Number 8. Innohanked

Käes on innohangete aeg! Innohanked ei võrdu üksnes innovatsioonipartnerlusega, vaid kujutab endast viisi, kuidas toetada ja tellida uuendusi riigihanke teel. Innohangete toetamiseks ja läbiviimiseks on EASis ellu kutsutud innovatsiooni toetavate hangete programm, millest saab hankija nii rahalist tuge kui ka teadmisi, kuidas viia läbi hange, mille tulemusel paranevad avalikud teenused/muutuvad avalikud teenused kaasaegsemaks. Pakkujale annab tarkadel hangetel osalemine võimaluse töötada välja unikaalseid tooteid ja teenuseid, mis muudavad ettevõtte konkurentsivõimelisemaks ja edukamaks. Sellest kõigest tulid meile rääkima EASi innohangete meeskonda kuuluvad innovatsiooniekspert Andrei Nikonov ja FORT Legal partner ja vandeadvokaat Merit Lind. Seekordne osa sai lindistatud koostöös EASiga.

@Marathonstudio Foto: Tiiu Treier

Kaheksas osa on kuulatav siit.

Loomulikult saab osa kuulata ka Soundcloudis ja Spotifys.

Kadri ja Mario

Selge sõnum seaduses – võimatu ülesanne?

Ideaalses maailmas on seadused kirjutatud piisavalt abstraktselt, et hõlmavad kõikvõimalikud olukorrad, mille reguleerimiseks seadusesäte mõeldud on, ning samal ajal on ta sõnastatud niivõrd selgelt, et sellest saab aru iga mõistlik isik, kes selles valdkonnas tegutseda võiks.

Nii, see öeldud, siis võime tõdeda, et ideaalmaailma ei ole olemas ning juristidele ja advokaatidele (ja ka hankespetsialistidele) jagub piisavalt palju tööd riigihangete seaduse sätete dešifreerimisel.

Hetkel on käimas Selge Sõnum 2020 konkurss ja selle valguses lugesin, millised on selge sõnumi põhimõtted:

  1. samm: sõnum

  • Mis on sinu teksti põhisõnum
  • Kes on sinu lugeja
  • Aseta end mõttes lugeja rolli
  • Vali lugeja jaoks sobiv stiil ja sõnavara

Põhimõtted on küll mõeldud tarbeteksti kirjutamiseks aga tegelikult võiksid ka seaduseelnõu koostajad need neli küsimust enda jaoks läbi mõelda enne kui säte on kirja pandud. Seaduseteksti põhisõnum peaks olema sättest endast aru saadav (ilma hädavajaduseta lugeda juurde seletuskirja), lugejaks võiks pidada vähemalt hankespetsialiste, kel võib aga ei pruugi olla õiguslikku haridust ning alati võiks seadusandja end eelnõud lugedes asetada mõttes selle rakendaja (hankija või pakkuja) rolli.

Toon teile siia ühe näite sellest, kuivõrd “selge” võib seadusetekst olla:

§ 19.Menetlusreeglite kohaldamine segalepingute sõlmimisel avaliku sektori hankija poolt

(1) Avaliku sektori hankija kohaldab hankelepingu sõlmimisel käesoleva seaduse 3. peatüki 1. jaos sätestatud korda, kui hankelepingu esemeks on üheaegselt asjad või teenused, välja arvatud sotsiaal- ja eriteenused, või ehitustööd ja kontsessioonileping ning asjade, teenuste või ehitustööde hankelepingu osa eeldatav maksumus on võrdne lihthanke piirmääraga või ületab seda, kuid on väiksem kui riigihanke piirmäär.

(2) Avaliku sektori hankija kohaldab hankelepingu sõlmimisel käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korda, kui hankelepingu esemeks on üheaegselt asjad või teenused, välja arvatud sotsiaal- ja eriteenused, või ehitustööd ja kontsessioonileping ning asjade, teenuste või ehitustööde hankelepingu osa eeldatav maksumus on võrdne riigihanke piirmääraga või ületab seda.

(3) Avaliku sektori hankija kohaldab hankelepingu sõlmimisel käesoleva seaduse 3. peatüki 1. jaos sätestatud korda, kui hankelepingu esemeks on üheaegselt sotsiaal- ja eriteenused ning teenuste kontsessioonileping ja teenuste kontsessioonilepingu osa eeldatav maksumus on võrdne lihthanke piirmääraga või ületab seda, kuid on väiksem kui riigihanke piirmäär.

(4) Avaliku sektori hankija kohaldab hankelepingu sõlmimisel käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatud korda, kui hankelepingu esemeks on üheaegselt sotsiaal- ja eriteenused ning kontsessioonileping ja kontsessioonilepingu osa eeldatav maksumus on võrdne riigihanke piirmääraga või ületab seda.

(5) Kui hankelepingu esemeks on üheaegselt asjad, teenused või ehitustööd ja asjad, teenused või ehitustööd võrgustikusektoris, sõlmib avaliku sektori hankija hankelepingu peamisele esemele kohaldatavate menetlusreeglite järgi.

(6) Avaliku sektori hankija kohaldab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud hankelepingu sõlmimisel käesoleva seaduse 3. peatüki 1. jaos sätestatud korda, kui hankelepingu peamist eset ei ole võimalik kindlaks määrata ja hankelepingu eeldatav maksumus on võrdne lihthanke piirmääraga või ületab seda, kuid on väiksem riigihanke piirmäärast, või 2. peatükis sätestatud korda, kui hankelepingu eeldatav maksumus on võrdne riigihanke piirmääraga või ületab seda.

(7) Kui hankelepingu esemeks on üheaegselt asjad, teenused või ehitustööd võrgustikusektoris ja kontsessioonileping, sõlmib avaliku sektori hankija hankelepingu peamisele esemele kohaldatavate menetlusreeglite järgi.

(8) Avaliku sektori hankija kohaldab käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud hankelepingu sõlmimisel käesoleva seaduse 3. peatüki 1. jaos sätestatud korda, kui hankelepingu peamist eset ei ole võimalik kindlaks määrata ja hankelepingu eeldatav maksumus on võrdne lihthanke piirmääraga või ületab seda, kuid on väiksem riigihanke piirmäärast, või 5. peatükis sätestatud korda, kui hankelepingu eeldatav maksumus on võrdne riigihanke piirmääraga või ületab seda.

