IV osa – Diskrimineerivad lepingutingimused

Oleme jõudnud diskrimineerivate riigihanketingimuste seeria 4. ehk viimase osani.

Diskrimineerivaid ja piiravaid tingimusi võib leida ka lepingutingimustest, kuid nende esinemise tõenäosus on mõnevõrra väiksem. Kuigi üldreeglina on enamus piiravaid vastavustingimusi piiravad ka siis, kui nad on seatud hoopis lepingutingimusena. Kuid siiski,  lepingutingimusi ei pea täitma kõik riigihankel osalevad ettevõtjad ja hankija ei pea kontrollima lepingutingimuste täitmist pakkumuse esitamise hetke seisuga. Lepingutingimustega on seotud vaid edukas pakkuja. Seetõttu on nii mõnedki nõuded, mis pakkumiste esitamise ajal oleksid piiravad ja diskrimineerivad, aktsepteeritavad lepingu tingimusena.

Ettevõtjad võivad pakkumuse esitamisest loobuda lepingu täitmise tingimuste tõttu, mis sisaldavad põhjendamatuid siseriiklikke, piirkondlikke või kohalikke eelistusi. Kui lepingu täitmiseks ei ole vaja kohapealset füüsilist esindust, vaid lepingu täitmist saab korraldada muud moodi, siis ei ole ka lepingutingimusena vastav nõue põhjendatud ning tegemist on jätkuvalt piirata ja diskrimineeriva tingimusega.

Näiteks kui nõue omada Tallinnas töötavat esindust juba pakkumuse esitamise ajal on suure tõenäosusega diskrimineeriv ja põhjendamatu, siis lepingutingimusena ei pruugi selles nõudes olla midagi põhjendamatut, kui esinduse olemasolu on objektiivselt põhjendatav (nt on hankelepingu alusel vaja teenindada suurt hulka füüsilisi isikuid ja teenuse sujuvaks toimimiseks on vajalik ka füüsiline esindus). Samuti võib lepingutingimusena nõuda teatud regulatiivsete lubade või seadmete olemasolu, mis enne lepingu sõlmimist piiraks põhjendamatult konkurentsi, kuid mida saab lepingu võitnud ettevõtja hankida peale lepingu sõlmimist. Selleks peab lepingus ette nägema  ka piisava aja, mis tagaks pakkujatele võrdse kohtlemise võrreldes näiteks olemasoleva teenuseosutaja või tarnijaga või võrreldes kohalikku ja piiriülest ettevõtjat. 

Diskimineerivaks nõudeks võib pidada ka nt lepingulist kohustust kasutada lepingu täitmisel eesti keelt oskavat projektijuhti. Selline tingimus võib diskrimineerida välismaiseid pakkujaid, kelle koosseisus ei ole suure tõenäosusega eesti keelt rääkivaid töötajaid ja proportsionaalsem lahendus oleks nõuda meeskonnas eesti keele tõlgi olemasolu, kui see hankija jaoks vajalik on. Samuti on diskrimineeriv nõuda lepingus, et lepingut täidaks projektijuht, kellel on FIDIC lepingu kasutamise kogemus (sarnaselt vastavustingimusele, millest rääkisime eespool).

Samuti on diskrimineeriv lepingutingimus, mille kohaselt peab töövõtja esitama hankijale ehituse ehitusperioodi või garantiiperioodiaegsed garantiikirjad, mille on väljastanud Eestis registreeritud pank, krediidiasutus või kindlustusandja. Samamoodi on diskrimineeriv see, kui hankija ütleb, et töövõtja peab esitama garantiikirja, millel on konkreetse reitinguagentuuri reiting, nt Moody’s reiting A+. Tegelikult tuleks aktsepteerida ka teiste samaväärsete reitinguagentuuride reitingutega krediidiasutusi.

Me oleme jõudnud rääkida diskrimineerivatest ja piiravatest tingimustest kogu riigihanke elutsükli jooksul. S.o. alates kvalifitseerimistingimustest kuni hankelepingu tingimusteni välja. Loodetavasti tõid need videod ja tekstid olulist selgust riigihangete planeerimiseks ja läbiviimiseks. Mida teadlikum ja targem on hankija, seda väiksema tõenäosusega satub riigihankesse diskrimineerivaid tingimusi ning hankija saab endale leida tõepoolest parima lepingupartneri. Ja seda ausal ja läbipaistval viisil!

III osa – Diskrimineerivad vastavustingimused

Jätkame diskrimineerivate hanketingimuste teemal – seekord vastavustingimused.

Vastavustingimused puudutavad hankija nõudeid riigihanke esemele. Sarnaselt kvalifitseerimistingimustele, peab hankija kontrollima vastavustingimuse täidetust pakkumuse esitamise tähtaja seisuga. See tähendab, et nõudena esitatud tingimus peab olema täidetud juba eelnevalt ning enda tegevuse või pakkumuse kooskõlla viimine alles lepingi täitmise ajal, ei ole lubatav.

Vastavustingimustest olulisim dokument on tehniline kirjeldus. Tehniline kirjeldus on hankelepingu eseme kirjeldamiseks vastavas valdkonnas tegutsevatele isikutele arusaadavat terminoloogiat ja täpsusastet kasutades hankija kehtestatud:

  1) asjade või teenuste hankelepingu esemeks olevate asjade või teenuste omaduste ja neile esitatavate nõuete loetelu;

  2) ehitustööde hankelepingu esemeks olevate ehitustööde omaduste ja neile esitatavate tehniliste nõuete kogum (RHS § 87 lg 1).

Tehniline kirjeldus peab tagama kõigile ettevõtjatele võrdsed tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile, st tingimused ei tohi olla diskrimineerivad (RHS § 88 lg 7).

Enimlevinud viga tehnilise kirjelduse koostamisel on konkreetse toote, kaubamärgi või standardi nimetamine. Kuid hankijad ei saa nimetada tehnilises kirjelduses konkreetset kaubamärki, toodet või standardit ilma samaväärse toote pakkumise õiguseta ja sedagi üksnes juhul kui ostetatavat toodet ei ole kuidagi võimalik piisavalt täpselt ja mõistetavalt kirjeldada (RHS § 88 lg 6).

Tehnilises kirjelduses ei tohi seega viidata konkreetsetele tarnijatele ja tootjatele, vaid hankija peab suutma tehnilises kirjelduses esitada kasutusomaduste loetelu, millele toode vastama peab. Vaid äärmisel juhul võib hankija lisada ka viite konkreetsele tootele, kuid üksnes siis, kui sellele on lisatud viide „või muu samaväärne“.

Ehitustööde puhul peab seetõttu ehitushanke tegema reeglina põhiprojekti mitte tööprojekti baasilt ning projekteerijale peab andma ülesandeks, et ta ehitushanke aluseks olevas põhiprojektis ei nimetaks konkreetseid tooteid ega kaubamärke. Tööprojekt ei sobi tavaliselt ehitushanke aluseks ja toob endaga kaasa diskrimineerivad tingimused, sest tööprojektis esitatakse konkreetne kasutatava ehitustoote, -materjali ja -seadme mark ja selle tootja või valmistaja (Majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määrus nr 97 “Nõuded ehitusprojektile”, § 10 lg 8). Põhiprojektis ehitustoote, -materjali ja -seadme tootjat või valmistajat üldjuhul ei nimetata (määruse nr 97 § 9 lg 5).

Tehnilises kirjelduses olevad viited sellistele eripärastele ja abstraktsetele kohalike kutseühingute välja töötatud toodete ja teenuste klassifikaatorile, millest on võimalik ilma pikemata aru saada vaid hankija asukohariigi enda ettevõtjatel, on välismaiste pakkujate suhtes diskrimineeriv. Näiteks võib diskrimineeriv olla nõue esitada ehitustööde riigihanke pakkumuses kalkulatsioon, milles on ehituskulud liigitatud vastavalt Eesti Vabariigi Standardile 885:2005 (Ehituskulude liigitamine) ilma, et hankija selle standardi riigihanke alusdokumentide hulgas avaldaks. Kuna EV standardid on tasulised ja kehtivad vaid Eestis, siis on neid harjunud kasutama vaid Eesti ehitusettevõtjad ning välismaised ettevõtjad ei pruugi osata ka tõlgendada kulude liigitusi võrdväärselt kohalikega. Soovituslikult peaks hankija kulude liigituse ise ette valmistama (kasvõi nimetatud standardi alusel) või lubama pakkujatel esitada vabas vormis kulude kalkulatsiooni. 

