Silt: RHAD vaidlustamine

Hankedokumentide vaidlustamisest, esialgsest õiguskaitsest ja sabbaticalist

Võtsin üle pika aja jälle ette blogisse kirjutamise, et jagada teiega ühte praktikat muutvat lahendit menetlusõiguse sfäärist. Kirjutamisel ja ka podcastimisel on olnud pikem paus sees aga luban sügisest jälle tublim olla 🙂

Miks mitte suvel? Sest see suvi tuleb minu jaoks hoopis teistsugune, nimelt puhkan 3 kuud (nimetagem seda sabbaticaliks), et saaksin sügisel naaseda värske energia, uute mõtete ja veel suurema (töö)entusiasmiga. Isegi enda e-kirjad olen lubanud automaatselt edasi suunata, mistõttu kui tahate ikka otse minuga suhelda, siis Facebook ja LinkedIn on selleks sobivad kanalid. Aga olgu öeldud, et uute kaasuste teemal ei ole mõtet ühendust võtta, ma suunan need kõik edasi! Aga kohvile võib ikka kutsuda 🙂

Aga teema juurde. Pikka aega on riigihankepraktikute seas valitsenud arusaam, et kui vaidlustada hankedokumente ja mitte taotleda hankemenetluse peatamist kas VAKOs või esialgse õiguskaitsena kohtus, siis on vaidlustuse/kaebuse rahuldamise lõpptulemiks see, et hankija peab riigihanke kehtetuks tunnistama. Nimelt on vaidluse lahendi selgumise hetkeks saabunud pakkumuste esitamise tähteg ning hankijal puudub võimalus viia riigihanke alusdokumendid kooskõlla õigusaktide nõuetega muul viisil, kui uue hanke korraldamine, sest peale pakkumuste esitamise tähtaja saabumist ei saa enam alusdokumente muuta.

Eks seda võidi ka kavalalt ära kasutada ehk eesmärk võiski olla riigihanke kehtetuks tunnistamine aga nii see süsteem toimis. Kuni selle aasta aprillini.

Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2022 määruses asjas nr 3-22-619 lahendati Megameedia Grupp OÜ kaebuse Tallinna Transpordiameti kohustamiseks viia riigihanke nr 243491 „Tallinna linna ühistranspordi ootekodade ja avalike välitualettide paigaldamine ja hooldus, koos reklaami eksponeerimise ning välitualettide kasutajatelt tasu saamise õigusega“ alusdokumendid kooskõlla õigusaktide nõuetega menetlemise lõpetamist.

Asjaolude kohaselt jäeti VAKOs vaidlustus rahuldamata ning kaebaja esitas halduskohtule kaebuse. Pakkumused avati halduskohtu menetluse ajal, sest kaebaja ei taotlenud esialgset õiguskaitset, mis peataks hankemenetluse (ja keelaks seega ka pakkumuste avamise), samuti esitas kaebaja pakkumuse. Hankija taotles kaebuse läbi vaatamata jätmist, kuna kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik enam saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2).

Halduskohus nõustus hankijaga ja jättis kaebuse läbi vaatamata. Kohtu hinnangul ei saanud vaidlust olla selles, et kaebaja teadis et pakkumuste esitamise tähtaeg on 01.04.2022 ja riigihanke alusdokumente ei saa pärast seda muuta, kuid ta ei kasutanud võimalust esitada esialgse õiguskaitse taotlus, et peatada tähtajast tulenev õiguslik mõju (s.o peatada haldusakti kehtivus), vaid esitas tähtajaks pakkumuse. “Selle tulemusel kaotas kaebaja 01.04.2022 seisuga võimaluse nõuda riigihanke alusdokumentide õigusaktide nõuetega kooskõlla viimist.” Kuna kohustamisnõude eesmärk ei ole saavutatav ning kaebaja esitas riigihankes pakkumuse, siis lõpetas halduskohus kaebuse menetlemise.

Halduskohtu määrus kaevati edasi ringkonnakohtusse, kes küll tühistas halduskohtu määruse ja saatis asja edasi menetlemiseks halduskohtusse aga see ei teinud kaebaja jaoks olukorda paremaks.

Tallinna Ringkonnakohus ütles, et kujunenud olukorras tuleks kohustamiskaebus jätta rahuldamata, mitte jätta kaebus läbi vaatamata, sest vastustajal ei oleks õiguspäraselt võimalik taotletud haldusakti anda (s.o riigihanke alusdokumente muuta). Kohus ei pidanud asjakohaseks argumenti, et hankijal on võimalik hange kehtetuks tunnistada:
“Kui halduskohus rahuldaks kaebuse ja kohustaks vastustajat muutma hanketeadet ja muid riigihanke alusdokumente, siis oleks selline ettekirjutus pärast kohtuotsuse jõustumist HKMS § 177 lg-st 1 ja § 246 lg-st 1 tulenevalt vastustajale täitmiseks kohustuslik ning kohtu ettekirjutuse täitmata jätmise eest saaks vastustajale HKMS § 248 lg 1 alusel määrata rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Kui vastustaja täidaks kohtuotsuse ja muudaks riigihanke alusdokumente, rikuks ta seevastu RHS § 81 lg-s 1 sätestatut. Ehkki hankijal oleks iseenesest võimalus sellisest kohustuste kollisioonist ka välja tulla, tunnistades RHS § 73 lg 3 p 6 alusel hankemenetluse kehtetuks, ei saa see õigustada vastustaja kohustamist õigusvastaseks tegevuseks. Asjakohane ei ole arutleda selle üle, et vastustaja saanuks kaebuse esitamist arvestades lükata pakkumuste esitamise tähtpäeva edasi mh omal algatusel ja vältida sellega kujunenud olukorra tekkimist.” (p 15).