Mina analüüsides lepingule kohalduvat menetluskorda

Ja niimoodi mitu sätet järjepanu aga boonusena võib segalepingule kohalduvaid reegleid leida ka RHS § 8 lg-st 6 (s.o. paragrahv, mis reguleerib hankelepingu mõistet). Sest milleks lisada seda § 18 või § 19 juurde, mis reguleerivad segalepingu sõlmimist.

Kas kellelgi on joonist või skeemi seoses segalepingute sõlmimise korraga, mis oleks selge ja arusaadav? Stiilis teenus A + teenus B = menetlus C jne. Ole hea, tee teiste elu ka lihtsamaks ja saada 🙂 Paneme siia blogisse ka üles!

Ja veel üks kirss. Näiteks, kas te teadsite, et kui loete seda sõnumit: “Kui kontsessioonilepingu maksumus on kontsessioonilepingu sõlmimise ajal vähemalt 20 protsenti suurem kui selle eeldatav maksumus, loetakse kontsessioonilepingu eeldatavaks maksumuseks kontsessioonilepingu maksumus” (RHS § 23 lg 5) peate sellest välja lugema, et hankemenetlus tuleb teatud juhul kehtetuks tunnistada? Seletuskirjast tuleb nii välja ja selle kohta on eraldi säte, mis täpselt seda ütlebki (RHS § 135) aga igaks juhuks on ka eeldatava maksumuse paragrahvi selline säte pandud, sest äkki soovib keegi sõlmida kontsessioonilepingut avatud hankemenetluses ja siis § 135 ei kohaldu.

Unistades maailmast, kus ka riigihangete seaduse tekst võiks pretendeerida selge sõnumi auhinnale…

Kadri

Number 7. Tervisekassa eriarstiabihanked 2020

Alustame riigihanke podcasti Etapiviisiline Elu teise hooajaga! Esimeses osas on külas Haigekassa elik Tervisekassa õigusosakonna juhataja Ergo Pallo ja partnersuhtluse osakonna juhataja Marko Tähnas ning teraapia(maskott)koer Lotte. Räägime sellisel ülipõneval teemal nagu uued eriarstiabi-, õendusabi- ja ennetushanked, millega suunatakse lähi-aastatel erameditsiini üle 400 miljoni euro. Räägime uute hangete eesmärkidest, sisust ja tingimustest ja sellest, mida võeti arvesse 2018. a toimunud hankevaidlustest sellel teemal. Kuhu Tervisekassa soovib jõuda uue hankega? Ja nii muuseas arutame ka seda, et kas meil eksisteerib häid vasaku õla arste ja kuidas Tervisekassa selgitab välja need parimad vasaku õla arstid, kes saavad lepingu.

Kasulikku teavet saavad nii hankel osaleda soovivad tervishoiutöötajad kui ka juristid – head kuulamist ja püsige terved!

Tere head riigihanke huvilised!

Alustame riigihanke podcasti Etapiviisiline Elu teise hooajaga! Esimeses osas on külas Haigekassa elik Tervisekassa õigusosakonna juhataja Ergo Pallo ja partnersuhtluse osakonna juhataja Marko Tähnas ning teraapia(maskott)koer Lotte. Räägime sellisel ülipõneval teemal nagu uued eriarstiabi-, õendusabi- ja ennetushanked, millega suunatakse lähi-aastatel erameditsiini üle 400 miljoni euro. Räägime uute hangete eesmärkidest, sisust ja tingimustest ja sellest, mida võeti arvesse 2018. a toimunud hankevaidlustest sellel teemal. Kuhu Tervisekassa soovib jõuda uue hankega? Ja nii muuseas arutame ka seda, et kas meil eksisteerib häid vasaku õla arste ja kuidas Tervisekassa selgitab välja need parimad vasaku õla arstid, kes saavad lepingu.

Kasulikku teavet saavad nii hankel osaleda soovivad tervishoiutöötajad kui ka juristid – head kuulamist ja püsige terved!

Täname ka Marathon Studio’t tehnilise toe eest.

Kuulata saab siitsamast, Soundcloudist ja Spotify‘st.

Esitamata maksudeklaratsioonidega võidukalt lepinguni?

Riigihangete registri alamlehel „Päringud teistesse infosüsteemidesse“ toretseb hankijatele järgmine lause: „Maksudeklaratsiooni esitamata jätmine hankemenetlusest kõrvaldamist endaga kaasa tuua ei saa, kuna tegemist pole maksuvõlaga MKS-i mõttes.“

Eelmisel aastal tegelesin veidi selle küsimusega ning see on mind siiamaani painama jäänud, sest lahendust ei paista kuskil.

Nimelt võime vist kõik nõustuda, et kirjeldatav olukord on ebaõiglane: ettevõtjal on raskuseid maksude tasumisega, kuid ta deklareerib need ausalt tähtajaks ära ning tal tekib maksuvõlg. Hankija annab pakkujale võimaluse maksuvõlg likvideerida 3 tööpäeva jooksul, kuid ettevõtjal puuduvad vahendid ning ta kõrvaldatakse hankemenetlusest RHS § 95 lg 1 p 4 alusel. Teine ettevõtja on kavalam – selle asemel, et endale maksuvõlga tekitada, jätab ta maksudeklaratsioonid lihtsalt esitamata, mistõttu väljastab Maksuamet tõendi, milles on kirjas „maksuvõlg puudub, esitamata deklaratsioonid“. Kuna maksuvõlg kui selline puudub, jätab hankija pakkuja kõrvaldamata.

Mis on selles pildis valesti? Rahandusministeerium (tuginedes Maksu- ja Tolliameti seisukohale maksevõladefinitsiooni osas) leiab, et kehtiva õiguse järgi tulebki sisuliselt sellist ebaõiglust hetkel taluda, sest esitamata deklaratsioon ei ole maksuvõlg (kirjavahetus minu valduses).

Probleem tekib sellest, et RHS § 95 lg 1 p 4 otsesõnu ei sõnasta maksudeklaratsiooni puudumist kõrvaldamise alusena, vaid maksuvõlga: „Hankija ei sõlmi hankelepingut ja kõrvaldab taotleja/pakkuja kellel on riikliku maksu, makse või keskkonnatasu maksuvõlg maksukorralduse seaduse tähenduses või maksu- või sotsiaalkindlustusmaksete võlg tema asukohariigi õigusaktide kohaselt“.