Samuti peab ehitustööde tehnilise kirjelduse puhul jälgima, et kui seal on kasutatud viiteid EVS standarditele ehitustööde osas või ka Soome standarditele RYL tuleb sellele lisada täiend „või sellega samaväärne“.

Samuti tehakse vigu tehnilise kirjelduse koostamisel millega tahtlikult või tahtmatult soositakse teatavaid tarnijaid. Mõnikord tekib selline olukord siis, kui seadme tehnilise kirjelduse koostamise eest vastutavad töötajad kopeerivad kirjelduse otse ühe tootja brošüürist, mõistmata, et see võib vähendada nende ettevõtete arvu, kellel on võimalik seadet tarnida. Seega isegi juhul kui ei ole viidatud konkreetsele kaubamärgile, kuid tehnilisele kirjeldusele vastab ainult üks toode ja sellel puuduvad õigustatud põhjendused, on tegemist diskrimineeriva tingimusega.

Pakkumuse vastavustingimuste hulka kuuluvad ka muud nõuded pakkumuse koostamisele.

Kui ka vastavustingimustes (sarnaselt kvalifitseerimistingimustes) on nõue, et pakkuja peab omama kontorit Eestis, siis ka see on pakkujaid piirav tingimus.

Piirav on ka nõue kui hankija piirab alltöövõtu kasutamist protsendiga hankelepingu mahust. See ei ole kooskõlas riigihangete seadusega, mille kohaselt peab hankija nimetama need olulised tööd, mida ta soovib, et pakkuja teeks isiklikult. Ehk hankija peab nimetama need olulised isiklikult teostatavad tööd, mitte üksnes määrama % tööde mahust. Näiteks, kui see on asjakohane ja põhjendatud, võib piirata alltöövõtu kasutamist projekti juhtimiseks.

Hankija võib nõuda pakkujatelt pakkumuse tagatist kuni 1% hankelepingu eeldatavast maksumusest ning tagatise suurus peab olema ühesuurune kõikidele pakkujatele. Pakkumuse tagatise tõendamiseks ei tohi hankija aktsepteerida üksnes Eestis registreeritud krediidiasutusi või kindlustusandjaid.

Diskrimineerivaid tingimusi võib leida ka projektimeeskonna varasemale töökogemusele esitatud nõuete hulgast. Näiteks nõue, et ehitustööde projektijuht peab tundma FIDIC lepingutingimusi (tõendama FIDICi lepingutingimuste alusel elluviidud projekti juhtimise kogemust või esitama FIDICi lepingutingimuste alase koolituse läbimist kinnitava tunnistuse) ilma võimaluseta tugineda samaväärse lepingu (nt AFNOR (Prantsusmaa), JCT (Ühendkuningriik), VOB (Saksamaa), ORNOM B2110 (Austria)), tundmisele on diskrimineeriv. Hankija võib sellise tingimusega takistada riigihankemenetluses osalemast võimalikke pakkujaid, kellel on FIDICi tingimustega samaväärsed teadmised ning kes suudaksid täita kõnealust riigihankelepingut. Peale diskrimineeriva tingimuse on tegemist ka ebaproportsionaalse tingimusega. Viidet kogemusele FIDICuga võib kasutada ainult erandkorras ja igal juhul tuleb konkurentsi avamise tagamiseks lisada sõnad „või sellega samaväärne“.

Hankija ei saa nõuda, et hankelepingu täitmise eest vastutavad isikud oleksid MTR-is määratletud pakkuja vastutava isikuna. MTR on informatiivne ja sellele kandele ei ole võimalik õiguskindlalt tugineda (vastupidiselt näiteks kinnistusraamatule või äriregistrile, mille kannetel on õigusjõud). Kui hankija soovib spetsialisti haridusele ja kutsekvalifikatsioonile seada nõudeid (näiteks tahab hankija, et hankelepingut asuks täitma teatud koosseisus meeskond), siis peab nõude sisuks olema spetsialisti haridus või kutsekvalifikatsioon. Samas võib hankija kaasata spetsialisti ka võlaõigusliku lepinguga, millisel juhul ei pruugi MTR näidata spetsialisti olemasolu. Samuti, välismaistel ettevõtjatel ei ole selles kontekstis MTR-ga mitte midagi pistmist.

II osa – Diskrimineerivad kvalifitseerimistingimused

Jätkame neljaosalist seeriat teemal diskrimineerivad hanketingimused. Videoid saad vaadata siit.

Enamus riigihangetes kohtab kvalifitseerimistingimusi, mis tagavad hankija jaoks selle, et lepingut täidab isik, kes on selleks võimeline. Hankija võib kontrollida pakkuja sobivust tegeleda hankelepingu täitmiseks vajaliku kutsetööga ja kehtestada kvalifitseerimise tingimused tema majanduslikule ja finantsseisundile ning tehnilisele ja kutsealasele pädevusele. Kvalifitseerimise tingimused peavad sealjuures vastama hankelepingu esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemusele, kogusele ja otstarbele ning olema nendega proportsionaalsed (RHS § 98 lg 1).  Samuti peab hankija arvestama tingimusi seades riigihangete üldpõhimõtetega ehk nad ei tohi olla ka diskrimineerivad (RHS § 3 p 2).

Kvalifitseerimistingimused ei või seega olla ebaproportsionaalsed ega piirata tarbetult pakkujate arvu.

Liigume edasi konkreetsete juhtumite juurde, kus ettevõtjad on riigihankest eemaldatud ebaseaduslike kvalifitseerimistingimuste tõttu või on diskrimineeriv tingimus kaasa toonud selle, et hankijaid on oodanud finantskorrektsioonid*. Meenutan, et kvalifitseerimistingimused peavad olema täidetud juba pakkumuse esitamise ajal seega on põhjendamatult piiravate tingimuste puhul tulemuseks see, et pakkuja jäetakse ebaõiglaselt ilma võimalusest leping sõlmida või ta isegi ei osale sellel riigihankel ja konkurents väheneb.

