Oluline muutus Riigihangete Vaidlustuskomisjoni praktikas menetluskulude väljamõistmisel

Artikkel ilmus 8. juunil 2020 Äripäeva teemarubriigis ituudised.ee 

Riigihangete vaidlustuskomisjon (VaKo) peab nüüdsest hakkama vaidlustusmenetluse kulusid välja mõistma ka juhul, kui hankija tunnistab ise vaidlustatud otsuse kehtetuks või muudab riigihanke alusdokumenti (RHAD).

Pakkujad, kes on riigihanke vaidlustega tuttavad ja neid esindavad advokaadid on korduvalt kokku puutunud olukorraga, kus peale vaidlustuse laekumist hankija omal algatusel vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistab või siis vaidlustatud riigihanke alusdokumendi punkti lihtsalt ära muudab.  Sõnaselget nn omaksvõttu hankija sel puhul tavaliselt ei tee, mistõttu lõpetas VaKo vaidlustusmenetluse sellisel alusel, mis esindajakulude väljamõistmist ei luba (mõne üksiku erandiga). Riigilõivu saab vaidlustaja küll tagasi, aga advokaadile makstav tasu jääb vaidlustaja enda kanda. Eriti ebaõiglane on see olukorras, kus pakkuja annab hankijale võimaluse otsuseid parandada ja esitab hankijale vastava päringu enne vaidlustuse esitamist, kuid tulemuslikuks osutub alles vaidlustuse esitamine.

Ka siinkirjutaja on selliste olukordadega korduvalt kokku puutunud ning VaKo otsuseid menetluskulude mitte välja mõistmise tõttu kahel korral ka halduskohtusse edasi kaevanud. Esimesel korral lõppes asi kompromissiga ehk hankija maksis vabatahtlikult õigusabikulud kinni. Kuid teisel korral pidi Tallinna Halduskohus ka sisulise otsuse tegema asjas nr 3-20-235. Kohus leidis, et hankijad käituvad raha kokkuhoidmise eesmärgil, tunnistamata otsesõnu VaKole, et otsuste või RHAD muutmise põhjuseks oli vaidlustus. VaKo peab endal lasuvast uurimispõhimõtte kohustusest tulenevalt uurima, mis põhjusel hankija on sedasi käitunud ning kui otsuste kehtetuks tunnistamise või muutmise ja vaidlustuse vahel on põhjuslik seos, tuleb menetlus lõpetada alusel, mis käsitleb hankija poolt vaidlustuse õigeksvõttu. Sellisel juhul kuuluvad nii riigilõiv kui lepingulise esindaja kulud hankijalt väljamõistmisele.

Kohtu hinnangul peab VaKo kogu oma varasema praktika menetluste lõpetamise osas üle vaatama ning hakkama edaspidi rohkem tähelepanu pöörama põhjustele, miks otsuseid hankija poolt muudeti ja kas need olid põhjuslikus seoses vaidlustusega.

Kohtuotsus on hakanud ka vilja kandma ning näiteks täna (15.06.2020) tuli VaKost otsus, kus hankija tegevus otsuste kehtetuks tunnistamisel tuvastati kui vaidlustuse õigeksvõtt ning kõik õigusabikulud mõisteti välja.

PS. Ilusat suve ka teile!

Hankevaidluste süsteemi muutmise VTK

Rahandusministeerium on välja töötanud riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse, mille eesmärk on ümber korraldada riigihanke vaidluste süsteem. Lühidalt võttes tahetakse ära kaotada riigihangete nelja-astmeline vaidluste süsteem läbi riigihangete vaidlustuskomisjoni kaotamise (loe: kohtusüsteemiga liitmise). Loe siit.
Riigihanked on üks vähestest haldusasjadest, kus on enne kohtusse pöördumist vajalik läbida ka kohustuslik kohtu-eelne vaidluste lahendamise menetlus, milleks konkreetsel juhul on vaidlustusmenetlus. Enamus haldusvaidlusi piirduvad kolme astmega (peamiselt siiski kahega, sest Riigikohus asju reeglina menetlusse ei võta, sh riigihankeasju).

Ministeerium saatis VTK arvamuse avaldamiseks ka erinevatele osapooltele. Avaldan siinkohal enda arvamuse.

Iseenesest olen nõus, et riigihankevaidluste lahendamise menetlusnormid on tänasel kujul kunstlikult erinevad sõltudes vaidluse lahendamise foorumist – vaidlustuskomisjon vs kohus. Kuid suures pildis on vaidlustuste lahendamise kiirus, efektiivsus ja professionaalsus kiiduväärt ning toimivat süsteemi ei tohiks muuta üksnes muutmise pärast. Kui seda teha, siis kindlasti tasuks arvestada alljärgnevaid probleemküsimusi:

  1. Esimese astme vaidluste lahendamine RHS 8. ptk või HKMS 28. ptk alusel.

Allkirjutanu leiab, et VaKo kui kohtueelse vaidluste lahendamise organi kaotamisel peaksid kõik menetlusnormid sisalduma HKMS-s mitte RHSis. VTK-s on pakutud ka alternatiiv, milles hankeasja menetlust kohtus reguleeriks jätkuvalt RHS 8. peatükk ja kehtetuks tunnistataks hoopis HKMS 28. peatükk viitega konkurentsiseaduse peatükile 91. Kohtumenetluse normid peavad selguse huvides sisalduma HKMS-s, millele RHS viidata võib. Näiteks võib RHS § 185 lg 1 olla sõnastatud järgmiselt: „Pakkuja, taotleja või riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja (edaspidi kaebaja) võib esitada hankija tegevuse peale halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras sellekohase kaebuse, kui ta leiab, et käesoleva seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi või kahjustab tema huvisid.“.

Kohtumenetluse normid on konstitutiivsed seadused ning vajavad muutmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust (PS § 104 p 14). Sisult konstitutiivsete normide ehk praegusel juhul menetlusnormide lülitamine materiaalõigusesse ei tundu olevat kooskõlas hea õigusloome tavaga. KonkS 91 peatükk ega EKTÄKS 4. ptk ei ole selles kontekstis head eeskujud.

2. Kulude jaotamine vaidlustusmenetluses

Üks veenev argument, miks lülitada VaKo kohtusüsteemi osaks on ebaõiglased erinevused kulude jaotamise regulatsioonis vaidlustusmenetluses võrreldes kohtumenetlusega. Arvestades, et õigusabikulude hüvitamise mehhanismi ettenägemise üheks eesmärgiks oli ka ühtlustada ebaproportsionaalset erinevust hankevaidlustega kohtus, kus õigusabikulud kuuluvad hüvitamisele, on minu ettepanek ka eelneva VTK osas olnud lähtuda vaidlustusmenetluses õigusabikulude väljamõistmisel HKMSi sätetest (03.05.2019 arvamus). Halduskohtumenetluses on välja kujunenud praktika õigusabikulude väljamõistmisel hankeasjades ning puudub ratsionaalne põhjendus, miks peaks vaidlustusmenetluses nö jalgratast leiutama. Näiteks annab HKMS § 108 lg 6 selge vastuse küsimusele, kes kannab menetluskulud juhul kui hankija tunnistab omaalgatuslikult kehtetuks vaidlustatud otsuse – vastustaja, v.a. juhul kui haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega. Samuti oleks vaidlustusmenetluses asjakohane rakendada HKMS § 108 lg 61, mis paneb vastustaja ehk hankija kanda menetluskulud, kui kaebus jäetakse rahuldamata, kuid haldusakt oli oluliste põhjendamispuudustega, st kaebaja sai põhjendustest teada alles kohtumenetluses, mistõttu on ebaõiglane jätta tema kanda õigusabikulud. Ka riigihanke asjades on tihti probleemiks põhjendamispuudustega otsused, mis jäetakse siiski lõppastmes kehtetuks tunnistamata, sest hankija esitab vaidlustusmenetluses dokumendid, mis tõendavad VAKO-le usutavalt, et otsuse tegemisel lähtuti just nendest põhjendustest. Tänaseks on juba paar kohtuotsust, mis raputavad VaKo praktikat vaidlustusmenetluses kantud kulude väljamõistmise osas (TlnHKo 3-19-266 ja TlnHKo 3-20-235, jõustumata). 