Kuid kui pakkujal on esitamata maksudeklaratsioon, siis MKS § 14 lg 5 alusel ei väljasta maksuhaldur maksuvõlgade puudumise tõendit ja minu hinnangul peaks hankija vähemalt astuma lisasamme RHS § 95 lg 1 p-s 4 nimetatud aluse puudumise kontrollimise väljaselgitamiseks. Kuivõrd hankijal puudub tõend, mida ta saaks ise andmebaasist kontrollida, siis peab hankija nõudma RHS § 104 lg 8 alusel edukaks tunnistatud pakkujalt tõendit kõrvaldamise aluse puudumise kohta, st maksuvõla puudumise tõendit (RHS § 96 lg 2 p 4). Juhul kui pakkuja 5 tööpäeva jooksul maksudeklaratsiooni maksuhaldurile ei esita ja seetõttu ei ole hankijal jätkuvalt võimalik saada maksuvõlgade puudumise tõendit, siis kohustub hankija pakkuja hankest kõrvaldama RHS § 104 lg 9 alusel (sest pädeva asutuse tõend on esitamata).

Või kas alternatiivselt võiks väita, et maksudeklaratsiooni esitamata jätmisega ongi juba täidetud RHS § 95 lg 1 p-s 4 nimetatud kõrvaldamise alus? MKS § 31 lg 2 järgi tekivad maksuseadustest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused seadusega sätestatud tingimuste saabumisel ja üldjuhul maksuhalduri haldusakte ei ole vaja väljastada. MKS § 88 lg 1 alusel peab maksumaksja ise maksusumma välja arvutama ja selle koos deklaratsiooni esitamisega riigile ära maksma. Seega MKS mõttes tekib maksuvõlg hetkest, kui isikul on maksusummad tasumata sõltumata sellest, kas deklaratsioon on esitatud või mitte. Direktiivi 2014/24/EL art 57 lg 2 teine lõige ütleb, et lisaks võib avaliku sektori hankija jätta ettevõtja hankemenetluses osalemisest kõrvale või liikmesriigid võivad avaliku sektori hankijalt nõuda ettevõtja hankemenetluses osalemisest kõrvalejätmist, kui avaliku sektori hankija saab mis tahes asjakohaste vahendite abil tõendada, et ettevõtja on rikkunud maksude või sotsiaalkindlustusmaksete tasumise kohustusi.

Maksudeklaratsiooni esitamata jätmisega ongi ettevõtja rikkunud maksude või sotsiaalkindlustusmaksete tasumise kohustusi, sest maksude tasumine käib deklareerimise teel. Kuigi pakkujat ei tohiks kõrvaldada otse direktiivi alusel, saaks RHS § 95 lg 1 p 4 tõlgendada kooskõlas direktiivi art 57 lg 2 teise lõikega.

Rahandusministeerium küll direktiivi otsekohaldumist heaks ei pidanud (millega võib tegelikult nõustuda, sest direktiivi otse kohaldamine  eeldaks, et see annab ettevõtjale mõne õiguse või eelise, mida pole kohaselt siseriiklikku õigusesse üle võetud) ning Maksu- ja Tolliameti arvamus oli, et esitamata maksudeklaratsioon ei tähenda maksuvõlga.

Maksuvõlga ei pruugi tähendada, kuid endiselt jääb minu jaoks siis arusaamatuks, kuidas saab hankija tuvastada maksuvõla puudumist, kui MTA seaduse järgi vastavat tõendit ei väljasta öeldes, et on esitamata deklaratsioonid. Seda kinnitatakse ka MTA kodulehel, et maksuvõla puudumise tõendi väljastamise üheks eelduseks on, et tõendi seisu kuupäeval on täidetud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (v.a kui maksusumma on määranud maksuhaldur). Minu hinnangul peaks hankija  kõrvaldama pakkuja tõendi esitamata jätmise tõttu RHS § 104 lg 9 alusel, sest maksuvõla puudumist saab tõendada üksnes pädeva ametiasutuse tõendiga. Jääb vaid üles nüanss, kas hankija peaks sellise pakkuja kõrvaldama koheselt või andma talle analoogselt RHS § 95 lg 6 alusel 3 tööpäevase tähtaja.

Ausa konkurentsi seisukohast on õiglane lahendus selline, kus 3 tööpäevase tähtaja maksude tasumiseks või ajatamiseks saavad ettevõtjad, kes on ka ausalt makse deklareerinud ja kelle maksuvõlg on seetõttu hankijale nähtav. Juhul kui maksuvõlga varjav ettevõtja saavutab maksudeklaratsiooni esitamata jätmise tõttu eeliseid läbi selle, et saab RHS § 104 lg 8 alusel 5 tööpäevase tähtaja deklaratsiooni esitamiseks ning peale mida veel 3 tööpäevase tähtaja võla tasumiseks või ajatamiseks, siis see ei ole turul osalejate suhtes õiglane lahendus. Veel vähem tuleks tolereerida olukorda, kus maksudeklaratsiooni esitamata jätmine ei too mingeid negatiivseid tagajärgi ettevõtjale, kuid millele viitab registris olev lause. Juhul kui seadus vajab õiglase olukorra saavutamiseks muudatusi, siis toetan selliste muudatuste elluviimist.

Number 6. Vestleme kaasustest.

Kuues osa on teistsugune kui eelmised – räägime meile huvipakkuvatest kaasustest, kuid seekord ei ole me kutsunud omale saatekülalist. Hooaja viimases osas räägime Euroopa Kohtu lahenditest nr C-41/18, C-267/18, C-395/18 ja C‑429/19, Riigikohtu lahenditest 3-19-1501, 3-17-2718, 3-19-1825 ning madalama astme lahenditest asjades 3-19-1168, 3-19-266 ja 3-20-235.
Mõnusat suve senikauaks ning sügisel uue hooga!
Kadri & Mario

Koduses õhkkonnas salvestatud podcasti uut osa saab kuulata nagu ikka Soundcloudist ja Spotify‘st (kuhu see küll jõuab väikese viivitusega)

kui ka siitsamast:

Oluline muutus Riigihangete Vaidlustuskomisjoni praktikas menetluskulude väljamõistmisel

Artikkel ilmus 8. juunil 2020 Äripäeva teemarubriigis ituudised.ee 

Riigihangete vaidlustuskomisjon (VaKo) peab nüüdsest hakkama vaidlustusmenetluse kulusid välja mõistma ka juhul, kui hankija tunnistab ise vaidlustatud otsuse kehtetuks või muudab riigihanke alusdokumenti (RHAD).