  1. Hankijad peavad kehtestama mõistliku aastakäibe nõude. Seaduse alusel ei tohi pakkujatel nõutav netokäive olla suurem kui kahekordne hankelepingu eeldatav maksumus (RHS § 100 lg 3). Näiteks kui hankelepingu eeldatav maksumus on 1 miljon eurot, siis ei või nõuda pakkujatelt varasemat netokäivet rohkem kui 2 miljonit eurot aastas. Finantskorrektsiooni on endaga kaasa toonud juhtum, kus nõuti varasemat netokäivet 10 miljonit eurot aastas, kuigi lepingu maksumus oli üksnes 1 miljon eurot.  Ka nõue, et auditeeritud majandusaasta netokäive peab olema teatavas ulatuses, sest selline tingimus ei pruugi olla proportsionaalne. Raamatupidamise aastaaruande audit ei ole kohustuslik kõigile ettevõtjatele (audiitortegevuse seaduse § 91).
  1. Nõue, et pakkujal peab olema kontor või esindaja riigis või piirkonnas või kogemused riigis või piirkonnas. Näiteks nõue, et pakkujal peab olema Tallinnas töötav ja kindlatel kellaaegadel avatud olev klienditeenindus, mis on diskrimineeriv pakkujate suhtes, kes ei ole veel jõudnud Tallinnas klienditeenindust avada, kuid kes oleksid seda valmis koheselt tegema, kui nad sõlmivad hankelepingu.  Samuti on diskrimineeriv kvalifitseerimistingimus nõue, et seadmete ostmisel peab pakkuja näitama varasemat kogemust konkreetsesse piirkonda müümisel (nt Eesti ja naaberriigid). Kui oluline on seadmete toimivus meie talvistes tingimustes, siis  tulebki seda nõuda tehnilises kirjelduses, mitte nõuda varasema müügi kogemust siin piirkonnas.
  1. Sarnane nõue, millega pakkuja peab omama riigis või piirkonnas seadmeid juba pakkumuse esitamise ajal ilma võimaluseta hankida need alles lepingu täitmise ajaks.
  1. Nõue, et pakkujatel on (nt vähemalt) viis sarnast varasemat lepingut avalikust sektorist ja mitte erasektorist (nt puhastuslepingud), välja arvatud juhul, kui need on põhjendatud ja mittediskrimineerivad, nt kui erasektorile sellise profiiliga teenust ei osutatagi.
  1. Asjade ja teenuste hankimisel andmete esitamise nõue varem tehtud tööde kohta, mille maksumus ja maht on käimasolevast hankest märksa suuremad, välja arvatud juhul, kui need on põhjendatud ja mittediskrimineerivad.
  1. Nõue, et ehitustööde riigihanke puhul peab varasem töö olema teostatud teatud rahalises mahus. Hankijal tuleb tuua välja muid tunnuseid, millele ehitustööd vastama peavad – ehituse puhul näiteks hoone või rajatise otstarve, maht ruutmeetrites (teede puhul kilomeetrites) vms.  Kuid tingimuse sõnastusel vältida otstarbe määratlemisel Eestis kehtivaid viiekohalisi kasutusotstarbe koode, nt 11310. Sellele vastab hoolekandeasutuste hooned ning vajadusel kasutadagi sellist määratlust.
  1. Vältima peaks ka nõudeid varasemale ehitustööle, mille objekt oli ehitismälestisena kantud Riiklikusse Kultuurimälestiste Registrisse. Tegemist on kohaliku registriga ja see piirab välismaiste pakkujate ligipääsu riigihankele. Täiesti piisav on nõue, et varasema töö objektiks oli ehitismälestis ning asjaolu, kuidas seda tõendada, sõltub erinevatest liikmesriikidest (Eestis võib olla ehitis kantud Kultuurimälestiste Registrisse, kuid teistes liikmesriikides ei pruugi see nii olla).
  1. Nõue, mille kohaselt peavad pakkujad esitama iga varasema kogemuse tõendina nimetatud ehitise kohta kasutusloa andmed, sh kasutusloa numbri. Sellist nõuet peetakse diskrimineerivaks nende pakkujate suhtes, kes ei ole Eestis sellist menetlust läbinud ega saanud seega seda kohustust täita. Pigem peaks hankija piirduma nõudega esitada varasema kogemuse tõendamiseks üksnes ehitise valmimist tõendavaid dokumente ja mitte kasutusluba (kuna see võib olla ka ebaproportsionaalne).
  1. Nõue, et pakkuja peab ehitustööde riigihankes esitama andmed varasemate lepingute kohta ja iga viidatud ehitustöö kohta viite numbrile Eesti ehitisregistris ilma, et oleks lisatud sõnad „või samaväärne“. Välismaised pakkujad, kes ei ole varem Eestis ehitanud ei saa sellist numbrit esitada ning tingimust loetakse diskimineerivaks. Vältida tuleks nõuet esitada ehitisregistris olev ehitise number ja soovituslik on piirduda üksnes ehitise aadressi küsimisega.
  1. Nõue, et välismaine pakkuja peab esitama oma pädevuse tõestamiseks varem täidetud oluliste lepingute nimekirja koos eraõigusliku lepingupoole kinnitusega, mille on tõestanud notar, advokaat või muu pädev isik. Nimelt on pakkumuste esitamise tähtajad tavaliselt lühikesed ning kuna liikmesriikide õigusnormid allkirjade tõestamise kohta on erinevad, siis seisavad eeskätt välismaised ettevõtjad silmitsi raskustega teises liikmesriigis toimuvas riigihankes nõuetekohaselt tõestatud kinnituste esitamisega.
  1. Viide nõuetes üksnes erinevatele Eesti registritele ja registreeringutele (nt majandustegevuse register või Äriregister). Hankija asukoha järgses registris registreerimise nõue on vastuolus teenuste vaba liikumise vabadusega, mis on üks Euroopa Liidu põhivabadusi. Hankija saab nõuda ja kontrollida vaid pakkuja asukohariigis kohustuslike registreeringute olemasolu ja millele saavad pakkujad viidata hankepassis.
  1. Nõue, et pakkuja spetsialistil juba on kvalifikatsioon/kutsetunnistus, mida tunnustatakse hankija riigis pakkumuste esitamise ajal, sest sellisel juhul oleks välisriigi pakkujatel keeruline nii lühikese tähtaja jooksul nõuetele vastata.  Samuti vastavus konkreetsele kutsestandarditele, kasutamata väljendit „või samaväärne“. Näiteks nõue projekteerimistööde riigihankes, et meeskonda kuuluks projekteerija, kellele on antud vastav ehitusinseneri kutse koos konkreetse viitega kutsestandardi nimele. Hankija peab lisama viite samaväärse kutsestandardi või vastavustunnistuse lubatavusele, mis annab isikule õiguse asukohariigis vastavat tööd teha. Vastasel juhul on tegemist välismaiseid pakkujaid diskrimineeriva sättega.
  1. Diskrimineerivaks tingimuseks saab pidada ka nõuet, et pakkuja peab esitama Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti Vabariigis registreeritud filiaali kinnituskirja. Selline tingimus on diskrimineeriv välispakkuja suhtes, kuivõrd tõenäoliselt ei ole tal pangakontot Eesti pangas ning välismaisel pakkujal on keerulisem saada sellist kinnituskirja. Hankija peab aktsepteerima Euroopa Liidus registreeritud krediidiasutust.
  1. Samuti on diskimineerivaks loetud nõuet, kus pakkuja peab omama garantiikirja, mis peab olema väljastatud krediidiasutuse poolt, millel on või mille emaettevõttel on kindla reitinguagentuuri nt Moody´s Bank finantstugevuse reiting.
  1. Üldiselt diskimineerivaks on peetud nõuet reisiteenuste riigihankes, mille kohaselt peab pakkuja olema IATA akrediteeritud piletimüügiagent viimased kolm järjestikust aastat pakkumuse esitamisest arvates. Seadus ei võimalda nõuda pakkujalt IATA akrediteeringu omamist teatud aja jooksul enne pakkumuse esitamist. IATA akrediteeringu nõuet võib ka üldiselt piiravaks nimetada, mistõttu peaks sellega kaasnema ka märge „või sellega samaväärne“ akrediteering. 

*Allikad:

Euroopa Komisjoni 14.5.2019 otsus, millega kehtestatakse suunised kohaldatavate riigihanke-eeskirjade rikkumise korral liidu rahastatavate kulude suhtes tehtavate finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks

Spetsialistidele mõeldud riigihankemenetluste suunised kõige levinumate vigade vältimiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate projektide puhul. Euroopa Komisjon. Veebruar 2018.

Muud autori valduses olevad materjalid

I osa – Sissejuhatuseks – mis on diskrimineeriv või piirav tingimus

Koostöös Riigi Tugiteenuste Keskusega valmisid toetuste saajate abistamiseks õppevideod ja slaidimaterjal diskrimineerivate tingimuste kehtestamise vältimiseks. Õppematerjalis keskendume diskrimineerivatele ja piiravatele tingimustele, mis on riigihangete seaduse alusel keelatud ning mille tuvastamise korral võidakse rakendada ka finantskorrektsioone määras 5-25%. Kuna selliste tingimuste kehtestamise põhjuseks on sageli teadmatus  – puudub arusaam, et tingimust võidakse kvalifitseerida kui diskrimineerivat või piiravat – on õppevideote eesmärgiks teadvustada toetuse saajaid diskrimineerivate tingimuste tunnustest ning esitada soovitusi õiguspäraste tingimuste sõnastamiseks.

Õppevideod on üles võetud neljas osas ning sama loogika alusel käsitlen diskrimineerivate tingimuste teemasid ka kirjalikult nelja postituse teel.

Seega soetades asju, teenuseid või ehitustöid Euroopa Liidu rahastuse toel, peab toetuse saaja arvestama, et riigihanke tingimused peavad olema mittediskrimineerivad ning projekti edenedes kontrollitakse läbiviidud hankeid ja vajadusel küsitakse selgitusi tingimuste kohta.

Euroopa Liidus kehtivad neli põhivabadust ehk ühisturu neli nurgakivi – kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vaba liikumine. Neid nelja põhivabadust ei tohi piirata ka riigihanke teel.

Riigihankeid reguleerivad täpsemalt Euroopa Liidu direktiivid, mis on üle võetud riigihangete seadusesse. Kõige olulisimad ja läbivad nõuded riigihanke läbiviimisel tulenevad selle üldpõhimõtetest. Nendeks põhimõteteks on riigihanke läbipaistvus, kontrollitavus ja proportsionaalsus, pakkujate võrdne kohtlemine, konkurentsi efektiivne ärakasutamine, konkurentsi kahjustava huvide konflikti vältimine ning rahaliste vahendite säästlik ja otstarbekas kasutamine.

Diskrimineerivate tingimuste keeld tuleneb pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttest, mida peetakse isegi riigihangete kvintessentsiks, kui nii võib öelda. Kodakondsuse põhise diskrimineerimise keeld on lausa üks Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõtteid, kuid riigihangete kontekstis seondub see just võrdse kohtlemise põhimõttega olles üks viise kuidas rikkuda pakkujate võrdse kohtlemise nõuet.  Diskrimineerimise kontekstis saab rääkida nii asukoha põhisest diskrimineerimisest (nt kohaliku päritolu ettevõtja soosimine) või ühe või mitme konkreetse ettevõtjate eelistamisest teiste ees (olenemata nende päritolust aga tulenevalt näiteks nende poolt pakutavatest toodetest või muudest näitajatest).

