Ooteaja ja vaidlustamise tähtaja kokkulangemine ei ole põhiseadusega vastuolus

Uue riigihangete seadusega muutus üle riigihangete piirmäära, kuid alla rahvusvahelist piirmäära jäävate riigihangete puhul kohustuslik ooteaeg (st aeg, mil lepingu sõlmimine on keelatud). Varasema 14 päeva jooksul on see nüüd 10 päeva (RHS § 120 lg 2 teine lause). Teadupärast on ka otsuste vaidlustamise tähtaeg 10 päeva.

Mida see aga tähendab? Peamiselt seda, et vaidlustuse esitamisega ei saa oodata 10 päeva, vaid vaidlustus tuleb ära esitada hiljemalt 8ndal päeval (vähemalt selline on minu praktika). Seda seetõttu, et hankija võib lepingu 11ndal päeval ära sõlmida, kuid 10ndal päeval vaidlustuse esitamisel (olenemata sellest, kas esitada see hommikul, päeval või peale tööaega) ei tea kunagi, millal VAKO esitab teate vaidlustuse esitamise kohta hankijale. See võib juhtuda järgmise päeva hommikul, kuid vabalt võib juhtuda ka ülejärgmisel päeval, sest VAKOl on seaduse järgi 1 tööpäev kontrollimaks vaidlustust selle puuduste osas (RHS § 192 lg 1). Eriti tähelepanelik tuleks vaidlustajatel olla olukorras, kus 10. päev saabub näiteks laupäeval. Vaidlustamise tähtaeg lükkub edasi esimese tööpäevani, kuid ooteaeg selle tõttu edasi ei lükku.

Kohus on arutanud asjas nr 3-19-2155 kahte huvitavat küsimust. Esiteks, millal peab hankija vaidlustuse teatest „teada saama“ ja teiseks, kas oote- ja vaidlustamise tähtaja säärane kokkulangemine on põhiseadusega vastuolus. Etteruttavalt ütlen, et kohus vastuolu põhiseadusega ei tuvastanud.

Kaasuse asjaolude kohaselt esitas vaidlustaja vaidlustamise tähtaja 10ndal päeval vaidlustuse kell 16:30. Hankija ja kolmas isik (edukas pakkuja) sõlmisid hankelepingu ära järgmisel hommikul kell 09:49. VAKO saatis hankijale teate vaidlustuse esitamise kohta kell 09:46. Hankija esindaja kinnitas VAKO-le e-kirja teel teate kättesaamist kell 10:11.

Selline minutitemäng päädis VAKO poolt vaidlustuse tagastamisega. VAKO asus seisukohale, et vaatamata asjaolule, et vaidlustus esitati VAKO-le tähtaegselt, jõudis hankija sõlmida kolmanda isikuga kehtiva hankelepingu. VAKO leidis, et hankeleping sõlmiti enne seda, kui hankija sai teada vaidlustuse esitamisest.

Hankelepingu viimane allkiri anti tegelikult 3 minutit peale VAKO teate edastamist, mistõttu osutus määravaks tõlgendus, millal pidi hankija vaidlustusest „teada saama“. RHS § 194 lg 4 sätestab, et pärast vaidlustuse esitamise kohta käesoleva paragrahvi lõikes 2 või lõike 3 esimeses lauses nimetatud teate saamist, kuid enne käesoleva seaduse §-s 201 nimetatud tingimuse saabumist sõlmitud hankeleping on tühine. Seega kas võiks väita, et hankija pidi vaidlustusest teada saama juba kell 09:46 ning 09:49 sõlmitud hankeleping on tühine?

Kuid kohus leidis, et hankija ei pea VAKO teadetest teada saama täpselt samal ajahetkel, mil VAKO kirja saadab. Kohus selgitas, et RHS kohaselt on võimalik VAKO teade lugeda kättesaaduks kahel moel. Esiteks loetakse see kättesaaduks, kui isik ise kinnitab teate kättesaamist. Teiseks, kui isik jääb passiivseks, kohaldub RHS § 192 lg 6, mille kohaselt loetakse VAKO teated menetlusosalistele teatavaks tehtuks järgmisel tööpäeval nende VAKO-le teadaolevale elektronposti aadressile edastamisest arvates (p 12). Kuna praegusel juhul kinnitas hankija esindaja teate kättesaamist samal päeval kell 10:11, luges kohus, et hankija sai vaidlustuse teate kätte kell 10:11. Kohus küll nentis, et teoorias võib mõni hankija teadlikult viivitada kättesaamisteate esitamisega, kuid sellisel juhul peab kaebaja esitama selle kohta tõendeid. Konkreetses kaasuses ei olnud kohtul alust uskuda, et hankija oleks pahatahtlikult sõlminud lepingu vaidlustusmenetluse vältimiseks.