Pakkujad, kes on riigihanke vaidlustega tuttavad ja neid esindavad advokaadid on korduvalt kokku puutunud olukorraga, kus peale vaidlustuse laekumist hankija omal algatusel vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistab või siis vaidlustatud riigihanke alusdokumendi punkti lihtsalt ära muudab.  Sõnaselget nn omaksvõttu hankija sel puhul tavaliselt ei tee, mistõttu lõpetas VaKo vaidlustusmenetluse sellisel alusel, mis esindajakulude väljamõistmist ei luba (mõne üksiku erandiga). Riigilõivu saab vaidlustaja küll tagasi, aga advokaadile makstav tasu jääb vaidlustaja enda kanda. Eriti ebaõiglane on see olukorras, kus pakkuja annab hankijale võimaluse otsuseid parandada ja esitab hankijale vastava päringu enne vaidlustuse esitamist, kuid tulemuslikuks osutub alles vaidlustuse esitamine.

Ka siinkirjutaja on selliste olukordadega korduvalt kokku puutunud ning VaKo otsuseid menetluskulude mitte välja mõistmise tõttu kahel korral ka halduskohtusse edasi kaevanud. Esimesel korral lõppes asi kompromissiga ehk hankija maksis vabatahtlikult õigusabikulud kinni. Kuid teisel korral pidi Tallinna Halduskohus ka sisulise otsuse tegema asjas nr 3-20-235. Kohus leidis, et hankijad käituvad raha kokkuhoidmise eesmärgil, tunnistamata otsesõnu VaKole, et otsuste või RHAD muutmise põhjuseks oli vaidlustus. VaKo peab endal lasuvast uurimispõhimõtte kohustusest tulenevalt uurima, mis põhjusel hankija on sedasi käitunud ning kui otsuste kehtetuks tunnistamise või muutmise ja vaidlustuse vahel on põhjuslik seos, tuleb menetlus lõpetada alusel, mis käsitleb hankija poolt vaidlustuse õigeksvõttu. Sellisel juhul kuuluvad nii riigilõiv kui lepingulise esindaja kulud hankijalt väljamõistmisele.

Kohtu hinnangul peab VaKo kogu oma varasema praktika menetluste lõpetamise osas üle vaatama ning hakkama edaspidi rohkem tähelepanu pöörama põhjustele, miks otsuseid hankija poolt muudeti ja kas need olid põhjuslikus seoses vaidlustusega.

Kohtuotsus on hakanud ka vilja kandma ning näiteks täna (15.06.2020) tuli VaKost otsus, kus hankija tegevus otsuste kehtetuks tunnistamisel tuvastati kui vaidlustuse õigeksvõtt ning kõik õigusabikulud mõisteti välja.

PS. Ilusat suve ka teile!

Hankevaidluste süsteemi muutmise VTK

Rahandusministeerium on välja töötanud riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse, mille eesmärk on ümber korraldada riigihanke vaidluste süsteem. Lühidalt võttes tahetakse ära kaotada riigihangete nelja-astmeline vaidluste süsteem läbi riigihangete vaidlustuskomisjoni kaotamise (loe: kohtusüsteemiga liitmise). Loe siit.
Riigihanked on üks vähestest haldusasjadest, kus on enne kohtusse pöördumist vajalik läbida ka kohustuslik kohtu-eelne vaidluste lahendamise menetlus, milleks konkreetsel juhul on vaidlustusmenetlus. Enamus haldusvaidlusi piirduvad kolme astmega (peamiselt siiski kahega, sest Riigikohus asju reeglina menetlusse ei võta, sh riigihankeasju).

Ministeerium saatis VTK arvamuse avaldamiseks ka erinevatele osapooltele. Avaldan siinkohal enda arvamuse.

Iseenesest olen nõus, et riigihankevaidluste lahendamise menetlusnormid on tänasel kujul kunstlikult erinevad sõltudes vaidluse lahendamise foorumist – vaidlustuskomisjon vs kohus. Kuid suures pildis on vaidlustuste lahendamise kiirus, efektiivsus ja professionaalsus kiiduväärt ning toimivat süsteemi ei tohiks muuta üksnes muutmise pärast. Kui seda teha, siis kindlasti tasuks arvestada alljärgnevaid probleemküsimusi:

  1. Esimese astme vaidluste lahendamine RHS 8. ptk või HKMS 28. ptk alusel.

Allkirjutanu leiab, et VaKo kui kohtueelse vaidluste lahendamise organi kaotamisel peaksid kõik menetlusnormid sisalduma HKMS-s mitte RHSis. VTK-s on pakutud ka alternatiiv, milles hankeasja menetlust kohtus reguleeriks jätkuvalt RHS 8. peatükk ja kehtetuks tunnistataks hoopis HKMS 28. peatükk viitega konkurentsiseaduse peatükile 91. Kohtumenetluse normid peavad selguse huvides sisalduma HKMS-s, millele RHS viidata võib. Näiteks võib RHS § 185 lg 1 olla sõnastatud järgmiselt: „Pakkuja, taotleja või riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja (edaspidi kaebaja) võib esitada hankija tegevuse peale halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras sellekohase kaebuse, kui ta leiab, et käesoleva seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi või kahjustab tema huvisid.“.

Kohtumenetluse normid on konstitutiivsed seadused ning vajavad muutmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust (PS § 104 p 14). Sisult konstitutiivsete normide ehk praegusel juhul menetlusnormide lülitamine materiaalõigusesse ei tundu olevat kooskõlas hea õigusloome tavaga. KonkS 91 peatükk ega EKTÄKS 4. ptk ei ole selles kontekstis head eeskujud.