Pakkujate võrdne kohtlemine tähendab, et hankija peab kohtlema kõiki Eestis või mõnes muus Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asuvaid pakkujaid võrdselt. Riigihankeõiguse eesmärk on anda kõigile Euroopa Liidus asuvatele ettevõtjatele võrdne võimalus riigihankelepingute nimel konkureerimiseks välistamaks õiguslikke turutõkkeid, mis seda takistavad. Nii on Eesti ettevõtjatel võrdne võimalus osaleda riigihangetel Saksamaal ja Poola ettevõtjatel Eesti riigihangetel. Välismaa ettevõtjal võib olla keerulisem orienteeruda teise riigi täpsetes nõuetes ja dokumentide vormistamise aspektides, kuid põhimõtteliselt on tal õigus osaleda piiriüleses hankes ja nõuda hankija asukohariigi ettevõtjatega võrdset kohtlemist.

See ei tähenda, et hankija ei võiks üldse pakkujatele piiranguid seada. Hankija peab lihtsalt jälgima, et kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud. Kui tingimused takistavad põhjendamatult pakkuja ligipääsu riigihankele samal ajal kui mõnel teisel pakkujal on see võimalik, ongi suures plaanis tegemist diskrimineeriva tingimusega.

Diskrimineerivaid tingimusi võib leida nii pakkuja kvalifikatsioonile seatud tingimustest, pakkumuste vastavusele ja hindamisele seatud tingimustest ning ka lepingutingimustest, millest räägime täpsemalt järgnevates videotes. Ehk kokkuvõtlikult, diskrimineeriv tingimus on reeglina diskrimineeriv vaatamata sellele, mis tingimusega täpselt tegu on või millises dokumendis ta asetseb.

Õppevideod diskrimineerivatest ja piiravatest hanketingimustest

Advokaadibüroo COBALT ja Riigi Tugiteenuste Keskuse koostöös valmisid 4 õppevideot piiravatest hanketingimustest. Õppematerjalide valmimisel osales vandeadvokaat ja riigihangete valdkonna juht Kadri Matteus, kes on oma ulatuslike kogemustega riigihangete valdkonnas Eestis kõrgelt hinnatud ekspert.

Videotes selgitatakse diskrimineerivate või piiravate tingimuste olemust, tuuakse näiteid kuidas korrektselt tingimusi kehtestada tuleks ning selgitatakse konkreetsete näidete abil millised on ebaseaduslikud hanketingimused.

Õppevideote loomise eesmärgiks on teadvustada toetuse saajaid diskrimineerivate tingimuste tunnustest ja anda soovitusi õiguspäraste tingimuste sõnastamiseks. Riigihangete seaduse alusel on diskrimineerivad ja piiravad tingimused keelatud ja nende tuvastamise korral võidakse EL rahastusega riigihangetes rakendada trahvi määras 5-25% toetuse summast.

Videod on leitavad: https://www.rtk.ee/toetuste-taotlemine-ja-korraldamine/taotlusvoorud/abiks-taotlejale#riigihanked ja https://riigihankeblogi.com/oppevideod/

#13 Hankelepingute täitmisest ja muutmisest Transpordiametiga

Aastalõpu episoodis vestleme Transpordiameti hankeüksusest Kadri Lepikulti ja Eveli Altunbasiga. Kas muinasasumi avastamine teetööde ajal on ettenägematu asjaolu, mis õigustab hankelepingu muutmist? Milline on hankelepingu muutmise praktika Transpordiametis? Miks on hankelepingu täitmisest tekkinud vaidlusi mõistlik lepitada (Transpordiameti näitel)? Kas tellija seaduses ette nähtud ülesütlemisõigust (VÕS § 655) tuleb hinnata hankelepingu muutmise sätete alusel (nt Finn Frogne lahendi alusel)? Kas ettevõtjad tunnistavad hankepassis varasemate hankelepingute olulisi rikkumisi ja miks seda üldse tegema peaks? Kõikidele nendele küsimustele saad vastuse kui kuulad seda episoodi!

Kena aasta lõppu!

Kuulata saab ka sinu eelistatud keskkonnast:

Soundcloudist

Spotifyst ja

Google Podcast‘st.

#12 2021 kaasustest Mart Parindiga

Tervelt kaks aastat on möödunud Riigihankeblogi podcastiga alustamisest ning sel puhul kutsusime uuesti külla meie kõige esimese saatekülalise – riigihangete vaidlustuskomisjoni liikme Mart Parindi! Seekordses episoodis lobisesime 2021. a lahenditest, mis meile silma jäid ja mis puudutasid näiteks ristsubsideerimist (vt nt 3-21-1826), heastamist (vt VAKO 24-21/228731 ja EKo C-367/19), vaidlustusmenetlusega seonduvaid aspekte (nt 3-21-933, VAKO 30-21/220308), lepingu täidetuks lugemist (3-21-653) ja ärisaladuse kaitset riigihankes (EKo C-927/19). Samuti saime teada, et Tallinnas algab uus riigihankeõiguse aine, mida Mart lugema hakkab.

Kuulata saab ka Soundcloudi ja Spotify keskkonnast.

Kvalifitseerimistingimustest ja ärisaladustest ja muust Euroopa Kohtu lahendis C-927/19

Euroopa Kohus avaldas 7.09.2021 lahendi asjas nr C‑927/19 (Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras). Kuigi vaidluse juured on Leedus, on lahendil märgiline tähendus ka meil, kuna muudab nii mõndagi meie hankepraktikas. Võtke man tee- või kohvitass ja mugav asend, kuna postitus on keskmisest pikem.

„Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras“ UAB (Klaipėda maakonna jäätmekäitluskeskus, Leedu) (edaspidi „hankija“) ja „Ecoservice Klaipėda“ UAB (edaspidi „Ecoservice“) vaidlesid kohtuvaidluses selle üle, et olmejäätmete kogumise ja veo riigihankeleping sõlmiti ettevõtjate ühendusega, mille moodustasid „Klaipėdos autobusų parkas“ UAB, „Parsekas“ UAB ja „Klaipėdos transportas“ UAB („ühendus“).

Küsimused, mida Euroopa Kohus lahendama hakkas puudutasid:

  • majandusliku ja finantsilise suutlikkuse näitajaid kvalifitseerimistingimusena ja sellele vastavuse tõendamist (RHS § 100 lg 1 p 4, lg 4);  
  • tehniliste ressursside käsitlemist kvalifitseerimis- või lepingutingimusena (RHS § 101 lg 1 p 9, § 77 lg 4 p 4);
  • pakkumuse täiendamise ja selgitamise õigust;
  • hankija poolt pakkumuses sisalduva teabe avaldamisest keeldumist teisele pakkujale ja selle vaidlustamise võimalikkust rõhuga ärisaladuse kaitsele (RHS § 47 lg 5, § 110 lg 5, § 185);
  • ärisaladuse kaitset hankija ja vaidlust lahendava organi poolt;
  • kohtu õigusest kalduda kõrvale hankija antud hinnangust pakkuja tegevuse õiguspärasuse osas fakultatiivse kõrvaldamise aluse kontekstis ning
  • valeandmete esitamise tagajärjest, kui valeandmeid on esitanud vaid üks ühispakkujatest (RHS § 95 lg 4, § 97, § 103 lg 5).

Lahendit avab allpool täpsemalt minu hea kolleeg Leedu büroost dr Deividas Soloveičik, kes oli Euroopa Kohtus ka ühe menetlusosalise esindaja.

Enne Deividase mõtete juurde siirdumist peatun meil enim resonantsi tekitanud järeldustel.

Valdkondlik käive ja varasema konsortsiumi käibele tuginemine

Esmalt, kohus analüüsis riigihankes olnud konkreetse valdkonnaga seotud netokäibe nõuet, mille vaste RHSis on § 100 lg 1 p 4. Kuna sisult on tegemist väga sarnase nõudega varasemale kogemusele § 101 lg 1 p 1 või 2 mõttes, siis on asjakohane lähtuda Esaprojekti (C-387/14) kaasuses kujundatud reeglist. Nimelt ei olnud ühel riigihankes osalenud ettevõtjal nõutavat valdkondlikku käivet ja ta tugines selles osas varasema konsortsiumi käibele.