3. Vastuvaidlustus või vaidlustusõiguse küsimuse alla seadmine.

Eesti õiguskorras puudub vaidlustusse või kaebusesse (kui kaebus vaja esitada otse kohtusse) kaasatud kolmandal isikul õigus esitada vastuvaidlustus või vastuväide kaebeõiguse olemasolu kohta. Probleem ilmneb olukorras, kus teisele kohale jäänu vaidlustab näiteks pakkuja edukaks tunnistamist, kuid edukas pakkuja tahaks esitada vastuväite, et vaidlustaja enda pakkumus oli puudustega ja poleks üldse tohtinud vastavaks tunnistada. Edukal pakkujal ei ole kaebeõigust mitte-edukate pakkujate suhtes tehtud otsuste vaidlustamiseks ning olukorras, kus eduka pakkuja suhtes on juba esitatud vaidlustus, puudub tal tavaliselt võimalus seda teha, sest vaidlustamise tähtaeg on möödas. Mujal Euroopas tuntakse ka riigihanke asjades vastukaebust, mis seabki kahtluse alla vaidlustaja/kaebaja õiguse hankelepingu sõlmimisele (nt EKo C 223/16). Kehtiva õiguse kohaselt, kui pakkumuse edukaks tunnistamise otsus tunnistatakse kehtetuks ning pakkuja väljub sellega hankemenetlusest, puudub tal selles hankes otsuste vaidlustamise õigus, sest tal puudub hankelepinguni jõudmise võimalus. Seega ei jää menetlusest väljunud pakkujal muud üle, kui pöörduda Rahandusministeeriumi järelevalvetaotlusega, et tuvastataks konkureeriva pakkuja pakkumuse vastavust (või muud puudust), kuid viimasel puudub kohustus järelevalvemenetlust algatada. Kui HKMS 28 ptk läheb igal juhul muutmisele, siis võiks kaaluda selle täiendamist viisil, et kolmandal isikul on õigus esitada põhjendatud vastuväiteid kaebuse esitamise õiguse kohta, mis välistaksid kaebaja võimaluse hankelepingu sõlmimiseks, millisel juhul peakski kohus sisuliselt läbi vaatama kaks kaebust – kaebaja ja kolmanda isiku suhtes esitatud väidete osas. Sellise vastuväite esitamise õiguse võib tagada ka riigilõivu tasumise kohustusega. Alternatiiv on anda kolmandale isikule võimalus esitada nt 3 tööpäeva jooksul peale kaebuse kohta teate saamist vastukaebus, mida menetletaks iseseisva kaebusena, kuid mis võib olla liidetud esimese kaebusega.

4. Hankija õigus esitada hankelepingu sõlmimise taotlus.

Kehtiva õiguse alusel lubab RHS § 193 lg 5 hankijal taotluse esitada vaid pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse vaidlustamise korral, kuid kehtiva seaduse loogika järgi on viimane otsus hoopis eduka pakkuja kvalifitseerimine ja kõrvaldamata jätmine, mistõttu justkui puuduks VAKOl pädevus sellist luba anda, kui vaidluse all on üksnes eduka pakkuja kvalifitseerimise või kõrvaldamisega seonduv küsimus. Samuti võib hoopis vaidluse all olla lepingu sõlmimise otsus lihthankemenetluses ja ei ole välistatud, et ka seal on oluline avalik huvi mängus (kui nt kaitse- või julgeolekuvaldkonna hange), mille osas soovitakse saada hankelepingu sõlmimise luba.

Halduskohtumenetluses kehtib täna reegel, et hankelepingu sõlmimise takistamiseks peavad selleks huvitatud isikud ehk vaidluses osalev pakkuja esitama esialgse õiguskaitse taotluse, vaidlustusmenetluses on lepingu sõlmimine automaatselt keelatud. Kui vaidlustusmenetlus ära kaotada, siis peab ka halduskohtus esimese astmena olema lepingu sõlmimine automaatselt keelatud või vähemalt senikaua kuni halduskohus on sellekohase otsustuse teinud (vt direktiivi 89/665/EMÜ art 2 lg 3 – Kui lepingu sõlmimisotsuse peab läbi vaatama tellijast sõltumatu esimese astme asutus, tagavad liikmesriigid, et tellija ei saa lepingut sõlmida enne, kui läbivaatamisasutus on teinud otsuse kas ajutiste meetmete või läbivaatamise kohaldamise kohta. Peatamine kestab vähemalt artikli 2a lõikes 2 ja artikli 2d lõigetes 4 ja 5 osutatud ooteaja lõpuni).

5. Hankeasjade, sh VaKo pädevuse piiritlemise probleemid.

Riigikohus leidis otsuse nr 3-17-1151 p-s 6, et VaKo pädevusse peaksid kuuluma ka erandite alusel korraldatud riigihangetest võrsunud vaidlused. Kuni sinnamaani VaKo erandi alusel korraldatud riigihankevaidluseid ei menetlenud, sest nn erandhankeid ei korraldatud RHS’s sätestatud menetluskorras. Riigikohus leidis nii viidatud otsuses kui ka asjas nr 3-3-1-52-11 (p 18), et ei saa mõistlikuks ega otstarbekaks pidada olukorda, kus kohtueelse menetluse kohustuslikkus sõltub kaebuses viidatud õiguslikest alustest ning sama nõudega võib olla vajalik pöörduda samaaegselt nii vaidlustuskomisjoni kui ka halduskohtusse. VaKo liikumine kohtusüsteemi alla aitaks leevendada nii eelviidatud õiguslikku segadust kui ka ebamõistlikku olukorda, kus halduslepingute sõlmimine toimub (enamjaolt) riigihangete seaduse alusel (vt HKTS § 13 lg 1), kuid nendest võrsunud vaidlused ei allu RHS 8. ptk-le ehk vaidlustusmenetlusele (HKTS § 13 lg 4).