2. Kulude jaotamine vaidlustusmenetluses

Üks veenev argument, miks lülitada VaKo kohtusüsteemi osaks on ebaõiglased erinevused kulude jaotamise regulatsioonis vaidlustusmenetluses võrreldes kohtumenetlusega. Arvestades, et õigusabikulude hüvitamise mehhanismi ettenägemise üheks eesmärgiks oli ka ühtlustada ebaproportsionaalset erinevust hankevaidlustega kohtus, kus õigusabikulud kuuluvad hüvitamisele, on minu ettepanek ka eelneva VTK osas olnud lähtuda vaidlustusmenetluses õigusabikulude väljamõistmisel HKMSi sätetest (03.05.2019 arvamus). Halduskohtumenetluses on välja kujunenud praktika õigusabikulude väljamõistmisel hankeasjades ning puudub ratsionaalne põhjendus, miks peaks vaidlustusmenetluses nö jalgratast leiutama. Näiteks annab HKMS § 108 lg 6 selge vastuse küsimusele, kes kannab menetluskulud juhul kui hankija tunnistab omaalgatuslikult kehtetuks vaidlustatud otsuse – vastustaja, v.a. juhul kui haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega. Samuti oleks vaidlustusmenetluses asjakohane rakendada HKMS § 108 lg 61, mis paneb vastustaja ehk hankija kanda menetluskulud, kui kaebus jäetakse rahuldamata, kuid haldusakt oli oluliste põhjendamispuudustega, st kaebaja sai põhjendustest teada alles kohtumenetluses, mistõttu on ebaõiglane jätta tema kanda õigusabikulud. Ka riigihanke asjades on tihti probleemiks põhjendamispuudustega otsused, mis jäetakse siiski lõppastmes kehtetuks tunnistamata, sest hankija esitab vaidlustusmenetluses dokumendid, mis tõendavad VAKO-le usutavalt, et otsuse tegemisel lähtuti just nendest põhjendustest. Tänaseks on juba paar kohtuotsust, mis raputavad VaKo praktikat vaidlustusmenetluses kantud kulude väljamõistmise osas (TlnHKo 3-19-266 ja TlnHKo 3-20-235, jõustumata). 

3. Vastuvaidlustus või vaidlustusõiguse küsimuse alla seadmine.

Eesti õiguskorras puudub vaidlustusse või kaebusesse (kui kaebus vaja esitada otse kohtusse) kaasatud kolmandal isikul õigus esitada vastuvaidlustus või vastuväide kaebeõiguse olemasolu kohta. Probleem ilmneb olukorras, kus teisele kohale jäänu vaidlustab näiteks pakkuja edukaks tunnistamist, kuid edukas pakkuja tahaks esitada vastuväite, et vaidlustaja enda pakkumus oli puudustega ja poleks üldse tohtinud vastavaks tunnistada. Edukal pakkujal ei ole kaebeõigust mitte-edukate pakkujate suhtes tehtud otsuste vaidlustamiseks ning olukorras, kus eduka pakkuja suhtes on juba esitatud vaidlustus, puudub tal tavaliselt võimalus seda teha, sest vaidlustamise tähtaeg on möödas. Mujal Euroopas tuntakse ka riigihanke asjades vastukaebust, mis seabki kahtluse alla vaidlustaja/kaebaja õiguse hankelepingu sõlmimisele (nt EKo C 223/16). Kehtiva õiguse kohaselt, kui pakkumuse edukaks tunnistamise otsus tunnistatakse kehtetuks ning pakkuja väljub sellega hankemenetlusest, puudub tal selles hankes otsuste vaidlustamise õigus, sest tal puudub hankelepinguni jõudmise võimalus. Seega ei jää menetlusest väljunud pakkujal muud üle, kui pöörduda Rahandusministeeriumi järelevalvetaotlusega, et tuvastataks konkureeriva pakkuja pakkumuse vastavust (või muud puudust), kuid viimasel puudub kohustus järelevalvemenetlust algatada. Kui HKMS 28 ptk läheb igal juhul muutmisele, siis võiks kaaluda selle täiendamist viisil, et kolmandal isikul on õigus esitada põhjendatud vastuväiteid kaebuse esitamise õiguse kohta, mis välistaksid kaebaja võimaluse hankelepingu sõlmimiseks, millisel juhul peakski kohus sisuliselt läbi vaatama kaks kaebust – kaebaja ja kolmanda isiku suhtes esitatud väidete osas. Sellise vastuväite esitamise õiguse võib tagada ka riigilõivu tasumise kohustusega. Alternatiiv on anda kolmandale isikule võimalus esitada nt 3 tööpäeva jooksul peale kaebuse kohta teate saamist vastukaebus, mida menetletaks iseseisva kaebusena, kuid mis võib olla liidetud esimese kaebusega.

4. Hankija õigus esitada hankelepingu sõlmimise taotlus.

Kehtiva õiguse alusel lubab RHS § 193 lg 5 hankijal taotluse esitada vaid pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse vaidlustamise korral, kuid kehtiva seaduse loogika järgi on viimane otsus hoopis eduka pakkuja kvalifitseerimine ja kõrvaldamata jätmine, mistõttu justkui puuduks VAKOl pädevus sellist luba anda, kui vaidluse all on üksnes eduka pakkuja kvalifitseerimise või kõrvaldamisega seonduv küsimus. Samuti võib hoopis vaidluse all olla lepingu sõlmimise otsus lihthankemenetluses ja ei ole välistatud, et ka seal on oluline avalik huvi mängus (kui nt kaitse- või julgeolekuvaldkonna hange), mille osas soovitakse saada hankelepingu sõlmimise luba.

Halduskohtumenetluses kehtib täna reegel, et hankelepingu sõlmimise takistamiseks peavad selleks huvitatud isikud ehk vaidluses osalev pakkuja esitama esialgse õiguskaitse taotluse, vaidlustusmenetluses on lepingu sõlmimine automaatselt keelatud. Kui vaidlustusmenetlus ära kaotada, siis peab ka halduskohtus esimese astmena olema lepingu sõlmimine automaatselt keelatud või vähemalt senikaua kuni halduskohus on sellekohase otsustuse teinud (vt direktiivi 89/665/EMÜ art 2 lg 3 – Kui lepingu sõlmimisotsuse peab läbi vaatama tellijast sõltumatu esimese astme asutus, tagavad liikmesriigid, et tellija ei saa lepingut sõlmida enne, kui läbivaatamisasutus on teinud otsuse kas ajutiste meetmete või läbivaatamise kohaldamise kohta. Peatamine kestab vähemalt artikli 2a lõikes 2 ja artikli 2d lõigetes 4 ja 5 osutatud ooteaja lõpuni).