Kohus leidis, et juhul, kui hankija on nõudnud, et ettevõtjatel oleks teatav minimaalne aastakäive kõnealuse riigihankelepinguga hõlmatud valdkonnas, võib ettevõtja tugineda oma majandusliku ja finantsseisundi tõendamisel tulule, mille on saanud selline ajutine ettevõtjate ühendus, millesse ta kuulus, ainult juhul, kui ta on konkreetse riigihankelepingu täitmisel tegelikult osalenud selle ühenduse tegevuses, mis on sarnane tegevusega selles riigihankes, mille jaoks nimetatud ettevõtja oma majanduslikku ja finantsseisundit tõendada püüab (p 82). Esaprojekti kaasus tõlgendas varasema kogemuse mitte konkreetse valdkonna netokäibe nõude täitmist. Lugejale meenutamiseks, et Esaprojekti lahendi alusel peaks hankija täpsemalt kontrollima pakkujate varasemat kogemust, kui kogemus on omandatud ühispakkujana (mis oli pakkuja roll ja panus). Esaprojekti otsusest tuleneb idee, et kogemus ei teki pelgalt juriidilise fakti ehk lepingu osapooleks olemise teel. Kogemus saadakse lepingu tegeliku täitmise teel.

Tavapäraselt tõendatakse valdkonna käivet kas majandusaasta aruandega või ettevõtja enda kinnitusega (väljavõttega raamatupidamisest), milles puudub info, kust käive pärineb. Kuid kui majandusaasta aruandes või pakkuja enda kinnituskirjas on valdkondlik käive kvalifitseerimiseks puudulik, siis võib ettevõtja tugineda ka varasema konsortsiumi (ühispakkujate) käibele, kui ta tõendab, et ta tegelikult ja tõhusalt osales selles lepingus vajalikus osas. Hankijad peavad omakorda veenduma, et see tõepoolest nii on.

Tehniline ressurss kui kvalifitseerimis- ja lepingutingimus

See teema ei olegi tegelikult niivõrd revolutsiooniline Eesti praktikas, kuid lepingu ja vastavus- või kvalifitseerimistingimuse eristamise vaidlusi meil siiski on. Kohus selgitas, et tingimuste eristamiseks on oluline tõlgendada riigihanke alusdokumente – kas need on konkreetselt nõutud kui suutlikkus, mille kohta pakkujad peavad tõendama, et see on neil olemas või saab hankelepingu täitmise ajaks olema ning see on siseriikliku kohtu hinnata (p 86).  Hankelepingu täitmise tingimuste järgimist ei tule hinnata hankelepingu sõlmimise hetkel. Kui edukas pakkuja ei vasta lepingu täitmise tingimusele sellele ajal, mil temaga sõlmiti hankeleping, siis selle tingimuse täitmata jätmine ei mõjuta hankes tehtud otsuste õiguspärasust (p 89).

Pakkumuse täiendamise ja selgitamise õigus

Hinnates küsimust tehnilise ressurssi nõude käsitlemisest kvalifitseerimistingimusena või lepingu täitmise tingimusena, pidi kohus sõna võtma ka küsimuses, kas direktiivis ette nähtud pakkumuse täiendamise ja selgitamise õigus sõltub sellest, kuidas nõuet kvalifitseerida. Ka meie kohtupraktikas (nagu Leeduski) on välja kujunenud praktika, et kvalifikatsiooniga seonduvaid dokumente saab hõlpsamini parandada ja täiendada, kuid pakkumuse vastavuse või hindamisega seonduvate aspektide täiendamist lubatavaks ei peeta (väga üldistatud reeglina).

Euroopa Kohus selgitas, et direktiiv ei tee mingit vahet kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide ja pakkumuse sisu täiendamise ja selgitamise vahel. Hankija õigus lubada edukal pakkujal oma esialgset pakkumust hiljem täiendada või selgitada, ulatus sõltub direktiivi 2014/24 artikli 56 lõike 3 sätete järgimisest, arvestades eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtte nõudeid, mitte aga sellest, kas kõne all olevad nõuded liigitatakse kvalifitseerimise tingimusteks, mis on seotud ettevõtjate „tehnilise ja kutsealase suutlikkusega”, „tehnilise kirjelduseks“ või „lepingu täitmise tingimusteks“ (p 94).

Ärisaladus

Väga mahukas osa otsusest käsitleb ärisaladust ja selle kaitset hankemenetluse ja kohtumenetluse ajal.

Direktiiv ja RHS näevad ette, et hankijad ei tohi pakkujatele avaldada teavet, mis kahjustaks pakkujate vahelist konkurentsi, elik ärisaladust. Praktikas tähendab see seda, et hankijad ei avalda teistele pakkujatele mitte midagi, millel on peal ärisaladuse tempel. Sealjuures valdava praktika kohaselt ei hinnata kriitiliselt, kas ärisaladuse templit kandev dokument ka täidab ärisaladuse eelduseid, mille sätestab EKTÄKS § 5 lg 2. Sama probleem on Leedus.

Kohus selgitas, et hankijat ei saa siduda ettevõtja pelga väitega, et edastatud teave on konfidentsiaalne. Selline ettevõtja peab nimelt tõendama, et teave, mille avalikustamisele ta on vastu, on tõesti konfidentsiaalne, tõendades näiteks, et see sisaldab tehnika- või ärialaseid saladusi, et selle sisu võidakse kasutada konkurentsi moonutamiseks või et teabe avalikustamine võiks olla talle kahjulik (p 117). Pakkumuse avaldamise taotluse saanud hankija peab kaitseõiguse tagamiseks andma ärisaladust omavale ettevõtjale täiendava võimaluse enda õiguste kaitseks, enne kui hankija vastava info avaldab. Kuna hankijad on allutatud ka hea halduse põhimõttele, mille üheks väljundiks on otsuste põhjendamise kohustus, peab hankija põhjendama teavet taotlenud ettevõtjale, miks ta konkurendi pakkumust ei avalda. Ärisaladuse kaitsega seoses on siis lisatööd nii pakkujatele enda ärisaladuse õigustamisel kui ka hankijale, kes peab vastama pakkumusega seotud teabe avaldamise taotlustele. RHS § 110 lg 5 alusel on pakkumused konfidentsiaalsed kuni edukaks tunnistamise otsuse tegemiseni, peale mida saab esitada taotlusi pakkumustega tutvumiseks.

Mis aga olukorda palju segadust tõi (vähemalt minu hinnangul) on kohtu hinnang, et hankija otsused teabe avaldamata jätmise kohta tuginedes ärisaladusele, on vaidlustatavad õiguskaitsemeetmete direktiivi alusel (p 111). Kas tegemist on seega muu hankija otsusega, mida peaks meil vaidlustama riigihangete vaidlustuskomisjonis (vt RHS § 185 lg 2 p 8)? Esineb erinevaid arvamusi ja eks tõde selgub vaidluses. Kuid siiamaani on selliseid üksnes andmete avaldamisele suunatud vaidluseid lahendatud pigem teises korras (avaliku teabe seaduse alusel). Teiseks oleks ka ebamõistlik nõuda 1280 euro suuruse riigilõivu maksmist pelgalt andmete avaldamata jätmise otsuse vaidlustamiseks. Riigilõivude kehtestamine on puhtalt siseriikliku õiguse teema, mistõttu kui andmete avaldamata jätmise otsuste vaidlustamine allub VAKO-le, oleks mõistlik üle vaadata ka niivõrd suure riigilõivu õigustatus selles kontekstis. Kolmandaks, VAKOl on üksnes hankija otsuste kehtetuks tunnistamise pädevus (vt RHS § 190 lg 4). Ainus, mida VAKO teha saaks, oleks tunnistada kehtetuks teabe mitte avaldamise otsus aga vaidlustajal oleks vaja ka hankija kohustamist teabe avaldamiseks. Kohtusse saab juba vastava nõude esitada ehk võimalik, et oleme jälle olukorras, kus tõusetub VAKO ebamõistlikult piiratud pädevuse probleem (vaja pöörduda hankeasjaga kohe halduskohtusse). Eks praktika näitab, kas vaidlustuskomisjonile hakatakse esitama vaidlustusi, mille esemeks on üksnes teabe avaldamata jätmine.