Riigikohtu seisukoha järgi peaks VaKo menetlema erandhankeid, sj tuleb järgida vaidlustuseks ettenähtud tähtaegasid, kui vaidlustaja tugineb RHSis sätestatud normide rikkumisele (kasvõi näiteks üldpõhimõtted). „Olukorras, kus isik ei soovi hankija tegevust vaidlustada mitte RHS, vaid muude normide või põhimõtete rikkumise tõttu, siis võib ta nii tavapärase kui ka erandhanke puhul pöörduda otse halduskohtusse (määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 18). Sellist kaebust tuleb aga endiselt menetleda hankeasjana HKMS 28. peatüki mõttes. Kui kaebaja selles asjas esitatud kaebuses RHS v.r-le ei tuginenud, siis ei olnud tal kohustust ka kohtueelset menetlust läbida.“ Seisukoht tekitab kahetsusväärselt praktikas segadust, et millised vaidlustamise tähtajad rakenduvad erandhankele, mis on siiski hankeasi HKMS § 268 lg 1 mõttes. Nimelt sätestab HKMS § 270 lg 1, et kaebetähtaeg hankeasjas on 10 päeva alates vaidlustuskomisjoni otsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, kuid kui vaidlustuskomisjonis pole käidud, siis norm ei saa ilmselgelt kohalduda. Jääb üle vaid eeldada, et halduskohtusse pöördumise kaebetähtaja osas tuleb lähtuda üldnormidest (st 30 päeva jooksul).

6. Kaebetähtaja ennistamine

Praktikas on ilmnenud probleeme, et pakkujad „magavad maha“ hankija otsuse vaidlustamise, sest nad ei ole teadlikud riigihanke asjade lühikestest vaidlustamise tähtaegadest ning otsustes puudub ka konkreetne vaidlustamisviide. Samuti ei ole harvad juhud, kus pakkujatele tehakse riigihangete registris nähtavaks mõni protokoll või otsus, mille regulatiivsuse osas puudub pakkujal igasugune info. Nimelt võivad hankijad käsitleda registri poolt genereeritud otsuseid kui hankekomisjoni otsustena (või protokollidena, kuigi register nimetab need automaatselt otsuseks). See tekitab segadust selles osas, kas hankija on teinud otsuse, mida tuleb ja saab vaidlustada või on tegemist alles toiminguga, mis ei ole eraldiseisvalt vaidlustatav. Kehtiv menetluskord ei anna vaidlustuskomisjonile võimalust tähtaegu ennistada aga HKMS printsiipide tasandil lubab seda. Seega valides ühe või teise alternatiivi (menetlusnormide paiknemine RHSis või HKMS) kasuks tuleks kaaluda ka ennistamise võimalusi.

7. Läbivaatamise tähtajad

Arvestades, et Eesti riigihankevaidluste süsteemi on kiidetud selle kiiruse ja efektiivsuse tõttu, peab allakirjutanu äärmiselt oluliseks, et esimesel astmel säiliks konkreetne tähtaeg kaebuse läbivaatamiseks – olgu selleks 30 või 45 päeva. Minu isiklik kogemus ütleb, et riigihankevaidlus kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni võtab kokku 4-6 kuud. Riigikohus ei võta reeglina riigihanke asju menetlusse, kuid kui võtab, siis lisandub selle 1-2 kuud. Näiteks muudes haldusasjades on esimese astme kohtuotsuse saamine 6-12 kuu küsimus ning usutavasti ei soovi keegi hankevaidluste pikenemist.

8. Tõendamisega seonduvad sätted

RHS-is puuduvad sätted, mis reguleerivad VAKO poolt tõendite hindamist. Järjekordselt annab see põhjuse reguleerida hankevaidluseid HKMS-is, sest selle 6. ptk annab reeglid kohtule tõendite liikide, lubatavuse ja hindamise osas. RHS ei sisalda isegi sätteid lubamatute tõendite mitte-arvestamise kohta jättes mulje, et ka põhiõigusi riivates saadud tõend on lubatud. Nii see tõenäoliselt siiski ei ole, sest ka VaKo on kohustatud tagama põhiõigusi, kuid HKMS § 62 lg 3 p 1 konkreetsus on tervitatavam lahendus kui üksnes põhiseaduslikele printsiipidele tuginemine.

Riigikohtu lahend 3-19-1825 (jäätme)kontsessioonide alapakkumustest

Märtsikuus tuli Riigikohtust lahend, mis puudutab RHS § 115 kohaldamist kontsessioonimenetluses ning täpsemalt korraldatud jäätmeveo kontsessioonimenetluses.

Kui me kirjutasime RHS kommenteeritud väljaannet, siis oli veel (veidi) lahtine, kas RHS § 115 kohaldub ka kontsessioonimenetluses (vt § 115 komm 6). Oli selge, et otseselt RHS § 115 kontsessioonimenetluses ei kohaldu (seda ka kontsessioonidirektiivi alusel), kuid oli küsitav, kas alapakkumuse regulatsioon võiks kohalduda analoogia korras või nt üldpõhimõtete kaudu. Leidus VAKO praktikat, milles kontsessioonimenetlustes RHS § 115 kohaldumist võimalikuks ei peetud, kuid millise argumentatsiooniga päris 100% nõus ei saanud olla, mistõttu nentisime ettevaatlikult: „ei saa välistada, et analoogia korras on alapakkumuse regulatsiooni kohaldamine õigustatud ka teenuste kontsessioonide puhul, tagamaks konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõtte maksimaalset mõju.“

Riigikohtu 16.03.2020 lahendiga on nüüd otsustatud, et RHS § 115 teenuste kontsessioonimenetluses ei kohaldu: „Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kuna vaidlusalune hange korraldati kontsessioonilepingu sõlmimiseks, ei tulnud hankijal lähtuda põhjendamatult madala maksumuse kontrollimisel RHS §-s 115 sätestatust, vaid riigihanke alusdokumentidest (RHS § 16 lg 2 ja § 141 lg 1).“

Konkreetses kohtuasjas oli vaidluse all Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskuse AS pakkumuse maksumuse põhjendatus Viimsi valla korraldatud jäätmeveo kontsessioonimenetluses. Kuna hankija oli siiski RHAD-s sätestanud alapakkumuse kontrollimise sätted, siis kohus analüüsis pakkumuse maksumuse põhjendatuse osas tehtud otsuseid RHAD sätete alusel.

Lahendi uudisväärtus peitub asjaolus, et erinevalt tavapärasest lähenemisest, et teenuste kontsessioonimenetluses RHS § 115 ei kohaldu, tuleb korraldatud jäätmeveo puhul lähtuda ka erinormidest. „Lisaks lepingu täitmise võimatuse ja konkurentide kahjustamise ohtudele, mida käsitles ringkonnakohus, tuleb arvestada ohuga, et kui pakkumuse maksumus ei kata keskkonnanõuete täitmise kulusid, võivad need nõuded jääda täitmata.“ (otsuse p 16). Riigikohus selgitas, et „JäätS § 66 lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Viimsi valla jäätmehoolduseeskirjas on see reegel seostatud ka jäätmeveo riigihangetega. /…/ Jäätmeseadusele ja JHE-le on HD p-s 1.8 ka viidatud ning kahtlust ei ole, et TJTK kui valdkonnas kogenud ettevõtja pidi olema nendest nõuetest teadlik. Kuigi JäätS ja JHE nõuet ei ole kirja pandud hanke alusdokumentidesse, tuli sellest siiski lähtuda pakkumuse maksumuse põhjendatuse hindamisel. Keskkonnanõuete täitmise tagamise vajadust kontsessioonide puhul on rõhutatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (põhjendused 55 ja 58).“ (otsuse p 16).