5. Hankeasjade, sh VaKo pädevuse piiritlemise probleemid.

Riigikohus leidis otsuse nr 3-17-1151 p-s 6, et VaKo pädevusse peaksid kuuluma ka erandite alusel korraldatud riigihangetest võrsunud vaidlused. Kuni sinnamaani VaKo erandi alusel korraldatud riigihankevaidluseid ei menetlenud, sest nn erandhankeid ei korraldatud RHS’s sätestatud menetluskorras. Riigikohus leidis nii viidatud otsuses kui ka asjas nr 3-3-1-52-11 (p 18), et ei saa mõistlikuks ega otstarbekaks pidada olukorda, kus kohtueelse menetluse kohustuslikkus sõltub kaebuses viidatud õiguslikest alustest ning sama nõudega võib olla vajalik pöörduda samaaegselt nii vaidlustuskomisjoni kui ka halduskohtusse. VaKo liikumine kohtusüsteemi alla aitaks leevendada nii eelviidatud õiguslikku segadust kui ka ebamõistlikku olukorda, kus halduslepingute sõlmimine toimub (enamjaolt) riigihangete seaduse alusel (vt HKTS § 13 lg 1), kuid nendest võrsunud vaidlused ei allu RHS 8. ptk-le ehk vaidlustusmenetlusele (HKTS § 13 lg 4).

Riigikohtu seisukoha järgi peaks VaKo menetlema erandhankeid, sj tuleb järgida vaidlustuseks ettenähtud tähtaegasid, kui vaidlustaja tugineb RHSis sätestatud normide rikkumisele (kasvõi näiteks üldpõhimõtted). „Olukorras, kus isik ei soovi hankija tegevust vaidlustada mitte RHS, vaid muude normide või põhimõtete rikkumise tõttu, siis võib ta nii tavapärase kui ka erandhanke puhul pöörduda otse halduskohtusse (määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 18). Sellist kaebust tuleb aga endiselt menetleda hankeasjana HKMS 28. peatüki mõttes. Kui kaebaja selles asjas esitatud kaebuses RHS v.r-le ei tuginenud, siis ei olnud tal kohustust ka kohtueelset menetlust läbida.“ Seisukoht tekitab kahetsusväärselt praktikas segadust, et millised vaidlustamise tähtajad rakenduvad erandhankele, mis on siiski hankeasi HKMS § 268 lg 1 mõttes. Nimelt sätestab HKMS § 270 lg 1, et kaebetähtaeg hankeasjas on 10 päeva alates vaidlustuskomisjoni otsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, kuid kui vaidlustuskomisjonis pole käidud, siis norm ei saa ilmselgelt kohalduda. Jääb üle vaid eeldada, et halduskohtusse pöördumise kaebetähtaja osas tuleb lähtuda üldnormidest (st 30 päeva jooksul).

6. Kaebetähtaja ennistamine

Praktikas on ilmnenud probleeme, et pakkujad „magavad maha“ hankija otsuse vaidlustamise, sest nad ei ole teadlikud riigihanke asjade lühikestest vaidlustamise tähtaegadest ning otsustes puudub ka konkreetne vaidlustamisviide. Samuti ei ole harvad juhud, kus pakkujatele tehakse riigihangete registris nähtavaks mõni protokoll või otsus, mille regulatiivsuse osas puudub pakkujal igasugune info. Nimelt võivad hankijad käsitleda registri poolt genereeritud otsuseid kui hankekomisjoni otsustena (või protokollidena, kuigi register nimetab need automaatselt otsuseks). See tekitab segadust selles osas, kas hankija on teinud otsuse, mida tuleb ja saab vaidlustada või on tegemist alles toiminguga, mis ei ole eraldiseisvalt vaidlustatav. Kehtiv menetluskord ei anna vaidlustuskomisjonile võimalust tähtaegu ennistada aga HKMS printsiipide tasandil lubab seda. Seega valides ühe või teise alternatiivi (menetlusnormide paiknemine RHSis või HKMS) kasuks tuleks kaaluda ka ennistamise võimalusi.

7. Läbivaatamise tähtajad

Arvestades, et Eesti riigihankevaidluste süsteemi on kiidetud selle kiiruse ja efektiivsuse tõttu, peab allakirjutanu äärmiselt oluliseks, et esimesel astmel säiliks konkreetne tähtaeg kaebuse läbivaatamiseks – olgu selleks 30 või 45 päeva. Minu isiklik kogemus ütleb, et riigihankevaidlus kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni võtab kokku 4-6 kuud. Riigikohus ei võta reeglina riigihanke asju menetlusse, kuid kui võtab, siis lisandub selle 1-2 kuud. Näiteks muudes haldusasjades on esimese astme kohtuotsuse saamine 6-12 kuu küsimus ning usutavasti ei soovi keegi hankevaidluste pikenemist.

8. Tõendamisega seonduvad sätted

RHS-is puuduvad sätted, mis reguleerivad VAKO poolt tõendite hindamist. Järjekordselt annab see põhjuse reguleerida hankevaidluseid HKMS-is, sest selle 6. ptk annab reeglid kohtule tõendite liikide, lubatavuse ja hindamise osas. RHS ei sisalda isegi sätteid lubamatute tõendite mitte-arvestamise kohta jättes mulje, et ka põhiõigusi riivates saadud tõend on lubatud. Nii see tõenäoliselt siiski ei ole, sest ka VaKo on kohustatud tagama põhiõigusi, kuid HKMS § 62 lg 3 p 1 konkreetsus on tervitatavam lahendus kui üksnes põhiseaduslikele printsiipidele tuginemine.

Riigikohtu lahend 3-19-1825 (jäätme)kontsessioonide alapakkumustest

Märtsikuus tuli Riigikohtust lahend, mis puudutab RHS § 115 kohaldamist kontsessioonimenetluses ning täpsemalt korraldatud jäätmeveo kontsessioonimenetluses.