Ja mis veelgi huvitavam – kohus rõhutas, et igal juhul on hankija kohustatud enne (teabe avaldamise) otsuse täitmist teavitama asjaomast ettevõtjat aegsasti oma otsusest edastada ühele tema konkurendile teave, mille kohta see ettevõtja väidab, et see on konfidentsiaalne, et viimasel oleks võimalik taotleda hankijalt või liikmesriigi pädevalt kohtult selliste ajutiste meetmete võtmist, nagu on ette nähtud direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 1 punktis a (p 126). Vastav punkt näeb ette, et liikmesriigis kehtiv otsuste läbivaatamise kord peab andma volitusi võtta esimesel võimalusel vahemenetluse korras ajutisi meetmeid väidetava rikkumise heastamiseks või asjaomaste huvide edasise kahjustamise vältimiseks, sealhulgas meetmeid, mille eesmärk on riigihankelepingu sõlmimise menetluse või tellija otsuse rakendamise peatamine või selle peatamise tagamine. Andmete avaldamise keelamiseks on meil pädevus vaid halduskohtul esialgse õiguskaitse raames, VAKOl sellist pädevust ei ole (kui just hankemenetluse peatamise taotlust ei saa selleks kasutada?), seega sellise nõudega peab ettevõtja pöörduma esialgse õiguskaitse taotlusega kohtusse. Kuid hankeasjas ei saa esitada esialgse õiguskaitse taotlust enne menetluse läbimist riigihangete vaidlustuskomisjonis (HKMS § 280 lg 1). Kuid nagu eespoolgi kirjeldatud – hankija keelamiseks puudub VAKOl pädevus ja on ilmselge, et selles ajaraamis ei saa me rääkida vaidlustusmenetluse läbimisest enne kohtusse pöördumist.

Ehk meie õigusruumis põrkub ettevõtja kohe mitu head korda probleemide otsa, kui üritab ärisaladusega seonduvaid toiminguid vaidlustada.

Kokkuvõttes ärisaladuse osas otsustas Euroopa Kohus järgmiselt (p 137):

Direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 neljandat lõiku ja artikli 1 lõikeid 3 ja 5 ning direktiivi 2014/24 artiklit 21 tuleb lähtuvalt liidu õiguses sätestatud hea halduse üldpõhimõttest tõlgendada nii, et hankija, kellele ettevõtja on esitanud taotluse saada selle konkurendi, kellega hankeleping sõlmiti, pakkumuses sisalduvat konfidentsiaalseks peetavat teavet, ei pea seda teavet avaldama, kui selle avaldamine rikuks konfidentsiaalse teabe kaitset käsitlevaid liidu õigusnorme, ja seda isegi mitte juhul, kui ettevõtja taotlus on esitatud selle sama ettevõtja vaidlustuse raames, mis puudutab hankija poolt konkurendi pakkumusele antud hinnangu õiguspärasust. Kui hankija keeldub sellist teavet avaldamast või kui ta jätab sellise keeldumise korral rahuldamata ettevõtja halduskaebuse asjaomase konkurendi pakkumuse õiguspärasuse hindamiseks, peab hankija leidma tasakaalu taotleja õiguse heale haldusele ja konkurendi õiguse konfidentsiaalse teabe kaitsele vahel nii, et tema keeldumisotsus või rahuldamata jätmise otsus oleks põhjendatud ning edutu pakkuja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ei kaotaks oma soovitavat toimet;

Direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 neljandat lõiku ja artikli 1 lõikeid 3 ja 5 ning direktiivi 2014/24 artiklit 21 tuleb harta artiklist 47 lähtuvalt tõlgendada nii, et liikmesriigi pädev kohus, kellele on esitatud kaebus hankija otsuse peale, millega keelduti avaldamast ettevõtjale selle konkurendi, kellega hankeleping sõlmiti, esitatud dokumentides sisalduvat konfidentsiaalseks peetavat teavet, või kaebus hankija otsuse peale, millega jäeti rahuldamata niisuguse keeldumisotsuse peale esitatud halduskaebus, peab leidma tasakaalu taotleja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja tema konkurendi õiguse oma konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuste kaitsele vahel. Selleks peab nimetatud kohus – kellel peab tingimata olema vajalik teave, sealhulgas konfidentsiaalne teave ja ärisaladused, et ta saaks ise teha kõiki asjaolusid teades otsuse selle kohta, kas nimetatud teavet võib edastada – uurima kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Samuti peab tal olema õigus tühistada keeldumisotsus või halduskaebuse rahuldamata jätmise otsus, kui need on õigusvastased, ning vajaduse korral saata asi tagasi hankijale või teha ise uus otsus, kui riigisisene õigus seda lubab.

Valeandmete esitamisest ühe ühispakkuja poolt

Olukorras, kus üks ühispakkujatest on esitanud valeandmeid, tõusetus küsimus, kas kogu konsortsiumi ehk kõikide selle liikmete kõrvaldamine hankemenetlusest on kooskõlas EL riigihankeõigusega.

Kohus meenutas varasemat praktikat proportsionaalsuse põhimõtte osas. “Sellest põhimõttest, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, tuleneb nimelt, et liikmesriikide või hankijate poolt selle direktiivi sätete rakendamisel kehtestatud eeskirjad ei või minna kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud direktiivi eesmärkide saavutamiseks (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Michaniki, C‑213/07, EU:C:2008:731, punkt 48, ja 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Tim, C‑395/18, EU:C:2020:58, punkt 45).” (p 155).

Kohus jätkas: “Sellega seoses tuleb märkida, et kui hankijad kohaldavad fakultatiivseid kõrvaldamise aluseid, peavad nad pöörama erilist tähelepanu sellele põhimõttele. Veel suuremat tähelepanu peab aga pöörama juhul, kui riigisisestes õigusnormides ette nähtud hankemenetlusest kõrvaldamine ei puuduta pakkujat mitte talle omistatava rikkumise tõttu, vaid rikkumise tõttu, mille on toime pannud üksus, kelle suutlikkusele ta kavatseb tugineda ja kelle suhtes tal ei ole mingit kontrollipädevust (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Tim, C‑395/18, EU:C:2020:58, punkt 48, ja 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Rad Service jt, C‑210/20, EU:C:2021:445, punkt 39).” (p 156). Hankija peab võtma arvesse vahendeid, mis olid pakkuja käsutuses selleks, et kontrollida, kas üksuse puhul, kelle suutlikkusele ta kavatses tugineda, ei esine puudusi (Rad Service jt, C‑210/20, punkt 40) (p 157).

Kuna ühel ühispakkujal ei ole kontrollipädevust teise pakkuja üle küsimuses, kas hankepassis on esitatud valeandmeid, siis leidis kohus, et kõigi ühispakkujate kõrvaldamine on vastuolus EL õigusega (p 158).

Ja nüüd teema käsitlus Deividase sulest:

First, by reading Art. 58(3) of Directive 2014/24/EU the Supreme Court was prone to conclude that the latter limited the discretion of the contracting authority to require the suppliers to have a turnover from a very specific (niche) economic (business) activity as a sole and main financial criterion. The Court reasoned that the main goal of Art. 58(3) of the Directive was to help contracting authorities finding a financially trustworthy and economically stable contract partner. Therefore, the Court believed that, on the one hand, it allowed the contracting authorities to request from the tenderers having a general financial turnover (as specified in the procurement documentation) and, on the other hand, it left leeway to request the proof of the financial (monetary) capacity gained from a more specific business activity, because the wording of Art. 58(3) of the Directive 2014/24 contains a statement “… including a certain minimum turnover in the area covered by the contract”. However, the Court considered that any requirement for the suppliers’ qualification which is based on Art. 58(3) of Directive 2014/24 (and respectively the national procurement law) should (or even must) a priori address the general financial turnover and must not use a turnover from a niche commercial activity autonomously (i.e. as a sole requirement for financial and economic qualification).

Second, by reading a text of the ruling it seems that the Supreme Court reasoned that if the interpretation of the Art. 58(3) of the Directive 2014/24 was otherwise, i.e. as allowing the contracting authority to require financial and economic standing on the basis of a narrow experience (like in a given case from management of mixed municipal waste), then, in the Supreme Courts’ view, there would be a blurred line between the qualification related to financial and economic standing and the one connected to technical and professional ability. There would hardly be a difference between Art. 58(3) and Art. 58(4) of Directive 2014/24. In other words, the Supreme Court considered that even if legally the requirement for qualification was named as a financial and economical one, it in fact would be the requirement for technical and professional ability when it required financial flows to be gained from a very specific practice. Therefore, it might be said that the Court’s question to the CJEU had an indirect perspective, namely the Court wanted the CJEU to clarify the lines between Arts. 58(3) and 58(4) of the Directive 2014/24/EU.

The CJEU replied that that Article 58 of Directive 2014/24 must be interpreted as meaning that the obligation on economic operators to demonstrate that they have a certain average annual turnover in the area covered by the public contract at issue constitutes a selection criterion relating to the economic and financial standing of those operators, within the meaning of paragraph 3 of that provision.

