Riigikohus tunnistas 28.06.2023 avaldatud kohtuotsuses 5-23-2 Vabariigi Valitsuse 1. septembri 2014. a määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ § 25 lõige 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, millega nähakse ette, et § 22³ kohaldub toetustaotluste puhul, mis rahuldati enne 9. oktoobrit 2020.
Lühidalt öeldes sai Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumis kinnitatud juba halduskohtu otsusega tuvastatu, et toetuse saajal on põhiseaduse kaitstav õigustatud ootus, et finantskorrektsiooni määrasid ehk sisuliselt trahve ei muudeta tagantjärgi viisil, mil trahvi määr suureneb juba enne toetuse saamise otsust läbi viidud tegude suhtes.
Riigikohtu pressiteate vahendusel saime teada, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis, et vaidlusaluse sätte eesmärgi olulisus, mis on seotud abstraktse ohuga Euroopa Liidu õiguskorrale ja Euroopa Liidu või liikmesriigi eelarvele, ei kaalu praegusel juhul üles toetuse saaja õigust toetuse taotlemisel mõistuspäraselt eeldada, et riigihanke reeglite võimaliku rikkumisega kaasnevad riskid ei ole suuremad ja tagajärjed koormavamad, kui toetuse määramise ajal kehtivate õigusnormidega sätestatud. Ehk linn võis eeldada, et kui peaks selguma, et riigihanke raames on rikutud Euroopa Liidu riigihankereegleid, kaalutakse toetuse tagasinõuet kas 5% või 10% ulatuses.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus seisukohale, et vaidlusalune säte riivab põhiseadusest tulenevat õiguskindluse põhimõtet, mis üldjuhul ei luba anda õigusaktile ehtsat tagasiulatuvat mõju ja seega pole säte põhiseadusega kooskõlas.
Mida see aga tähendab kõigile nendele toetuste saajale, kelle toetuse rahuldamise otsus tehti enne 9. oktoobrit 2020?
Määruse kohaselt rakendati uusi finantskorrektsioonimäärasid kõikidele riigihangetele, mis alustati peale 01.09.2017 aga, mille suhtes finantskorrektsiooni otsuse menetlus algatati pärast 09.10.2020.
Nüüd kui vastav säte on kehtetuks tunnistatud, peab Riigi Tugiteenuste Keskus lähtuma toetuste sihipärasel kasutamisel, sh hangete kontrollimisel määruse redaktsioonist, mis kehtis toetuse andmise ajal, mitte finantskorrektsiooni menetluse alustamise ajal. Eilseni kehtinud praktika kohaselt viidi menetlus läbi kehtiva määruse redaktsiooni alusel, mis muuhulgas nägi ette ka kohati rangemad finantskorrektsioonid.
Teised toetuse saajad, kes on olnud sarnases olukorras ehk neile on määratud toetus enne 09.10.2020, kuid finantskorrektsioon määrati neile peale 09.10.2020 ja uute kõrgemate määrade alusel, siis on neil kaks võimalust:
- Juhul kui finantskorrektsiooni otsus ei ole vaidlustatud, siis taotleda rakendusüksuselt haldusmenetluse uuendamist, mida tuleb teha 1 kuu jooksul alates õigusnormi äralangemisest ehk 28.06.2023 aga uuendamine on rakendusüksuse otsustada;
- Juhul kui finantskorrektsiooni vaidlus on lõppenud kohtuotsusega, siis tuleb 2 kuu jooksul alates 28.06.2023 taotleda kohtuasja teistmist Riigikohtult.
Kohtumenetluse ajal ja riigiasutuste retoorikast kumas läbi, et finantskorrektsiooni määrad ehk konkreetsed protsendimäärad on nende jaoks kohustuslikuna ette nähtud Euroopa Komisjoni suunise näol ja Eestil ei ole siin mingit kaalumisruumi. Kuigi juba 2013. a Riigikohtu lahendis leiti, et vastavad suunised ei ole liikmesriigi jaoks õiguslikult siduvad, pidi Riigikohus selle uuesti üle kordama. Suunised on adresseeritud Euroopa Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele (otsuse p 77). Komisjoni suunistes kõigest soovitatakse, mitte ei kohustata liikmesriike rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid, ning et kui Eesti võimud peavad vajalikuks sätestada suunised toetuse saajate jaoks riigisiseselt siduvana, tuleb need üle võtta seadusega või seaduse alusel määrusega. Seda ongi Vabariigi Valitsus praegusel juhul teinud, kuid tuleb arvestada, et olukorras, kus normi kehtestamise kohustus ei tulene EL õigusest, on riigil õigus ja kohustus järgida põhiseaduse nõudeid (p 78). Riigikohus leidis, et EL õigusele mittevastavate finantskorrektsiooni määradega seotud kahju EL eelarvele ei ole kuigi suur ja selle ohuga seotud avalik huvi ei ole ülemäära kaalukas.
Seega kokkuvõtlikult andis Riigikohus mõista, et vahest siiski on meil teatud paindlikkuse määr olemas ja kõik, mis Euroopa Komisjoni poolt tuleb, ei ole kuld, mis hiilgab (loe: kohustuslikud käsud, mida üliagaralt täita).
Riigihanke blogi 