Kohus kinnitas üle, et hankijal ei ole mingit kohustust oodata hankelepingu sõlmimisega kauem kui ooteaeg ette näeb ning 11nda päeva hommikul lepingu allkirjastamisprotsessi algatamist ei saa kuidagi taunida.

Kuna hankelepingu tühisus ei leidnud kinnitamist, asus kohus vaagima kaebaja argumente, et RHS § 120 lg 2 ja § 189 lg 1 on vastuolus PS §-ga 15 (kohtu hinnangul sellisel juhul ka §-ga 14) ning EL õigusega, kuna vaidlustajale ei ole tagatud tõhus ja efektiivne õiguskaitse.

PS §-d 14 ja 15 tagavad tervikuna menetluspõhiõiguse – üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusmõistmisele. Kohus põhiseadusvastasust ei tuvastanud, kuna 1) kaebajal on peale otsuse tühistamise nõude võimalik esitada ka kahju hüvitamise nõue ning 2) ooteaja ja vaidlustamise tähtaja kokkulangemisega seonduvad riskid olid ettenähtavad ja välditavad ning vaidlustuse sai esitada ka varem kui viimasel päeval (p 15).

Kuna EL õigus ei reguleeri ooteaegasid alla rahvusvahelist piirmäära, siis ei saa regulatsioonis seisneda vastuolu EL õigusega.

Vaatamata sellele, et kohus pidas vaidlustuse tagastamist õiguspäraseks, andis kohus ka sisulise hinnangu vaidluse esemele, milleks oli vaidlustaja hankest kõrvaldamine varasema lepingurikkumise tõttu (vt otsuse punktid 16-17). Kuna sel teemal on lähitulevikus tulemas eraldi positus, siis ei hakka seda siinkohal pikemalt lahkama.

Kokkuvõttes – alla rahvusvahelist piirmäära jäävate riigihangete puhul ärge oodake vaidlustuse esitamisega 10nda päevani!

Riigihanke tingimuste vaidlustamise tähtajast

Iga asi omal ajal on riigihangetes tugevalt juurdunud mantra. Sealjuures on eriti oluline järgida vaidlustusega seotud tähtaegasid, sest riigihankevaidlustes puudub VAKOl võimalus tähtaegasid ennistada. Riigihanke alusdokumenti (RHAD) ehk tingimusi endid vaidlustades peab oskama arvutada tähtaegasid tagurpidi, sest RHS § 189 lg 2 p 1 ja 2 alusel peab vaidlustus olema laekunud VAKO-le 2 tööpäeva (lihthankemenetluse korral) või 5 tööpäeva (riigihanke piirmäära ületava hankemenetluse korral) enne pakkumuste, taotluste või ideekavandite esitamise tähtpäeva.

Juurdunud VAKO- ja kohtupraktika kohaselt tuleb tähtaega arvutada viisil, et pakkumuste esitamise tähtaja ja vaidlustuse esitamise vahele jääks 5 täistööpäeva:

  • Esmaspäev – esitan vaidlustuse 23:59 (võib vabalt ka varem esitada)
  • Teisipäev – esimene täistööpäev
  • Kolmapäev – teine täistööpäev
  • Neljapäev – kolmas täistööpäev
  • Reede – neljas täistööpäev
  • Esmaspäev – viies täistööpäev
  • Teisipäev – esialgne pakkumuste esitamise tähtaeg kell 11:00
  • 10 päeva hiljem – muudetud pakkumuste esitamise tähtaeg kell 11:00

Oletame nüüd, et hankija lükkab vahepeal pakkumuste esitamise tähtaega edasi 10 päeva võrra, kuid ühtegi muudatust RHAD-s ei tee. Kas see lükkab edasi ka vaidlustamise tähtaja?

Ei lükka, sest RHS § 185 lg 3 kohaselt võib pikendatud tähtaja jooksul vaidlustada üksnes neid riigihanke alusdokumentide muudatusi (kui hankija on muutnud riigihanke alusdokumente), mis on vastuolus sama riigihanke suhtes tehtud jõustunud vaidlustuskomisjoni otsuse või kohtuotsusega, või nendest sõltumatult tehtud muudatusi. Lühidalt tähendab see seda, et esialgses sõnastuses kehtivate RHAD-de vaidlustamise tähtaeg on ja jääb sõltuma esialgsest pakkumuste esitamise tähtajast. Uus tähtaeg sõltub uuest pakkumuse esitamise tähtajast vaid nende tingimuste osas, mida hankija on muutnud (nt kui muutis tehnilist kirjeldust, siis nende muudatuste osas on pikendatud tähtaeg).

Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-18-1008 leidnud, et vaidlustuse esitamise õigust ja tähtaegasid reguleerivatest sätetest tuleneb nende koostoimes, et avatud riigihankes peab riigihanke alusdokumentide peale esitatud vaidlustus üldjuhul VAKO-ni jõudma vähemalt viis tööpäeva enne esialgses hanketeates märgitud pakkumuste esitamise tähtpäeva. Erandina on võimalik vaidlustus esitada ka hiljem, kuid seda vaid tingimusel, et hankija on hanke alusdokumente muutnud ja pakkumuste esitamise tähtaega pikendanud; vaidlustus puudutab neid hankedokumentide punkte, mida on muudetud; ning vaidlustus on esitatud hiljemalt viis tööpäeva enne muudatustega seotud hanketeates märgitud uut pakkumuste esitamise tähtaega. Selline tõlgendus võimaldab viia riigihanke läbi mõistliku aja jooksul, välistades võimaluse hankemenetlust hanke alusdokumentide hilinenud vaidlustamistega pahatahtlikult venitada. Samal ajal tagab selline tõlgendus ka riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja õiguste kaitse. Pakkumuste esitamise tähtaegade määramise regulatsioon (RHS §-d 92 ja 93) tagab, et ettevõtjal oleks piisavalt aega riigihangete registris avaldatud hanketeate ja dokumentidega tutvuda ning otsustada juba esimese hanketeate avaldamise järel, kas ta peab mõnda hankija seatud tingimust enda õigusi rikkuvaks (p 11).

Ka VAKO on eeltoodud lahendi valguses teinud läbivaatamata jätmise otsuseid tuginedes asjaolule, et vaidlustamise tähtaega pidi arvutama esialgsest pakkumuste esitamise tähtajast, mitte uuest tähtajast (vt nt 186-18/197419, p 5.3; 31-19/201697 p 3.3).

Kui kõik on nii selge ja lihtne, siis miks ma sellest räägin?

Sest augustikuus tuli Tartu Ringkonnakohtust kohtuotsus, mis on minu hinnangul eeltooduga vastuolus – 3-19-733. Asjaolude kohaselt korraldas hankija avatud hankemenetlusena toitlustusteenuse hanget ning määras pakkumuste esitamise tähtajaks 16.04.2019. See tähendab, et RHAD vaidlustamise tähtaeg saabus 8.04.2019 kell 23:59. Vaidlustaja esitas vaidlustuse 9.04.2019 veidi enne kella 11, sest ka pakkumuse esitamise tähtaeg oli 5 tööpäeva pärast kell 11. VAKO jättis vaidlustuse 9.04.2019 otsusega läbi vaatamata.

15.04.2019 pikendas hankija pakkumuste esitamise tähtaega kuni 24.04.2019 ning vaidlustaja esitas 16.04.2019 VAKO-le e-kirja, millega taotles 09.04 esitatud vaidlustuse sisulist läbivaatamist. VAKO seda ei teinud.

Edasi läks huvitavaks, sest nii haldus- kui ringkonnakohus pidasid VAKO-le vastava e-kirja esitamist kohustusliku kohtueelse menetluse läbimiseks ja VAKO oleks pidanud vaidlustaja 16.04.2019 e-kirja tõlgendama kui vaidlustusavaldust ja andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuna VAKO oli teadlik vaidlustaja argumentide ja taotluste sisust 09.04 vaidlustuse alusel. Kuna VAKO seda ei teinud, siis seda ei saanud kohtu hinnangul vaidlustajale ette heita ning vaidlustajal oli õigus pöörduda halduskohtusse.

Ringkonnakohus pidas võimalikuks vaadata läbi vaidlustaja nõuded, sest 16.04.2019 esitatud e-kiri oli esitatud tähtaegselt arvestades uut pakkumuste esitamise tähtaega, s.o. 24.04.2019 (otsuse p 27). Registrist nähtub, et hankija ei ole hankedokumente, sh vaidluse esemeks olevaid hindamiskriteeriume muutnud, seega ei oleks tohtinud kohtud seda kaebust menetleda olenemata sellest, kas vaidlustaja on läbinud vaidlustusmenetluse või mitte. Küsimus on hoopis vaidlustamise tähtajas, mis ei pikenenud seetõttu, et hankija lükkas pakkumuste esitamise tähtaega edasi (RHS § 185 lg 3). Otsus kahjuks sõnagagi ei maini RHS § 185 lg-s 3 sisalduvat normi, mistõttu pole teada kaalutlused, miks pidas kohus kaebust tähtaegseks.

Kas on võimalik, et ükski osapool sellele normile ei viidanud ja kohus ei teadnud? Tõsi on see, et vaidlustamise tähtaega reguleeriv norm on ebaloogilises kohas. Vaidlustamise tähtaegasid reguleerib üldiselt § 189 ning § 185 reguleerib seda, mida üldse saab vaidlustada ehk vaidlustuse eset.

Seega kokkuvõttes tuleb tingimusi vaidlustades ikka lähtuda esialgsest pakkumuste esitamise tähtajast ning vaidlustamise tähtaeg ei pikene pakkumuste esitamise tähtaja pikenemise tõttu olenemata sellest, mida ühes kohtuasjas otsustatud on.