Niisiis, kohtu seisukohast tuleb minu meelest järeldada seda, et tavalises teenuste kontsessioonimenetluses alapakkumuse sätete pärast hankija ega pakkujad väga muretsema ei pea, kuid korraldatud jäätmeveo hangete korral on hankijal kohustus kontrollida, kas pakutud hind katab kõik vajalikud kulutused (JäätS § 66 lg 5), mis sisuliselt tähendab, et ega tegemist ei ole alapakkumusega.

Nimetatud seisukoht mulle väga meeldib ja on harmoonias ka minu poolt juba 2016. a Juridicas kirjutatud artikliga alapakkumustest: „Riigikohus on leidnud, et teatavad keskkonnaõiguslikud normid ei anna ettevõtjatele kohtus kaitstavat õigust. JäätS § 66 lõike 5 adressaadiks on Riigikohus varem pidanud üksnes kohalikku omavalitsust ning leidnud, et normi adressaadiks ei ole konkursil osalejad, raskendades sellega konkurentide võimalusi nõuda hankijatelt normi rakendamist. Artikli autori hinnangul ei ole Riigikohtu 2009. aasta seisukoht JäätS § 66 lõike 5 adressaadi kohta enam kohaldatav, kuivõrd õigusaktid, mille alusel vaidlus lahendati, on oluliselt ja põhimõtteliselt muutunud. Lahendi tegemise ajal korraldati konkurss ainu- ja eriõiguse andmise korra järgi (praegu teenuste kontsessiooni andmiseks RHS alusel) ning olukorras, kus kohalikud omavalitsused kehtestasid jäätmeveo teenustasu piirmäärad (praegu selgub hind puhtalt riigihanke teel tehtud pakkumuste järgi). Seega autori hinnangul loob JäätS § 66 lõige 5 õiguseid ja kohustusi jäätmeveo teenuse osutajale, kes peab riigihankel pakkuma hinna, mis katab kõik nimetatud paragrahvis kirjeldatud kulud. Keskkonnaõiguslike aspektide tõttu ei peaks saama lubada alapakkumusi ning võrdse kohtlemise ja ausa konkurentsi tagamiseks peab olema turuosalistel õigus nõuda alapakkumuse tagasilükkamist ning mitte üksnes kontrollimenetluse läbiviimist.“ (K. Matteus. Põhjendamatult madala maksumusega pakkumus. Kohtupraktika analüüs. Juridica I/2016, lk 39). Läks mööda 4 aastat ja nüüd on ka Riigikohus öelnud, et JäätS § 66 lg-st 5 peavad lähtuma kõik, sh pakkujad.

Kohus hindas TJT antud selgitusi ning leidis, et hankija ei ole neid sisuliselt kontrollinud. Nimelt oli TJT põhjendanud oma madalat hinda saastetasu mitte maksmisega ning kohtu hinnangul peaks hankija seda väidet põhjalikult kontrollima, mitte üksnes piirduma pakkuja paljasõnalise väite uskumisega (otsuse p 17).

Järjekordne lahendi uudisväärtus seisneb kohtu meeletus menetlusökonoomias, kus asi saadeti tagasi ringkonnakohtusse välja selgitamaks Keskkonnaameti abiga (!), kas ja kui palju TJT saastetasu maksma peaks. Kui tuleb välja, et TJT peab siiski maksma saastetasu, peab hankija pakkumuse RHAD alusel tagasi lükkama (st tal puudub igasugune kaalutlusõigus).

Nii et igati õigusselgust toov lahend nii tavaliste teenuste kontsessioonide kui korraldatud jäätmeveo hangete jaoks, sest lõplik teadmatus regulatsiooni kohaldumise kohta ei ole kasulik kellegi jaoks.

Number 5. Kriisihanked

Osas nr 5 vestleme Riigi Tugiteenuste Keskuse riigihangete osakonna juhataja Kati Elleriga kriisihangetest – mida ja kuidas on RTK hankinud koroonaepideemia ajal, kas Eesti riigil on juba piisav varu kaitsemaske ning kas keskse hankija vaatest on riigihangete seadus eriolukorra jaoks piisavalt paindlik? Jutuks tuleb ka “registriõigus” ning läbirääkimistel eriolukorra tõttu nihkunud jõupositsioonid.

Vaatamata eriolukorrale ja enese-isolatsioonile saime Marioga virtuaalselt kokku RTK riigihangete osakonna juhataja Kati Elleriga. Rääkisime kriisihangetest ja muust põnevast, mis praegusel ajal hankemaastikul toimub.

Nagu ikka – kuulata saab Soundcloudist ja Spotifyst:

Või ka siitsamast:

Eriolukorra mõjudest riigihangetele

COVID-19 pandeemiast on halvatud pea kõik majandusharud ja eriolukorrast on mõjutatud ühel või teisel moel enamus õigusvaldkondi. Ka riigihangetes toob eriolukord kaasa muudatusi hankepraktikas nii hankijatele kui ka pakkujatele.

Esimese asjana tekib küsimus, kas riik on kriisiolukorras jätkuvalt kohustatud hankima kaupu ja teenuseid, mida kriisi tõttu on vaja nüüd ja kohe? Tervishoiutöötajaid ja üldsust tõenäoliselt ei huvita, mis põhjusel või mis asutuse vähese planeerimisoskuse tõttu napib täna isikukaitsevahendeid ja COVID-19 teste. Samuti on riigil vaja koheselt osutada abi inimestele, kes on jäänud välisriikidesse lõksu, tellides selle jaoks erilende või erisõite lennu- ja laevafirmadelt.

Riigihangete seadus ja selle aluseks olev riigihangete direktiiv lubab hankijatel rakendada nn otsehanke korda (väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust), kui hankelepingu kiire sõlmimine on vajalik hankijast sõltumatute ettenägematute sündmuste tagajärjel tekkinud äärmise vajaduse tõttu, mis ei võimalda kinni pidada käesolevas seaduses sätestatud tähtaegadest. Otsehange tähendab, et hankija ei pea avaldama riigihanget riigihangete registris vaid võib pidada otseläbirääkimisi potentsiaalse(te) lepingupartneri(te)ga ning lepingu sõlmimisest üksnes teavitama tagantjärgi registri kaudu.

Iga päevaga saab selgemaks, et COVID-19 pandeemia kujutab endast riigi (elik hankijate) jaoks neist sõltumatut ja ettenägematut sündmust. Näiteks andis Euroopa Komisjon 24 tunni jooksul alates loa taotlemisest Taanile loa rakendada riigiabikava, mille kohaselt jagatakse ürituskorraldajate vahel laiali 12 miljonit eurot kompenseerimaks kahjusid ära jäänud üritustest (https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/IP_20_454). Riigiabi kiideti heaks justnimelt erandlike asjaolude tõttu. Seega kui Euroopa Komisjon peab koroonaviiruse pandeemia tekitatud kahjusid piisavalt erakordseks, et lubada riigiabi ehk vastusoorituseta toetuse jagamist, on igati loogiline eeldada, et olukord on piisavalt erakordne ka vastusooritusega lepingute sõlmimiseks.