Loo moraal, head kolleegid, seisneb selles, et kui vaielda RHAD tingimuste üle, siis on vaja kindlasti ka taotleda juba VAKOs hankemenetluse peatamist (RHS § 193) ning kohtus edasi esialgset õiguskaitset, mille esemeks hankemenetluse peatamine. Sest vastasel juhul peab kohus kohustamiskaebuse rahuldamata jätma (võimatus täita kohustamiskaebust). Üle jääb tuvastamiskaebus. Samas, ei ole kaebajal riigihanke alusdokumendi tingimuse õigusvastasust tuvastava kohtuotsusega midagi pärast peale hakata, v.a. juhul kui struktuuritoetused on mängus, nt kui vaieldi, et tingimus on diskrimineeriv ja see on tugev argument miks hankijat ähvardab finantskorrektsioon. Jääb aga küsitavaks, kuidas saab see aidata kaasa kaebaja õiguslike huvide kaitsele ehk kas see oleks üldse kohtus menetletav.

Kui kaebaja taotleb esialgset õiguskaitset hankemenetluse peatamiseks aga kohus jätab selle olulise avaliku huvi tõttu rahuldamata, siis kas see tähendab, et vaidlus on juba eos kaotatud? Ma ütleks, et jah, sest hanke alusdokumente vaidlustades on üldiselt ainus võit ikka selles, et hankijat kohustatakse alusdokumente muutma. Kahju hüvitamise eesmärgil tuvastamiskaebuse menetlemine ei ole perspektiivne, kuna selles staadiumis puudub kahju, mis saaks üldse hüvitamisele kuuluda.

Riigihanke tingimuste vaidlustamise tähtajast

Iga asi omal ajal on riigihangetes tugevalt juurdunud mantra. Sealjuures on eriti oluline järgida vaidlustusega seotud tähtaegasid, sest riigihankevaidlustes puudub VAKOl võimalus tähtaegasid ennistada. Riigihanke alusdokumenti (RHAD) ehk tingimusi endid vaidlustades peab oskama arvutada tähtaegasid tagurpidi, sest RHS § 189 lg 2 p 1 ja 2 alusel peab vaidlustus olema laekunud VAKO-le 2 tööpäeva (lihthankemenetluse korral) või 5 tööpäeva (riigihanke piirmäära ületava hankemenetluse korral) enne pakkumuste, taotluste või ideekavandite esitamise tähtpäeva.

Juurdunud VAKO- ja kohtupraktika kohaselt tuleb tähtaega arvutada viisil, et pakkumuste esitamise tähtaja ja vaidlustuse esitamise vahele jääks 5 täistööpäeva:

  • Esmaspäev – esitan vaidlustuse 23:59 (võib vabalt ka varem esitada)
  • Teisipäev – esimene täistööpäev
  • Kolmapäev – teine täistööpäev
  • Neljapäev – kolmas täistööpäev
  • Reede – neljas täistööpäev
  • Esmaspäev – viies täistööpäev
  • Teisipäev – esialgne pakkumuste esitamise tähtaeg kell 11:00
  • 10 päeva hiljem – muudetud pakkumuste esitamise tähtaeg kell 11:00

Oletame nüüd, et hankija lükkab vahepeal pakkumuste esitamise tähtaega edasi 10 päeva võrra, kuid ühtegi muudatust RHAD-s ei tee. Kas see lükkab edasi ka vaidlustamise tähtaja?

Ei lükka, sest RHS § 185 lg 3 kohaselt võib pikendatud tähtaja jooksul vaidlustada üksnes neid riigihanke alusdokumentide muudatusi (kui hankija on muutnud riigihanke alusdokumente), mis on vastuolus sama riigihanke suhtes tehtud jõustunud vaidlustuskomisjoni otsuse või kohtuotsusega, või nendest sõltumatult tehtud muudatusi. Lühidalt tähendab see seda, et esialgses sõnastuses kehtivate RHAD-de vaidlustamise tähtaeg on ja jääb sõltuma esialgsest pakkumuste esitamise tähtajast. Uus tähtaeg sõltub uuest pakkumuse esitamise tähtajast vaid nende tingimuste osas, mida hankija on muutnud (nt kui muutis tehnilist kirjeldust, siis nende muudatuste osas on pikendatud tähtaeg).

Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-18-1008 leidnud, et vaidlustuse esitamise õigust ja tähtaegasid reguleerivatest sätetest tuleneb nende koostoimes, et avatud riigihankes peab riigihanke alusdokumentide peale esitatud vaidlustus üldjuhul VAKO-ni jõudma vähemalt viis tööpäeva enne esialgses hanketeates märgitud pakkumuste esitamise tähtpäeva. Erandina on võimalik vaidlustus esitada ka hiljem, kuid seda vaid tingimusel, et hankija on hanke alusdokumente muutnud ja pakkumuste esitamise tähtaega pikendanud; vaidlustus puudutab neid hankedokumentide punkte, mida on muudetud; ning vaidlustus on esitatud hiljemalt viis tööpäeva enne muudatustega seotud hanketeates märgitud uut pakkumuste esitamise tähtaega. Selline tõlgendus võimaldab viia riigihanke läbi mõistliku aja jooksul, välistades võimaluse hankemenetlust hanke alusdokumentide hilinenud vaidlustamistega pahatahtlikult venitada. Samal ajal tagab selline tõlgendus ka riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja õiguste kaitse. Pakkumuste esitamise tähtaegade määramise regulatsioon (RHS §-d 92 ja 93) tagab, et ettevõtjal oleks piisavalt aega riigihangete registris avaldatud hanketeate ja dokumentidega tutvuda ning otsustada juba esimese hanketeate avaldamise järel, kas ta peab mõnda hankija seatud tingimust enda õigusi rikkuvaks (p 11).

Ka VAKO on eeltoodud lahendi valguses teinud läbivaatamata jätmise otsuseid tuginedes asjaolule, et vaidlustamise tähtaega pidi arvutama esialgsest pakkumuste esitamise tähtajast, mitte uuest tähtajast (vt nt 186-18/197419, p 5.3; 31-19/201697 p 3.3).

Kui kõik on nii selge ja lihtne, siis miks ma sellest räägin?

Sest augustikuus tuli Tartu Ringkonnakohtust kohtuotsus, mis on minu hinnangul eeltooduga vastuolus – 3-19-733. Asjaolude kohaselt korraldas hankija avatud hankemenetlusena toitlustusteenuse hanget ning määras pakkumuste esitamise tähtajaks 16.04.2019. See tähendab, et RHAD vaidlustamise tähtaeg saabus 8.04.2019 kell 23:59. Vaidlustaja esitas vaidlustuse 9.04.2019 veidi enne kella 11, sest ka pakkumuse esitamise tähtaeg oli 5 tööpäeva pärast kell 11. VAKO jättis vaidlustuse 9.04.2019 otsusega läbi vaatamata.

15.04.2019 pikendas hankija pakkumuste esitamise tähtaega kuni 24.04.2019 ning vaidlustaja esitas 16.04.2019 VAKO-le e-kirja, millega taotles 09.04 esitatud vaidlustuse sisulist läbivaatamist. VAKO seda ei teinud.

Edasi läks huvitavaks, sest nii haldus- kui ringkonnakohus pidasid VAKO-le vastava e-kirja esitamist kohustusliku kohtueelse menetluse läbimiseks ja VAKO oleks pidanud vaidlustaja 16.04.2019 e-kirja tõlgendama kui vaidlustusavaldust ja andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuna VAKO oli teadlik vaidlustaja argumentide ja taotluste sisust 09.04 vaidlustuse alusel. Kuna VAKO seda ei teinud, siis seda ei saanud kohtu hinnangul vaidlustajale ette heita ning vaidlustajal oli õigus pöörduda halduskohtusse.

Ringkonnakohus pidas võimalikuks vaadata läbi vaidlustaja nõuded, sest 16.04.2019 esitatud e-kiri oli esitatud tähtaegselt arvestades uut pakkumuste esitamise tähtaega, s.o. 24.04.2019 (otsuse p 27). Registrist nähtub, et hankija ei ole hankedokumente, sh vaidluse esemeks olevaid hindamiskriteeriume muutnud, seega ei oleks tohtinud kohtud seda kaebust menetleda olenemata sellest, kas vaidlustaja on läbinud vaidlustusmenetluse või mitte. Küsimus on hoopis vaidlustamise tähtajas, mis ei pikenenud seetõttu, et hankija lükkas pakkumuste esitamise tähtaega edasi (RHS § 185 lg 3). Otsus kahjuks sõnagagi ei maini RHS § 185 lg-s 3 sisalduvat normi, mistõttu pole teada kaalutlused, miks pidas kohus kaebust tähtaegseks.

Kas on võimalik, et ükski osapool sellele normile ei viidanud ja kohus ei teadnud? Tõsi on see, et vaidlustamise tähtaega reguleeriv norm on ebaloogilises kohas. Vaidlustamise tähtaegasid reguleerib üldiselt § 189 ning § 185 reguleerib seda, mida üldse saab vaidlustada ehk vaidlustuse eset.

Seega kokkuvõttes tuleb tingimusi vaidlustades ikka lähtuda esialgsest pakkumuste esitamise tähtajast ning vaidlustamise tähtaeg ei pikene pakkumuste esitamise tähtaja pikenemise tõttu olenemata sellest, mida ühes kohtuasjas otsustatud on.