The LT Supreme Court went on to examine the CJEU case-law in Esaprojekt (C-387/14, EU:C:2017:338) and its possible application to the case at hand. It must be recalled that the awardee of the public contract was a consortium of three companies. One of these companies (say company A) constantly held that it had the required financial qualification, because it maintained that this requirement was not personal and could be relied upon as a capacity gained from the execution of a previous public contract which was executed by the consortium to which company A was a member. However, company A did not itself render the services related to the management of mixed waste and therefore it had not received any income from that.  Therefore, the claimant contended that the company A could not hold that it had received any income from the management of mixed municipal waste and, therefore, it did not have a required qualification. The Court recalled that in Esaprojekt the CJEU stated that an economic operator cannot refer to the qualification gained by the whole consortium and may only be deemed to be qualified to the extent it itself executed the relevant (part of) public contract. Therefore, the Supreme Court wondered if this ratio decidendi, delivered in Esaprojekt in respect of technical and professional ability as a qualification requirement, should have been applied on the same grounds while dealing with financial and economic standing of the suppliers.

The CJEU answered that Article 58(3) in conjunction with Article 60(3) of Directive 2014/24 must be interpreted as meaning that, where the contracting authority has required that economic operators have achieved a certain minimum turnover in the area covered by the public contract in question, an economic operator may, in order to prove its economic and financial standing, rely on income received by a temporary group of undertakings to which it belonged only if it actually contributed, in the context of a specific public contract, to the performance of an activity of that group analogous to the activity which is the subject matter of the public contract for which that operator seeks to prove its economic and financial standing.

It is a consistent and already an old national case-law in Lithuania which makes a very clear and precise dividing line between the requirements of the suppliers’ qualification (selection criteria) and technical specification. The Supreme Court maintains a principle that this separation has a substantial practical implication because under the settled case-law of the Lithuanian courts each discrepancy of the tender that is related to qualification (missing document, insufficient provision of required information on qualification, etc.), may be easily rectified. This means that it is forbidden to reject the a tender without at least requesting for a decent explanation from the supplier. The Supreme Court holds that such approach is in line with the view of the CJEU, expressed in such cases as SAG ELV Slovensko (C-599/10, EU:C:2012:191) or Manova (C-336/12, EU:C:2013:647). Meanwhile, any part of the tender that is connected to the requirements of technical specification cannot be amended, rectified or explained by an economic operator at a later stage of procurement in such a way as to turn the non-compliant original tender into a compliant one.

It must be recalled that in this case the requirements for the technical and professional capacity (the supplier must own or lease (or possess otherwise) the necessary quantity of technical measures needed to execute the public contract) were copy-pasted to the technical specification. Therefore, the situation itself became confusing: if those conditions were deemed as criterion for qualification, then there must have been a possibility to provide the additional information upon the request of the contracting authority (what was one of the arguments by the respondent in a case). Meanwhile, in case of an opposite legal approach, i.e. that such requirements are a part of technical specification, any amendment to the original tender after the submission deadline would undergo a much stricter test.

Therefore, the Supreme Court cast doubts on the legal possibility of the mentioned technical and professional qualification requirement.

The CJEU replied that Article 58(4), Article 42 and Article 70 of Directive 2014/24 must be interpreted as meaning that they can apply simultaneously to a technical requirement set out in a call for tenders. Thus, the CJEU answer will cause real implications to these national practices which are based on a division line between the selection and technical requirements, such as in LT.

The national Supreme Court also asked whether the fourth subparagraph of Article 1(1), Article 1(3) and (5) and Article 2(1)(b) of Directive 89/665 must be interpreted as meaning that a decision of a contracting authority refusing to disclose to an economic operator the information deemed confidential in the application file or in the tender of another economic operator is a measure amenable to review and that, where the Member State in which the public procurement procedure in question is taking place has provided for a mandatory pre-litigation procedure in respect of decisions taken by contracting authorities, judicial proceedings against that decision must be preceded by such a prior administrative review procedure.

The context of this enquiry was that the current national legal ecosystem in respect of confidentiality could be described as promoting extreme transparency in public procurement and thus limiting the disclosure of competitors’ information in very rare cases, mostly related to top commercial secrets of private parties. The Supreme Court considers that the mentioned “pro disclosure” case-lawis in line not only with the requirements of the principle of effectiveness of remedies in public procurement, but also with the regulation of Directive 2016/943/EU on the protection of trade secrets. Despite the legal ecosystem, where the transparency should prosper, paradoxically the administrative practice during the procurement procedure is usually different. The contracting authorities, albeit being precisely aware of the mentioned juridical requirements to grant access to the relevant documentation, still are very disclosure averse. In a majority of procurement cases the contracting authorities deny the tenderers their right to gain the access to the competitors’ commercial proposal by arguing that this might lead to an illicit leak of a commercial secret. Moreover, while rejecting the claims of the tenderers, contracting authorities tend to give very abstract and uncomprehensive answers.

This leads to a situation where tenderers launch their legal challenges in from of the courts without having seeing the full picture of the procurement process and, therefore, being refused  an effective protection of their rights as required by the EU public procurement remedies directives. Usually in such cases the situation is rectified by the courts, which tend to disclose the information if it is not a commercial secret. As there is a two-layer procurement dispute system in Lithuania, where access to the court is guaranteed only after the prior submission of the claim to the contracting authority itself, the Supreme Court raised the issue of consistency and rationality of such practice when contracting authorities try to hide the information (usually the winners’) and then such information is only gained at the stage of litigation in court. This makes the procurement dispute at the stage of contracting authority useless.

The CJEU answered that the Directives must be interpreted as meaning that a decision of a contracting authority refusing to disclose to an economic operator the information deemed confidential in the application file or in the tender of another economic operator is a measure amenable to review and that, where the Member State in which the public procurement procedure in question takes place has provided that any person wishing to challenge decisions taken by the contracting authority is required to seek administrative review before bringing an action before the courts, that Member State may also provide that judicial proceedings against that decision refusing access have to be preceded by such a prior administrative review procedure.

Also the CJEU stated that the contracting authority must state the reasons for its decision to treat certain data as confidential as well as it must also communicate in a neutral form – to the extent possible and in so far as such disclosure is capable of preserving the confidentiality of the specific elements of that data which merit protection on that basis – the essential content of that data to such a tenderer which requests it, and in particular the content of the data concerning the decisive aspects of its decision and of the successful tender.

CAVEAT! A new rule has been formulated as well, which has not been implemented in neither LT nor EU case law: in any event, before implementing a decision to disclose information which an economic operator claims to be confidential to one of its competitors, the contracting authority is required to inform the economic operator concerned of its decision in a timely manner, in order to enable that operator to request the contracting authority or the competent national court to adopt interim measures, such as those referred to in Article 2(1)(a) of Directive 89/665, and thus prevent irreparable damage to its interests.

Esindajakulude väljamõistmisest vaidlustusmenetluses vol3

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kirjutan viimase pooleteise aasta jooksul juba kolmandat korda esindajakulude väljamõistmisest.

Miks? Sest selle aja jooksul on tulnud kolm lahendit, mis on muutnud 180′ käsitlust teemal kas vaidlustajale tuleb hüvitada menetluskulud (sh esindajakulud) olukorras, kus hankija ise tunnistab vaidlustatud otsuse kehtetuks või muudab vaidlustatud riigihanke alusdokumendi tingimust. Seadus ei ole selle aja jooksul muutunud, üksnes selle tõlgendus. On vist ütlematagi selge, et juriste robotitega niipea ei asendata.

Kõigepealt hõiskasin rõõmust 2020 juunis, kui halduskohus otsustas asjas nr 3-20-235, et RHS § 197 lg 1 p 3 (omaksvõtt) sõnastusest ei tulene, et säte eeldab alati hankija selgelt väljendatud tahteavaldust, n-ö vaidlustuse õigeksvõttu. HKMS-s sätestatud analoog kaebuse õigeksvõtu näol on sõnastatud palju konkreetsemalt (vrdl HKMS § 159). Kohus leidis, et vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine võib toimuda ka hankija tegudega, näiteks kui hankija on vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamisel tuginenud samadele alustele kui vaidlustaja. Kokkuvõttes leidis kohus, et VAKO pidi oma varasemat praktikat menetluste lõpetamisel revideerima ning uurimispõhimõttele tuginedes välja selgitama, mis asjaoludel on hankija vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistanud (või tingimust muutnud). VAKO viis ka oma praktika kohtu suunistega kooskõlla ning hakkas kulusid välja mõistma. Blogipostitus sel teemal on siin.