Keerulisem lugu on otsehanke läbiviimise teise eeltingimusega. Pandeemia ei anna hankijale luba soetada mis tahes teenuseid ja kaupu, vaid üksnes neid, mille osas on hankijal äärmine vajadus ning, mille tarne ei kannata kohustuslikest tähtaegadest kinni pidamist. Kui haigla (või Terviseamet) on fakti ees, et maskid on 7 päeva pärast otsas, on selge, et hankijal ei ole võimalik rakendada minimaalset pakkumuse esitamise tähtaega 15 päeva ning arvestada veel hankelepingu sõlmimise keeluga peale eduka pakkumuse valikut 10 või 14 päeva.

Üldiselt on Eesti hankijad otsehanke rakendamisel äärmiselt tagasihoidlikud ja isegi kahtleval seisukohal. Seda enam on tervitatav Rahandusministeeriumi seisukoht nende veebilehel, mis pöörab tähelepanu otsehangete sõlmimise võimalusele (https://www.rahandusministeerium.ee/et/juhised-riigihangete-kohta-seoses-eriolukorraga-ja-selle-tagajargedega). Kuid loomulikult ei tohi jätkuvalt otsehankeid läbi viia kergekäeliselt, vaid üksnes juhul, kui pandeemia on tinginud hankijale äärmise vajaduse mõne teenuse, kauba või ehitustöö osas ning seaduses sätestatud minimaalseid tähtaegasid ei ole võimalik järgida.

Maksuvõlad on endiselt kõrvaldamise aluseks

Eesti Maksu- ja Tolliamet teavitas sel nädalal ettevõtjaid, et MTA on lõpetanud avaliku võlapäringu ja X-tee teenuste kaudu võlglaste massinfo väljastamise, kuna olemasolev info ei näita ettevõttest tavapärast ja adekvaatset majanduspilti. Kuid see ei tähenda, et hankijad ei saaks maksuvõlga kontrollida riigihangete registri kaudu, ega seda, et maksuvõlg ei oleks enam kohustuslik kõrvaldamise alus. Teatud sektorites tekivad ettevõtjatel 20. märtsist massilised maksuvõlad, sest puuduvad vahendid maksude tasumiseks. Hankija peab andma pakkujale 3 tööpäeva maksuvõla tasumiseks või ajatamiseks või erandkorras võib hankija rakendada seadusesätet, mis lubab hankelepingu sõlmida olenemata maksuvõlast, kui hankelepingu sõlmimine on hädavajalik ülekaalukast avalikust huvist tuleneval põhjusel ja pakkuja või taotleja kõrvaldamisel jääks hankeleping sõlmimata. See eeldab siiski seda, et kõikidel riigihankes osalejatel on maksuvõlg, mida ei ole võimalik tasuda või ajatada, mistõttu jääks hankeleping sõlmimata.

Seega kehtib jätkuvalt üldreegel, et maksuvõlaga ettevõtjatega hankelepinguid sõlmida ei saa. Vaid äärmiselt erandlikus olukorras on hankijal õigus rakendada erandit ja sõlmida leping vaatamata maksuvõla olemasolule.

Ooteaja ja vaidlustamise tähtaja kokkulangemine ei ole põhiseadusega vastuolus

Uue riigihangete seadusega muutus üle riigihangete piirmäära, kuid alla rahvusvahelist piirmäära jäävate riigihangete puhul kohustuslik ooteaeg (st aeg, mil lepingu sõlmimine on keelatud). Varasema 14 päeva jooksul on see nüüd 10 päeva (RHS § 120 lg 2 teine lause). Teadupärast on ka otsuste vaidlustamise tähtaeg 10 päeva.

Mida see aga tähendab? Peamiselt seda, et vaidlustuse esitamisega ei saa oodata 10 päeva, vaid vaidlustus tuleb ära esitada hiljemalt 8ndal päeval (vähemalt selline on minu praktika). Seda seetõttu, et hankija võib lepingu 11ndal päeval ära sõlmida, kuid 10ndal päeval vaidlustuse esitamisel (olenemata sellest, kas esitada see hommikul, päeval või peale tööaega) ei tea kunagi, millal VAKO esitab teate vaidlustuse esitamise kohta hankijale. See võib juhtuda järgmise päeva hommikul, kuid vabalt võib juhtuda ka ülejärgmisel päeval, sest VAKOl on seaduse järgi 1 tööpäev kontrollimaks vaidlustust selle puuduste osas (RHS § 192 lg 1). Eriti tähelepanelik tuleks vaidlustajatel olla olukorras, kus 10. päev saabub näiteks laupäeval. Vaidlustamise tähtaeg lükkub edasi esimese tööpäevani, kuid ooteaeg selle tõttu edasi ei lükku.

Kohus on arutanud asjas nr 3-19-2155 kahte huvitavat küsimust. Esiteks, millal peab hankija vaidlustuse teatest „teada saama“ ja teiseks, kas oote- ja vaidlustamise tähtaja säärane kokkulangemine on põhiseadusega vastuolus. Etteruttavalt ütlen, et kohus vastuolu põhiseadusega ei tuvastanud.

Kaasuse asjaolude kohaselt esitas vaidlustaja vaidlustamise tähtaja 10ndal päeval vaidlustuse kell 16:30. Hankija ja kolmas isik (edukas pakkuja) sõlmisid hankelepingu ära järgmisel hommikul kell 09:49. VAKO saatis hankijale teate vaidlustuse esitamise kohta kell 09:46. Hankija esindaja kinnitas VAKO-le e-kirja teel teate kättesaamist kell 10:11.

Selline minutitemäng päädis VAKO poolt vaidlustuse tagastamisega. VAKO asus seisukohale, et vaatamata asjaolule, et vaidlustus esitati VAKO-le tähtaegselt, jõudis hankija sõlmida kolmanda isikuga kehtiva hankelepingu. VAKO leidis, et hankeleping sõlmiti enne seda, kui hankija sai teada vaidlustuse esitamisest.

Hankelepingu viimane allkiri anti tegelikult 3 minutit peale VAKO teate edastamist, mistõttu osutus määravaks tõlgendus, millal pidi hankija vaidlustusest „teada saama“. RHS § 194 lg 4 sätestab, et pärast vaidlustuse esitamise kohta käesoleva paragrahvi lõikes 2 või lõike 3 esimeses lauses nimetatud teate saamist, kuid enne käesoleva seaduse §-s 201 nimetatud tingimuse saabumist sõlmitud hankeleping on tühine. Seega kas võiks väita, et hankija pidi vaidlustusest teada saama juba kell 09:46 ning 09:49 sõlmitud hankeleping on tühine?

Kuid kohus leidis, et hankija ei pea VAKO teadetest teada saama täpselt samal ajahetkel, mil VAKO kirja saadab. Kohus selgitas, et RHS kohaselt on võimalik VAKO teade lugeda kättesaaduks kahel moel. Esiteks loetakse see kättesaaduks, kui isik ise kinnitab teate kättesaamist. Teiseks, kui isik jääb passiivseks, kohaldub RHS § 192 lg 6, mille kohaselt loetakse VAKO teated menetlusosalistele teatavaks tehtuks järgmisel tööpäeval nende VAKO-le teadaolevale elektronposti aadressile edastamisest arvates (p 12). Kuna praegusel juhul kinnitas hankija esindaja teate kättesaamist samal päeval kell 10:11, luges kohus, et hankija sai vaidlustuse teate kätte kell 10:11. Kohus küll nentis, et teoorias võib mõni hankija teadlikult viivitada kättesaamisteate esitamisega, kuid sellisel juhul peab kaebaja esitama selle kohta tõendeid. Konkreetses kaasuses ei olnud kohtul alust uskuda, et hankija oleks pahatahtlikult sõlminud lepingu vaidlustusmenetluse vältimiseks.

