimalik osaleda riigihankes ja sõlmida hankijaga raamleping, siis päris tihti otsustatakse sellest loobuda. DHS on ideaalne süsteem väikeste pakkujate kaasamiseks riigihankesse, kes ei ole huvitatud suuremahulistest raamlepingutest ja sellega kaasnevatest kohustustest. Hankija vastupidi saab äärmiselt paindliku vahendiga osta asju ja teenuseid ning hoida turgu maksimaalselt avatuna kõikidele huvitatud isikutele rikkumata sealjuures ka riigihanke läbiviimise kohustust.

DHSi miinuspool sõltub sellest, kelle mätta otsast asja vaadata. Pakkujatel puudub tõhus võimalus enda õiguste kaitseks olukorras, kus hankija rikub DHSi korda hankelepingute sõlmimisel ning hankelepingu maksumus jääb alla riigihanke piirmäära. Nimelt puudub DHSi alusel sõlmitavate hankelepingute puhul ooteaeg (RHS § 120 lg 3) ning juba sõlmitud hankelepingut saab VAKOs vaidlustada vaid juhul, kui selle maksumus ületab riigihanke piirmäära (RHS § 185 lg 4 p 5). Hankijate jaoks ei ole see loomulikult mingi miinus, vaid järjekordne pluss DHSi kasuks otsustamiseks.

Seega kokkuvõttes loodan, et DHS muutub hankijate seas aina populaarsemaks vahendiks hankemenetluse läbiviimisel ning mis võiks aidata lahendada ka igikestvat probleemi summeerimise rägastikus.