Kvalifitseerimistingimustest ja ärisaladustest ja muust Euroopa Kohtu lahendis C-927/19

Euroopa Kohus avaldas 7.09.2021 lahendi asjas nr C‑927/19 (Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras). Kuigi vaidluse juured on Leedus, on lahendil märgiline tähendus ka meil, kuna muudab nii mõndagi meie hankepraktikas. Võtke man tee- või kohvitass ja mugav asend, kuna postitus on keskmisest pikem.

„Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras“ UAB (Klaipėda maakonna jäätmekäitluskeskus, Leedu) (edaspidi „hankija“) ja „Ecoservice Klaipėda“ UAB (edaspidi „Ecoservice“) vaidlesid kohtuvaidluses selle üle, et olmejäätmete kogumise ja veo riigihankeleping sõlmiti ettevõtjate ühendusega, mille moodustasid „Klaipėdos autobusų parkas“ UAB, „Parsekas“ UAB ja „Klaipėdos transportas“ UAB („ühendus“).

Küsimused, mida Euroopa Kohus lahendama hakkas puudutasid:

  • majandusliku ja finantsilise suutlikkuse näitajaid kvalifitseerimistingimusena ja sellele vastavuse tõendamist (RHS § 100 lg 1 p 4, lg 4);  
  • tehniliste ressursside käsitlemist kvalifitseerimis- või lepingutingimusena (RHS § 101 lg 1 p 9, § 77 lg 4 p 4);
  • pakkumuse täiendamise ja selgitamise õigust;
  • hankija poolt pakkumuses sisalduva teabe avaldamisest keeldumist teisele pakkujale ja selle vaidlustamise võimalikkust rõhuga ärisaladuse kaitsele (RHS § 47 lg 5, § 110 lg 5, § 185);
  • ärisaladuse kaitset hankija ja vaidlust lahendava organi poolt;
  • kohtu õigusest kalduda kõrvale hankija antud hinnangust pakkuja tegevuse õiguspärasuse osas fakultatiivse kõrvaldamise aluse kontekstis ning
  • valeandmete esitamise tagajärjest, kui valeandmeid on esitanud vaid üks ühispakkujatest (RHS § 95 lg 4, § 97, § 103 lg 5).

Lahendit avab allpool täpsemalt minu hea kolleeg Leedu büroost dr Deividas Soloveičik, kes oli Euroopa Kohtus ka ühe menetlusosalise esindaja.

Enne Deividase mõtete juurde siirdumist peatun meil enim resonantsi tekitanud järeldustel.

Valdkondlik käive ja varasema konsortsiumi käibele tuginemine

Esmalt, kohus analüüsis riigihankes olnud konkreetse valdkonnaga seotud netokäibe nõuet, mille vaste RHSis on § 100 lg 1 p 4. Kuna sisult on tegemist väga sarnase nõudega varasemale kogemusele § 101 lg 1 p 1 või 2 mõttes, siis on asjakohane lähtuda Esaprojekti (C-387/14) kaasuses kujundatud reeglist. Nimelt ei olnud ühel riigihankes osalenud ettevõtjal nõutavat valdkondlikku käivet ja ta tugines selles osas varasema konsortsiumi käibele.

Kohus leidis, et juhul, kui hankija on nõudnud, et ettevõtjatel oleks teatav minimaalne aastakäive kõnealuse riigihankelepinguga hõlmatud valdkonnas, võib ettevõtja tugineda oma majandusliku ja finantsseisundi tõendamisel tulule, mille on saanud selline ajutine ettevõtjate ühendus, millesse ta kuulus, ainult juhul, kui ta on konkreetse riigihankelepingu täitmisel tegelikult osalenud selle ühenduse tegevuses, mis on sarnane tegevusega selles riigihankes, mille jaoks nimetatud ettevõtja oma majanduslikku ja finantsseisundit tõendada püüab (p 82). Esaprojekti kaasus tõlgendas varasema kogemuse mitte konkreetse valdkonna netokäibe nõude täitmist. Lugejale meenutamiseks, et Esaprojekti lahendi alusel peaks hankija täpsemalt kontrollima pakkujate varasemat kogemust, kui kogemus on omandatud ühispakkujana (mis oli pakkuja roll ja panus). Esaprojekti otsusest tuleneb idee, et kogemus ei teki pelgalt juriidilise fakti ehk lepingu osapooleks olemise teel. Kogemus saadakse lepingu tegeliku täitmise teel.

Tavapäraselt tõendatakse valdkonna käivet kas majandusaasta aruandega või ettevõtja enda kinnitusega (väljavõttega raamatupidamisest), milles puudub info, kust käive pärineb. Kuid kui majandusaasta aruandes või pakkuja enda kinnituskirjas on valdkondlik käive kvalifitseerimiseks puudulik, siis võib ettevõtja tugineda ka varasema konsortsiumi (ühispakkujate) käibele, kui ta tõendab, et ta tegelikult ja tõhusalt osales selles lepingus vajalikus osas. Hankijad peavad omakorda veenduma, et see tõepoolest nii on.

Tehniline ressurss kui kvalifitseerimis- ja lepingutingimus

See teema ei olegi tegelikult niivõrd revolutsiooniline Eesti praktikas, kuid lepingu ja vastavus- või kvalifitseerimistingimuse eristamise vaidlusi meil siiski on. Kohus selgitas, et tingimuste eristamiseks on oluline tõlgendada riigihanke alusdokumente – kas need on konkreetselt nõutud kui suutlikkus, mille kohta pakkujad peavad tõendama, et see on neil olemas või saab hankelepingu täitmise ajaks olema ning see on siseriikliku kohtu hinnata (p 86).  Hankelepingu täitmise tingimuste järgimist ei tule hinnata hankelepingu sõlmimise hetkel. Kui edukas pakkuja ei vasta lepingu täitmise tingimusele sellele ajal, mil temaga sõlmiti hankeleping, siis selle tingimuse täitmata jätmine ei mõjuta hankes tehtud otsuste õiguspärasust (p 89).