Kohus kinnitas üle, et hankijal ei ole mingit kohustust oodata hankelepingu sõlmimisega kauem kui ooteaeg ette näeb ning 11nda päeva hommikul lepingu allkirjastamisprotsessi algatamist ei saa kuidagi taunida.

Kuna hankelepingu tühisus ei leidnud kinnitamist, asus kohus vaagima kaebaja argumente, et RHS § 120 lg 2 ja § 189 lg 1 on vastuolus PS §-ga 15 (kohtu hinnangul sellisel juhul ka §-ga 14) ning EL õigusega, kuna vaidlustajale ei ole tagatud tõhus ja efektiivne õiguskaitse.

PS §-d 14 ja 15 tagavad tervikuna menetluspõhiõiguse – üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusmõistmisele. Kohus põhiseadusvastasust ei tuvastanud, kuna 1) kaebajal on peale otsuse tühistamise nõude võimalik esitada ka kahju hüvitamise nõue ning 2) ooteaja ja vaidlustamise tähtaja kokkulangemisega seonduvad riskid olid ettenähtavad ja välditavad ning vaidlustuse sai esitada ka varem kui viimasel päeval (p 15).

Kuna EL õigus ei reguleeri ooteaegasid alla rahvusvahelist piirmäära, siis ei saa regulatsioonis seisneda vastuolu EL õigusega.

Vaatamata sellele, et kohus pidas vaidlustuse tagastamist õiguspäraseks, andis kohus ka sisulise hinnangu vaidluse esemele, milleks oli vaidlustaja hankest kõrvaldamine varasema lepingurikkumise tõttu (vt otsuse punktid 16-17). Kuna sel teemal on lähitulevikus tulemas eraldi positus, siis ei hakka seda siinkohal pikemalt lahkama.

Kokkuvõttes – alla rahvusvahelist piirmäära jäävate riigihangete puhul ärge oodake vaidlustuse esitamisega 10nda päevani!

Eraõigusliku hankija staatus Külmaliidu lahendis

Olen olnud mõnda aega „võlas“ ühe tähelepanuväärse VAKO otsuse kajastamisega (VAKO otsus nr 161-19/212069). Nimelt leidis sügisel otsustamist kaasus, kus vaidlustus esitati MTÜ Eesti Külmaliit korraldatud avatud hankemenetluses. Asi ei jõudnud aga sisulise aruteluni, sest VAKO jättis vaidlustuse läbivaatamata põhjusel, et MTÜ Eesti Külmaliit ei ole hankija RHSi mõttes. Ja seda väga üllataval põhjusel.

Eelmise aasta lõpp oli üldse hankija staatuse ümberdefineerimise aasta. Nimelt arvas Riigikohus Halulaeva kaasuses, et üksnes avaliku rahastuse aspekt ei saa muuta eraõiguslikku juriidilist isikut avalikes huvides tegutsevaks isikuks ja seega ka hankijaks, mis kirjutab kindlasti ümber keskkonnakaitsega seotud MTÜ-de ja SA-de saatust, mida on minu teada peaaegu alati peetud avaliku huviga seotud isikuteks. Halulaeva kaasuse kohta kirjutas pikemalt Mario siin.

Külmaliidu lahendis taandus asi aga palju formaalsemale küsimusele. Nimelt näeb RHS § 5 lg 2 p 5 ette, et hankijaks on eraõiguslik juriidiline isik, mida põhiliselt rahastavad või mille juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või mille juhtimist muul viisil kontrollivad koos või eraldi käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud hankijad või mõne muu Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi vastavad isikud ja mis on asutatud eesmärgiga täita põhi- või kõrvaltegevusena ülesannet avalikes huvides, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu.

Eraõiguslike juriidiliste isikute hankijaks klassifitseerumisel on oluline hinnata mitmeid aspekte, millest esimene on hankijate poolne kontroll või nendepoolne rahastus. Konkreetne MTÜ ei olnud seotud hankijatega, kuid sai projektitoetust SA-st Keskkonnainvesteeringute Keskus, mis on, pange tähele, sihtasutus. RHS § 5 lg 2 p 5 viitab sama lõike punktidele 1-3, milles on hankijatena defineeritud riik või riigiasutus; kohaliku omavalitsuse üksus, kohaliku omavalitsuse asutus või kohaliku omavalitsuse üksuste ühendus; muu avalik-õiguslik juriidiline isik või avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus. Sihtasutused kuuluvad selles loetelus punkti 4 alla.

VAKO tuvastas, et sellisena on RHS § 5 lg 2 p 5 Euroopa Liidu õigusega vastuolus, sest direktiiv hõlmab rahastusklausliga ka sihtasutuste poolt antud rahastuse ega luba teha niivõrd formaalset eristust rahastaja juriidilise vormi osas (otsuse p 11).

Kuigi liikmesriigid peavad olema EL õigusele lojaalsed ei saa kohtud alati igas vaidluses tugineda EL õigusega vastuolu korral direktiivile.  Esmalt analüüsis VAKO, kas vastuolu RHS-is on võimalik ületada kooskõlalise tõlgendamise teel, kuid kuna see viiks õiguse contra legem tõlgendusele, siis ei ole see siiski võimalik õlekõrs (otsuse p 14). Contra legem tõlgendus seisneks selles, et kohus või VAKO peaks RHS § 5 lg 2 p 5 sõnastuses „juurde mõtlema“ ka viite sama lõike punktile 4, kuid see väljub tavapärastest tõlgendamisargumentidest ja viib vastuoluni kehtiva sättega.

VAKO hinnangul ei tule siin ka abiks direktiivi otsekohaldamine, sest teadupärast ei saa direktiivist otse tuleneda isikutele kohustusi ning hankijaks olemine on kindlasti kohustuseks (otsuse p 15).

Kuna MTÜ ei vastanud rahastuskriteeriumile, siis ei hakanud VAKO üldse analüüsima, kas MTÜ tegutseb avalikes huvides, millel pole ärilist ega tööstuslikku iseloomu. Kokkuvõttes leidis VAKO, et kuna MTÜ ei vasta hankija tunnustusele, siis ei allu vaidlus riigihangete vaidlustuskomisjonile ning vaidlustus tuleb jätta läbivaatamata. Kuna otsust edasi ei kaevatud, siis on ta sellisena ka jõustunud.

Seega senikaua kuni seadusandja ei ole väikest viiteviga RHS § 5 lg 2 p-s 5 kooskõlastamisel oleva muudatuseelnõuga parandanud, võivad SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse, SA Innove ja SA Archimedes’e poolt toetuse saanud MTÜ-d hingata kergendunult, sest on vabanenud hankeikkest. Või kas ikka saavad?

Nagu ka VAKO märkis, on seadus sellisel kujul ilmselgelt vastuolus EL õigusega. Kui Euroopa Komisjon hakkab auditeerima toetuse saajate tegevusi ja leiab, et ostude tegemine väljaspool RHSis sätestatud korda on vastuolus EL riigihankeõigusega, siis kas sellega kaasnevad sanktsioonid üksnes Eesti Vabariigile või on toetuse andjatel siiski ka kohustus toetust tagasi nõuda?