Kõigest novembris 2020 tegi Tallinna Ringkonnakohus määruse, millega lõpetas paar kuud kehtinud praktika. Tallinna Ringkonnakohtus jõustus 8.12.2020 määrus asjas nr 3-20-1995, mille p 18 ütleb üllataval kombel lakooniliselt järgmist: “OÜ Messauto vaidlustusmenetluses kantud võimalike esindajakuludega seoses märgib ringkonnakohus, et kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks, jätab VAKO vaidlustuse RHS § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata. RHS § 198 ei reguleeri vaidlustusmenetluse kulude jaotust olukorras, kus vaidlustus jääb täies mahus läbi vaatamata, mistõttu ei ole vaidlustaja kulusid võimalik hankijalt välja mõista. Tegemist ei ole RHS § 197 lg 1 p 3 tähenduses vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt (vrd õigeksvõtt HKMS § 159) ja seepärast ei saa vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda RHS § 198 lg-st 1 (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2016 määrus nr 3-16-338, p 11).” Ringkonnakohus ütles lakooniliselt, et mingit menetluskulude väljamõistmist ei saa olla olukorras, kus hankija ise tunnistab vaidlustatud otsuse (või lausa terve riigihanke) kehtetuks. Ja jälle viis VAKO oma praktika ülevalt tulnud suunistega kooskõlla. Blogipostitust sel teemal saab lugeda siin.

Nüüd oleme jõudnud aastasse 2021 ja põhjuseni, miks uuesti sel teemal sõna võtan. Tallinna Ringkonnakohus tegi augustis 2021 uue otsuse asjas nr 3-21-933, millega leidis, et tegelikult oli ikkagi halduskohtute antud tõlgendus õigem:

16. Halduskohus selgitas asjades nr 3-19-266 (p 31.4) ja 3-20-235 (p 15) õigesti, et menetluskulude jaotust silmas pidades võib tõlgendus, mille kohaselt hankija saab vabaneda vaidlustuse esitaja esindajatasu kandmisest seeläbi, et sõnaselgelt vaidlustust õigeks ei võta, kuid muudab hanketingimuse ära vastavalt vaidlustuses taotletule, ning vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine on võimalik vaid sõnaselgelt, mitte vaidlustatud otsust muutes, tuua kaasa tagajärje, kus vaidlustuse esitaja jääb äärmiselt ebaõiglaselt esindajatasu hüvitamisest hankija poolt ilma. See ei saanud olla seadusandja teadlik eesmärk. Selline tagajärg võib olla vastuolus PS §-ga 14.

17.Kui järgida halduskohtu mõttekäiku, on hankijal võimalik sõnaselgelt vaidlustusega mittenõustumise korral vabaneda vaidlustuse esitaja esindajatasu maksmisest ka siis, kui ta vaidlustuses soovitud viisil hanketingimusi muudab, isegi kui ta ei näita hanketingimuse muutmiseks ühtegi põhjendust. Sellisel viisil esindajatasu hüvitamisest vabanemise vältimiseks tuleb ringkonnakohtu arvates tõlgendada RHS § 198 lg-t 1 laiendavalt ja lugeda sellega hõlmatuks ka olukord, kus hankija muudab vaidlustatud otsust viisil, nagu vaidlustuses taotletud ning vaidlustatud otsus oli vaidlustuse esitamise ajal õigusvastane. Sedasi on võimalik saavutada menetluskulude jagamisel olukord, kus vaidlustuse esitaja esindajatasu ei jäeta vaatamata vaidlustuse põhjendatusele tema kanda üksnes hankija tegevusest tulenevatel põhjustel. Esindajakulude kandmine hankija poolt teenib sellises olukorras samu eesmärke nagu nende kandmine hankija poolt vaidlustuse rahuldamise või vaidlustuse põhjendatuks lugemisega hankija poolt (vt M. Parind, N. Pilving. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, Tallinn 2019. Kommentaar §-le 198, p 5, lk 1135–1136; erinevalt samas, p 7)
ning järgib haldusasjades nr 3-19-266 ja 3-20-235 saavutatud tulemust. Mistahes juhul hanketingimuste muutmisel vastavalt vaidlustuses nõutule esindajatasu jätmine hankija kanda tooks aga kaasa olukorra, kus hankija võiks loobuda ka otstarbekuse kaalutlusel hanketingimuste muutmisest. Vaidlustuse rahuldamise aluseks saab olla vaid hankija otsuse õigusvastasus, mitte aga ebaotstarbekus. Seega, kui vaidlustuses osutatakse põhjendatult hanketingimuse ebaotstarbekusele, siis peaks hankijale jääma võimalus seda tingimust muuta ilma, et ta peaks seejärel kandma vaidlustuse esitaja esindajatasu.

Kokkuvõttes oleme tänaseks naasenud olukorda, kus VAKO peab hankija tegevust vaidlustatud otsuste või riigihanke kehtetuks tunnistamisel või vaidlustatud tingimuste muutmisel eraldi hindama ning otsustama, kas tegemist oli sisuliselt vaidlustuse õigeksvõtuga. Õigeksvõtu korral kuuluvad kulud välja mõistmisele. Sealjuures rõhutas kohus ka otstarbekuse kaalutlusel esitatud vaidlustusi ja tehtud muudatusi, millisel juhul ei peaks hankija kanda jääma esindajakulusid. Näiteks kui vaidlustuses esineb väide, et tingimus x on ebaotstarbekas, siis saab hankija seda muuta riskimata esindajakulude kandmisega. Kohus ja VAKO saavad hinnata vaid tingimuse õigusvastasust, mitte selle otstarbekust. Esimene uuel lahendil põhinev VAKO otsus on 20.09.2021 ka juba tehtud.

Jääb üle vaid loota, et see seisukoht jääb püsima ning rohkem 180 kraadiseid suunamuutuseid sel teemal vähemalt kohtust ei tule.

# 11 Kohtus näeme

Meie seekordne külaline on vandeadvokaat Veiko Vaske. Vestluses keskendusime vaidlustus- ja kohtumenetluse nüanssidele – arutlusele tulid teemad VAKO uurimisprintsiibist, ärisaladuse kaitsest kohtumenetluses ning esialgsest õiguskaitsest. Kohtus näeme!

Seekordset taskuhäälingut külastanud Veiko on pika-aegne advokaat, kes muuhulgas tegeleb ka riigihanke asjadega ning on oma varasema karjääri jooksul olnud ka riigihangete vaidlustuskomisjoni liige.

Taskuhäälingu uut osa saab kuulata

https://soundcloud.com/user-63331553/11-kohtus-naeme ja alati ka Spotifyst.

Veidi lähemalt teemadest, mis arutlusele tulid.

VAKO rakendab enda töös (sarnaselt halduskohtule) uurimisprintsiipi, mis aga tähendab seda, et äärmiselt lühikeste tähtaegade ja vähereguleeritud menetluse tulemusena võib mõnikord VAKO otsus olla parajalt üllatuslik. Kas VAKO enda poolt tuvastatud, kuid menetlusosalistega arutamata tõendi pinnalt otsuse tegemine on ikka kooskõlas menetluslike põhiõigustega?

Vaidlused ärisaladuse osas võivad mõnikord võtta olulise osa kogu menetlusele kulunud ajast. Osapoolte huvi on kaitsta ärisaladust ka vaidlustus- ja kohtumenetluses ning millele vastandub vastaspoole huvi tutvuda toimikus olevate materjalidega. Tasakaalu leidmine on mõnikord tõeline kunst. Riigikohus on vähemalt alapakkumusega seotud vaidluses öelnud, et olukorras, kus konkurendi alapakkumust vaidlustanud ettevõtjale ei ole enamus asjas tähtsust omavaid tõendeid nähtavad ärisaladuse tõttu, ei saa hankija ja kolmanda isiku positsioon kohtumenetluses jääda passiivseks.

Kohtud on esialgse õiguskaitse osas hakanud üllatavalt palju jätma esialgse õiguskaitse taotluseid rahuldamata või sidunud neid üksnes halduskohtu otsuse edasikaebe tähtajaga. Seega üldreegel, et pea alati on hankelepingu sõlmimine kohtumenetluse ajaks peatatud, ei pruugi enam alati vett pidada. Näiteks on viimasel ajal kohtute poolt välja toodud ka EL rahastuse tähtaegasid, mille ületamine tooks kaasa olulise avaliku huvi riive.

Head kuulamist ja kaasa mõtlemist!