Kui me kirjutasime RHS kommenteeritud väljaannet, siis oli veel (veidi) lahtine, kas RHS § 115 kohaldub ka kontsessioonimenetluses (vt § 115 komm 6). Oli selge, et otseselt RHS § 115 kontsessioonimenetluses ei kohaldu (seda ka kontsessioonidirektiivi alusel), kuid oli küsitav, kas alapakkumuse regulatsioon võiks kohalduda analoogia korras või nt üldpõhimõtete kaudu. Leidus VAKO praktikat, milles kontsessioonimenetlustes RHS § 115 kohaldumist võimalikuks ei peetud, kuid millise argumentatsiooniga päris 100% nõus ei saanud olla, mistõttu nentisime ettevaatlikult: „ei saa välistada, et analoogia korras on alapakkumuse regulatsiooni kohaldamine õigustatud ka teenuste kontsessioonide puhul, tagamaks konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõtte maksimaalset mõju.“

Riigikohtu 16.03.2020 lahendiga on nüüd otsustatud, et RHS § 115 teenuste kontsessioonimenetluses ei kohaldu: „Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kuna vaidlusalune hange korraldati kontsessioonilepingu sõlmimiseks, ei tulnud hankijal lähtuda põhjendamatult madala maksumuse kontrollimisel RHS §-s 115 sätestatust, vaid riigihanke alusdokumentidest (RHS § 16 lg 2 ja § 141 lg 1).“

Konkreetses kohtuasjas oli vaidluse all Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskuse AS pakkumuse maksumuse põhjendatus Viimsi valla korraldatud jäätmeveo kontsessioonimenetluses. Kuna hankija oli siiski RHAD-s sätestanud alapakkumuse kontrollimise sätted, siis kohus analüüsis pakkumuse maksumuse põhjendatuse osas tehtud otsuseid RHAD sätete alusel.

Lahendi uudisväärtus peitub asjaolus, et erinevalt tavapärasest lähenemisest, et teenuste kontsessioonimenetluses RHS § 115 ei kohaldu, tuleb korraldatud jäätmeveo puhul lähtuda ka erinormidest. „Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele, mida käsitles ringkonnakohus, tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata.“ (otsuse p 16). Riigikohus selgitas, et „JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Viimsi valla jäätmehoolduseeskirjas on see reegel seostatud ka jäätmeveo riigihangetega. /…/ Jäätmeseadusele ja JHE-le on HD p-s 1.8 ka viidatud ning kahtlust ei ole, et TJTK kui valdkonnas kogenud ettevõtja pidi olema nendest nõuetest teadlik. Kuigi JäätS ja JHE nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58).“ (otsuse p 16).

Niisiis, kohtu seisukohast tuleb minu meelest järeldada seda, et tavalises teenuste kontsessioonimenetluses alapakkumuse sätete pärast hankija ega pakkujad väga muretsema ei pea, kuid korraldatud jäätmeveo hangete korral on hankijal kohustus kontrollida, kas pakutud hind katab kõik vajalikud kulutused (JäätS § 66 lg 5), mis sisuliselt tähendab, et ega tegemist ei ole alapakkumusega.

Nimetatud seisukoht mulle väga meeldib ja on harmoonias ka minu poolt juba 2016. a Juridicas kirjutatud artikliga alapakkumustest: „Riigikohus on leidnud, et teatavad keskkonnaõiguslikud normid ei anna ettevõtjatele kohtus kaitstavat õigust. JäätS § 66 lõike 5 adressaadiks on Riigikohus varem pidanud üksnes kohalikku omavalitsust ning leidnud, et normi adressaadiks ei ole konkursil osalejad, raskendades sellega konkurentide võimalusi nõuda hankijatelt normi rakendamist. Artikli autori hinnangul ei ole Riigikohtu 2009. aasta seisukoht JäätS § 66 lõike 5 adressaadi kohta enam kohaldatav, kuivõrd õigusaktid, mille alusel vaidlus lahendati, on oluliselt ja põhimõtteliselt muutunud. Lahendi tegemise ajal korraldati konkurss ainu- ja eriõiguse andmise korra järgi (praegu teenuste kontsessiooni andmiseks RHS alusel) ning olukorras, kus kohalikud omavalitsused kehtestasid jäätmeveo teenustasu piirmäärad (praegu selgub hind puhtalt riigihanke teel tehtud pakkumuste järgi). Seega autori hinnangul loob JäätS § 66 lõige 5 õiguseid ja kohustusi jäätmeveo teenuse osutajale, kes peab riigihankel pakkuma hinna, mis katab kõik nimetatud paragrahvis kirjeldatud kulud. Keskkonnaõiguslike aspektide tõttu ei peaks saama lubada alapakkumusi ning võrdse kohtlemise ja ausa konkurentsi tagamiseks peab olema turuosalistel õigus nõuda alapakkumuse tagasilükkamist ning mitte üksnes kontrollimenetluse läbiviimist.“ (K. Matteus. Põhjendamatult madala maksumusega pakkumus. Kohtupraktika analüüs. Juridica I/2016, lk 39). Läks mööda 4 aastat ja nüüd on ka Riigikohus öelnud, et JäätS § 66 lg-st 5 peavad lähtuma kõik, sh pakkujad.

Kohus hindas TJT antud selgitusi ning leidis, et hankija ei ole neid sisuliselt kontrollinud. Nimelt oli TJT põhjendanud oma madalat hinda saastetasu mitte maksmisega ning kohtu hinnangul peaks hankija seda väidet põhjalikult kontrollima, mitte üksnes piirduma pakkuja paljasõnalise väite uskumisega (otsuse p 17).

Järjekordne lahendi uudisväärtus seisneb kohtu meeletus menetlusökonoomias, kus asi saadeti tagasi ringkonnakohtusse välja selgitamaks Keskkonnaameti abiga (!), kas ja kui palju TJT saastetasu maksma peaks. Kui tuleb välja, et TJT peab siiski maksma saastetasu, peab hankija pakkumuse RHAD alusel tagasi lükkama (st tal puudub igasugune kaalutlusõigus).

Nii et igati õigusselgust toov lahend nii tavaliste teenuste kontsessioonide kui korraldatud jäätmeveo hangete jaoks, sest lõplik teadmatus regulatsiooni kohaldumise kohta ei ole kasulik kellegi jaoks.