Teiseks on võimalik anda otsekohaldumise argumendile ka hoopis teine lähenemine. Tõsi on see, et ebakohaselt üle võetud direktiivi ei saa otse kohaldada kui üle võtmata norm ei anna isikule õigusi. VAKO leidis, et direktiiv paneb hankijale kohustuse elik ei ole otsekohaldatav, kuid kui läheneda hoopis vaidlustaja vaatevinklist? Vaidlustajal on õiguskaitsemeetmete direktiivist 89/665/EMÜ tulenev õigus vaidlustada direktiivi kohaldamisalasse jäävate lepingute osas tehtud hankijate otsuseid (art 1 4. taane). Vaidlustajal ei olnud võimalik saada tõhusat ja võimalikult kiiret õiguskaitset (potentsiaalselt) RHSiga vastuolus oleva  otsuse tühistamiseks, sest selle õiguse välistas hankija määratlus RHSis. Direktiivi otsekohaldamiseks peaks konkreetne ost siiski olema üle rahvusvahelise piirmäära või omama muul moel piiriülest huvi, mida praegusel juhul siiski ei esinenud, kuid VAKO tuvastas siiski vastuolu EL õigusega.

Tõenäoliselt ei jõua kohtuni sel teemal sügavamaid juriidilisi vaidluseid, sest Rahandusministeerium on juba koostanud RHS muudatuseelnõu, mille üheks punktis on ka küsimuse all oleva viitevea parandamine. Kuid hilisemate auditite käigus võib see teema siiski ringiga lauale tulla, sest hankijad peaksid ka omast tarkusest olema EL õigusele lojaalsed ja direktiivi sätet otse kohaldama, kui RHS on sellega vastuolus ehk kohus või VAKO ei pea tuvastama RHSi vastuolu EL õigusega.

Seega minu soovitus SA-de poolt rahastatud eraõiguslikele isikutele, mis vastaksid riigihanke direktiivi alusel hankija definitsioonile ja kellel on EL rahastus hankele, mis ületab rahvusvahelist piirmäära või omab muul põhjusel piiriülest huvi, on siiski igaks juhuks järgida RHSi ja viia hange läbi registris. Vaid sellisel juhul on toetuse saaja maandanud võimalikult suures ulatuses tagasinõuetega seotud riske.

Proportsionaalsuse printsiibist ja pakkuja tehtud vigade parandamise võimalusest Riigikohtu lahendis 3-19-1501

Riigikohus tegi 20.12.2019 lahendi asjas nr 3-19-1501, kus oli vaidluse all pakkuja poolt hooletusest tehtud vea parandamise võimalus. Kuigi tegemist oli sotsiaal- ja eriteenuse hankega, oli hankija dubleerinud RHS § 46 lg 4 ja § 98 regulatsiooni hankedokumentidesse, mistõttu kohaldati vaidluse lahendamisel just neid norme ning kohtu seisukohad on seega kohaldatavad enamikes hankevaidlustes.

Asjaolud

Pakkuja osales Töötukassa hankel ning pidi jah/ei raadionupu kasutamise teel kinnitama, et on HKTS § 12 lg 2 mõttes usaldusväärne halduslepingu täitja. Kuna pakkuja ei olnud riigihangete registris kinnitust esitanud, siis jäeti pakkuja kvalifitseerimata. Punkt, mille alusel pakkuja kvalifitseerimata jäeti oli sõnastatud järgmiselt: Kui pakkuja on jätnud esitamata riigihanke alusdokumentides nõutud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi või pakkuja ei esita hankija nõudmisel kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumentide sisu kohta selgitust või selgitamist võimaldavaid andmeid või dokumenti ja need andmed või dokumendid ei ole hankijale oluliste kulutusteta andmekogus olevate avalike andmete põhjal kättesaadavad, jätab hankija pakkuja kvalifitseerimata (hankedokumentide p 4.6). Hankija hinnangul oli sellega välistatud kaalutlusõiguse teostamine ning pakkuja tuli igal juhul jätta kvalifitseerimata, sest nõutud dokument ehk kinnitus oli esitamata.

Kaebaja tugines aga proportsionaalsuse põhimõttele viidates Euroopa Üldkohtu praktikale, mille on leitud, et kui viga on sedavõrd ilmne ja lubatavate selgitustega lihtsasti kõrvaldatav, on hankijal proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt lausa kohustus selgitusi küsida (otsus asjas nr T-211/02: Tideland Signal, p 57). Kaebaja väitis, et praegusel juhul ei olnud kaebajal jäänud esitamata sisulist dokumenti tema kvalifikatsiooni tõendamiseks, vaid kaebajal jäi inimliku hooletusvea tõttu registris tegemata kinnituse esitamiseks vajalik valik ja see viga oli hankijale ilmne.

Kohtud olid asja lahendamisel eri meelt. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata. Riigikohus tegi asjas lõpliku lahendi jättes lõppastmes jõusse halduskohtu lahendi ja rahuldades sellega kaebuse otsuse tühistamiseks.

Riigikohtu põhjendused

Viidates Manova (C-336/12) lahendile, märkis Riigikohus, et võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega pole siiski vastuolus see, kui pakkumusega seonduvaid andmeid parandatakse või täiendatakse, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead. Hankija võib nõuda andmete täpsustamist või parandamist tingimusel, et see nõue puudutab selliseid dokumente või andmeid (nagu näiteks avaldatud majandusaasta aruannet), mille puhul saab objektiivselt kontrollida, et need on varasemad kui taotluste esitamise tähtaeg.

Konkreetse kaasuse pinnalt leidis Riigikohus, et pakkuja usaldusväärsus ehk vastavus HKTS §-le 12 oli olemas pakkumuse esitamise ajal vaatamata sellele, et vastav kinnitus oli esitamata (kohtus ei olnud esitatud andmeid, mis tõestaks vastupidist). “Ka oli ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei saanud pakkumuse esitamise tähtpäevaks kinnituse esitamata jätmisega märkimisväärset eelist teiste pakkujate ees. Kuna kaebaja oli pakkumuse esitanud, pidi olema hankijale selge, et kaebaja soovis pakkumuses kinnitada enda vastavust vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele ning et pakkumuse ebatäpsus tekkis tahtmatult. Pärast pakkumise esitamise tähtaja möödumist „Jah“ valiku tegemisega kaebaja üksnes täpsustanuks juba esitatud pakkumust.” (p 17)

Kuna hankijal puudus enda hinnangul kvalifitseerimisotsust tehes kaalutlusõigus, märkis Riigikohus, et seesugune arusaam ei ole õige. Kuna kohtu hinnangul andis HD p 4.6 hankijale õiguse küsida pakkumuse kohta selgitusi, siis kaalutlusõiguse teostamata jätmine ilma kaalukaid põhjendusi omamata oli õigusvastane: “Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. ” (p 18).

Kokkuvõttes tühistas Riigikohus hankija otsuse väites, et see on ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Otsuse mõjud hankepraktikale tulevikus

Minu kogemuse kohaselt alama astme kohtud proportsionaalsuse printsiipi enda otsuste põhjendamisel eriti tihti ei kasuta ja pigem kaalub võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiip üles proportsionaalsuse printsiibi ja seda eriti kaasustes, kus pakkuja on jäetud hankelt kõrvale mõne esitamata dokumendi või ebatäpsuse tõttu enda pakkumuses. Idealiseeritakse võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiipe, kuid unustatakse, et proportsionaalsuse printsiip on eelmainitud kahe kõrval samuti riigihanke üldpõhimõtteks ja isegi EL õiguse aluspõhimõtteks (vt nt dir 24/2014/EL pp 1 – Riigihankelepingute sõlmimine liikmesriikide ametiasutuste poolt või nende nimel peab toimuma Euroopa Liidu toimimise lepingus (ELi toimimise leping) sätestatud põhimõtete alusel ning järgides eelkõige kaupade vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid ning nendest tulenevaid põhimõtteid, nagu võrdne kohtlemine, mittediskrimineerimine, vastastikune tunnustamine, proportsionaalsus ja läbipaistvus)

Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõte ei ole olemuslikult ülimuslikud proportsionaalsuse põhimõtte ees, kõik eeltoodud põhimõtted on võrdselt olulised ning võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse printsiip ei tohiks varjutada teisi riigihanke üldpõhimõtteid. Printsiipide rakendamisel tuleb teha õiglane mitte formaalselt korrektne otsus. Viimast tehakse ebaõiglaselt tihti ning praktika selles osas peab muutuma. Seetõttu on mul äärmiselt hea meel, et Diana viis asja Riigikohtusse ja sealt ka võiduga välja tuli.

Kurioossel kombel on teine proportsionaalsuse printsiipi väärtustav Riigikohtu lahend tehtud samuti Töötukassa asjus. Riigikohus on juba varasemalt leidnud, et pakkuja kvalifitseerimata jätmine pisimagi vea korral ei ole proportsionaalne (RKHKo 3-3-1-24-13, p 17).

Tõenäoliselt hakkab nüüd VAKOs ja kohtutes muutuma hankepassiga seonduv praktika olukorras, kus hankepassis on hooletusest jäetud esitamata (jah/ei) kinnitus kõrvaldamise aluse või kvalifitseerimistingimuse kohta. Näiteks võib tuua mitmeid lahendeid, kus sarnases küsimuses on kaalukauss teistpidi läinud:

  • Staples Finland vs TTÜ VAKO 80-18/195025. Hankepassis puudus kinnitus tööõiguse valdkonna kohustuste täitmise kohta ja pakkuja kõrvaldati ning otsus jäi jõusse.
  • Hansabuss vs MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus VAKO 32-19/203132, TlnRKo 3-19-631. Referentslepingute nimekiri oli puudu, pakkuja tahtis tugineda hankijaga sõlmitud lepingutele, kuid isegi ei viidanud nendele hankepassis. Kohus leidis, et oleks pidanud jätma kvalifitseerimata (VAKO arvates kõrvaldama). Siinkohal võib muidugi ka uute suuniste alusel lõpplahendus samaks jääda, sest pakkuja pidi esitama lepingute nimekirja, mitte üksnes jah/ei kinnituse, mistõttu ei pruugi enam tegemist olla ilmse tehnilise veaga, mille kõrvaldamine oleks hõlpsasti teoststav.
  • OilTerm vs RKAS VAKO 130-19/210886. Pakkuja ei esitanud hankepassis netokäibe andmeid. VAKO leidis, et asjaolu, et Vaidlustaja on Hankija poolt eelmistes riigihangetes sama tingimuse ja samade esitatud andmete (netokäibe andmed) alusel kvalifitseeritud ja temaga on sõlmitud hankelepingud, ei tähenda, et käesolevas riigihankes tehtud Vaidlustaja kvalifitseerimata jätmise otsus oleks õigusvastane.

Ka Rahandusministeeriumi “ametlikud” seisukohad vajavad ülevaatamist, sest KKK rubriigis hankepassi osas on avaldatud, et ettevõtjal ei ole võimalik esitada hiljem neid andmeid, mida ta pidi esitama hankepassis ning mingit kaalutlusõigust siin hankijale antud ei ole (küsimus nr 9). Ka jah/ei vastuse esitamine hankepassis on andmete esitamine, mis Rahandusministeeriumi juhiste kohaselt ei ole hiljem esitatav.

Kindel on see, et hooletusest tekkinud vigade puhul jah/ei stiilis vastuste esitamata jätmise näol peavad hankijad kaalutlema, kas lubada kinnitust ka tagantjärgi esitada või esinevad kaalukad põhjendused selle mitte-lubamiseks. Konkreetse kaasuse asjaolude pinnalt nähtus, et isegi hankedokumendis olev vastav klausel ei pruugi olla piisav põhjendus. Kui aga puudus seisneb sisulisemate andmete esitamata jätmises nagu näiteks referentslepingud, projektimeeskonna nimed jne, siis ei pruugi lahend nii selge olla, sest asjaoludest võib siiski tuletada eeliseid pakkujale, kes õigeks ajaks andmeid ei esitanud.

Menetlusnüannsidel põhinevad vaidlused on küll juristidele toredad aga tülikad nii ettevõtjatele (hirmutades neid tihti põhjendamatult eemale riigihanketurult) kui lõppastmes ka hankijale (sest välistavad lepingu sõlmimise võimaluse muidu hea pakkumise teinud ettevõtjaga). Ka selles vaidluses ei olnud küsimus ju selles, kas vaidlustaja oli sisuliselt usaldusväärne ettevõtja halduslepingu täitmiseks, vaid üksnes selles, kas hankija sai “andestada” linnukese esitamata jätmise. Talupojamõistus ei võtaks üldse, millest selline vaidlus tekkida saab ja siin tulemegi mängu meie – kõrgelt haritud juristid. Aga kas seda kõike on vaja üksnes mängu ilu pärast? Me kaitseme agaralt konkurentsi võrdse kohtlemise printiibi abil aga mõnes teises hankes võib see sama kaitstud ettevõtja olla samas olukorras, kus linnukese tegemata jätmise tõttu jääb ta hankelt kõrvale. Nii et võibolla tasuks küsida ettevõtjatelt, kas selline ülim võrdse kohtlemise printsiibi rakendamine on üldse nende huvides või tasuks juba seaduse/seletuskirja/nõustamispraktika raames rõhuda ka proprotsionaalsuse printsiibile – iga viga ei ole ületamatu ja finalistlik ning ettevõtluskeskkond aktsepteerib seda.

Number 3. Dotsent

Episoodis nr kolm vestleme Tartu Ülikooli dotsendi dr.iur Mari Ann Simovartiga. Mari Ann õpetab ülikoolis riigihankeõigust ning on tõenäoliselt paljude meie õpetaja praegu, minevikus või tulevikus. Jutuks tuleb hea halduse põhimõte riigihangetes, hankija kui professioon ja hankija kui mõiste Halulaeva (hääldus: Halulaajev) kaasuse kontekstis. Samuti räägime formaliseerituse põhimõttest, detektiivitööst ja ekspertiisidest hankevaidlustes ja hankelepingu ülesütlemisest ebaseaduslike muudatuste tõttu.

Varasemad osad on kuulatavad nii Soundcloudist kui Spotifyst.