Number 5. Kriisihanked

Osas nr 5 vestleme Riigi Tugiteenuste Keskuse riigihangete osakonna juhataja Kati Elleriga kriisihangetest – mida ja kuidas on RTK hankinud koroonaepideemia ajal, kas Eesti riigil on juba piisav varu kaitsemaske ning kas keskse hankija vaatest on riigihangete seadus eriolukorra jaoks piisavalt paindlik? Jutuks tuleb ka “registriõigus” ning läbirääkimistel eriolukorra tõttu nihkunud jõupositsioonid.

Vaatamata eriolukorrale ja enese-isolatsioonile saime Marioga virtuaalselt kokku RTK riigihangete osakonna juhataja Kati Elleriga. Rääkisime kriisihangetest ja muust põnevast, mis praegusel ajal hankemaastikul toimub.

Nagu ikka – kuulata saab Soundcloudist ja Spotifyst:

Või ka siitsamast:

Eriolukorra mõjudest riigihangetele

COVID-19 pandeemiast on halvatud pea kõik majandusharud ja eriolukorrast on mõjutatud ühel või teisel moel enamus õigusvaldkondi. Ka riigihangetes toob eriolukord kaasa muudatusi hankepraktikas nii hankijatele kui ka pakkujatele.

Esimese asjana tekib küsimus, kas riik on kriisiolukorras jätkuvalt kohustatud hankima kaupu ja teenuseid, mida kriisi tõttu on vaja nüüd ja kohe? Tervishoiutöötajaid ja üldsust tõenäoliselt ei huvita, mis põhjusel või mis asutuse vähese planeerimisoskuse tõttu napib täna isikukaitsevahendeid ja COVID-19 teste. Samuti on riigil vaja koheselt osutada abi inimestele, kes on jäänud välisriikidesse lõksu, tellides selle jaoks erilende või erisõite lennu- ja laevafirmadelt.

Riigihangete seadus ja selle aluseks olev riigihangete direktiiv lubab hankijatel rakendada nn otsehanke korda (väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust), kui hankelepingu kiire sõlmimine on vajalik hankijast sõltumatute ettenägematute sündmuste tagajärjel tekkinud äärmise vajaduse tõttu, mis ei võimalda kinni pidada käesolevas seaduses sätestatud tähtaegadest. Otsehange tähendab, et hankija ei pea avaldama riigihanget riigihangete registris vaid võib pidada otseläbirääkimisi potentsiaalse(te) lepingupartneri(te)ga ning lepingu sõlmimisest üksnes teavitama tagantjärgi registri kaudu.

Iga päevaga saab selgemaks, et COVID-19 pandeemia kujutab endast riigi (elik hankijate) jaoks neist sõltumatut ja ettenägematut sündmust. Näiteks andis Euroopa Komisjon 24 tunni jooksul alates loa taotlemisest Taanile loa rakendada riigiabikava, mille kohaselt jagatakse ürituskorraldajate vahel laiali 12 miljonit eurot kompenseerimaks kahjusid ära jäänud üritustest (https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/IP_20_454). Riigiabi kiideti heaks justnimelt erandlike asjaolude tõttu. Seega kui Euroopa Komisjon peab koroonaviiruse pandeemia tekitatud kahjusid piisavalt erakordseks, et lubada riigiabi ehk vastusoorituseta toetuse jagamist, on igati loogiline eeldada, et olukord on piisavalt erakordne ka vastusooritusega lepingute sõlmimiseks.

Keerulisem lugu on otsehanke läbiviimise teise eeltingimusega. Pandeemia ei anna hankijale luba soetada mis tahes teenuseid ja kaupu, vaid üksnes neid, mille osas on hankijal äärmine vajadus ning, mille tarne ei kannata kohustuslikest tähtaegadest kinni pidamist. Kui haigla (või Terviseamet) on fakti ees, et maskid on 7 päeva pärast otsas, on selge, et hankijal ei ole võimalik rakendada minimaalset pakkumuse esitamise tähtaega 15 päeva ning arvestada veel hankelepingu sõlmimise keeluga peale eduka pakkumuse valikut 10 või 14 päeva.

Üldiselt on Eesti hankijad otsehanke rakendamisel äärmiselt tagasihoidlikud ja isegi kahtleval seisukohal. Seda enam on tervitatav Rahandusministeeriumi seisukoht nende veebilehel, mis pöörab tähelepanu otsehangete sõlmimise võimalusele (https://www.rahandusministeerium.ee/et/juhised-riigihangete-kohta-seoses-eriolukorraga-ja-selle-tagajargedega). Kuid loomulikult ei tohi jätkuvalt otsehankeid läbi viia kergekäeliselt, vaid üksnes juhul, kui pandeemia on tinginud hankijale äärmise vajaduse mõne teenuse, kauba või ehitustöö osas ning seaduses sätestatud minimaalseid tähtaegasid ei ole võimalik järgida.

Maksuvõlad on endiselt kõrvaldamise aluseks

Eesti Maksu- ja Tolliamet teavitas sel nädalal ettevõtjaid, et MTA on lõpetanud avaliku võlapäringu ja X-tee teenuste kaudu võlglaste massinfo väljastamise, kuna olemasolev info ei näita ettevõttest tavapärast ja adekvaatset majanduspilti. Kuid see ei tähenda, et hankijad ei saaks maksuvõlga kontrollida riigihangete registri kaudu, ega seda, et maksuvõlg ei oleks enam kohustuslik kõrvaldamise alus. Teatud sektorites tekivad ettevõtjatel 20. märtsist massilised maksuvõlad, sest puuduvad vahendid maksude tasumiseks. Hankija peab andma pakkujale 3 tööpäeva maksuvõla tasumiseks või ajatamiseks või erandkorras võib hankija rakendada seadusesätet, mis lubab hankelepingu sõlmida olenemata maksuvõlast, kui hankelepingu sõlmimine on hädavajalik ülekaalukast avalikust huvist tuleneval põhjusel ja pakkuja või taotleja kõrvaldamisel jääks hankeleping sõlmimata. See eeldab siiski seda, et kõikidel riigihankes osalejatel on maksuvõlg, mida ei ole võimalik tasuda või ajatada, mistõttu jääks hankeleping sõlmimata.

Seega kehtib jätkuvalt üldreegel, et maksuvõlaga ettevõtjatega hankelepinguid sõlmida ei saa. Vaid äärmiselt erandlikus olukorras on hankijal õigus rakendada erandit ja sõlmida leping vaatamata maksuvõla olemasolule.