Pakkumuse täiendamise ja selgitamise õigus

Hinnates küsimust tehnilise ressurssi nõude käsitlemisest kvalifitseerimistingimusena või lepingu täitmise tingimusena, pidi kohus sõna võtma ka küsimuses, kas direktiivis ette nähtud pakkumuse täiendamise ja selgitamise õigus sõltub sellest, kuidas nõuet kvalifitseerida. Ka meie kohtupraktikas (nagu Leeduski) on välja kujunenud praktika, et kvalifikatsiooniga seonduvaid dokumente saab hõlpsamini parandada ja täiendada, kuid pakkumuse vastavuse või hindamisega seonduvate aspektide täiendamist lubatavaks ei peeta (väga üldistatud reeglina).

Euroopa Kohus selgitas, et direktiiv ei tee mingit vahet kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide ja pakkumuse sisu täiendamise ja selgitamise vahel. Hankija õigus lubada edukal pakkujal oma esialgset pakkumust hiljem täiendada või selgitada, ulatus sõltub direktiivi 2014/24 artikli 56 lõike 3 sätete järgimisest, arvestades eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtte nõudeid, mitte aga sellest, kas kõne all olevad nõuded liigitatakse kvalifitseerimise tingimusteks, mis on seotud ettevõtjate „tehnilise ja kutsealase suutlikkusega”, „tehnilise kirjelduseks“ või „lepingu täitmise tingimusteks“ (p 94).

Ärisaladus

Väga mahukas osa otsusest käsitleb ärisaladust ja selle kaitset hankemenetluse ja kohtumenetluse ajal.

Direktiiv ja RHS näevad ette, et hankijad ei tohi pakkujatele avaldada teavet, mis kahjustaks pakkujate vahelist konkurentsi, elik ärisaladust. Praktikas tähendab see seda, et hankijad ei avalda teistele pakkujatele mitte midagi, millel on peal ärisaladuse tempel. Sealjuures valdava praktika kohaselt ei hinnata kriitiliselt, kas ärisaladuse templit kandev dokument ka täidab ärisaladuse eelduseid, mille sätestab EKTÄKS § 5 lg 2. Sama probleem on Leedus.

Kohus selgitas, et hankijat ei saa siduda ettevõtja pelga väitega, et edastatud teave on konfidentsiaalne. Selline ettevõtja peab nimelt tõendama, et teave, mille avalikustamisele ta on vastu, on tõesti konfidentsiaalne, tõendades näiteks, et see sisaldab tehnika- või ärialaseid saladusi, et selle sisu võidakse kasutada konkurentsi moonutamiseks või et teabe avalikustamine võiks olla talle kahjulik (p 117). Pakkumuse avaldamise taotluse saanud hankija peab kaitseõiguse tagamiseks andma ärisaladust omavale ettevõtjale täiendava võimaluse enda õiguste kaitseks, enne kui hankija vastava info avaldab. Kuna hankijad on allutatud ka hea halduse põhimõttele, mille üheks väljundiks on otsuste põhjendamise kohustus, peab hankija põhjendama teavet taotlenud ettevõtjale, miks ta konkurendi pakkumust ei avalda. Ärisaladuse kaitsega seoses on siis lisatööd nii pakkujatele enda ärisaladuse õigustamisel kui ka hankijale, kes peab vastama pakkumusega seotud teabe avaldamise taotlustele. RHS § 110 lg 5 alusel on pakkumused konfidentsiaalsed kuni edukaks tunnistamise otsuse tegemiseni, peale mida saab esitada taotlusi pakkumustega tutvumiseks.

Mis aga olukorda palju segadust tõi (vähemalt minu hinnangul) on kohtu hinnang, et hankija otsused teabe avaldamata jätmise kohta tuginedes ärisaladusele, on vaidlustatavad õiguskaitsemeetmete direktiivi alusel (p 111). Kas tegemist on seega muu hankija otsusega, mida peaks meil vaidlustama riigihangete vaidlustuskomisjonis (vt RHS § 185 lg 2 p 8)? Esineb erinevaid arvamusi ja eks tõde selgub vaidluses. Kuid siiamaani on selliseid üksnes andmete avaldamisele suunatud vaidluseid lahendatud pigem teises korras (avaliku teabe seaduse alusel). Teiseks oleks ka ebamõistlik nõuda 1280 euro suuruse riigilõivu maksmist pelgalt andmete avaldamata jätmise otsuse vaidlustamiseks. Riigilõivude kehtestamine on puhtalt siseriikliku õiguse teema, mistõttu kui andmete avaldamata jätmise otsuste vaidlustamine allub VAKO-le, oleks mõistlik üle vaadata ka niivõrd suure riigilõivu õigustatus selles kontekstis. Kolmandaks, VAKOl on üksnes hankija otsuste kehtetuks tunnistamise pädevus (vt RHS § 190 lg 4). Ainus, mida VAKO teha saaks, oleks tunnistada kehtetuks teabe mitte avaldamise otsus aga vaidlustajal oleks vaja ka hankija kohustamist teabe avaldamiseks. Kohtusse saab juba vastava nõude esitada ehk võimalik, et oleme jälle olukorras, kus tõusetub VAKO ebamõistlikult piiratud pädevuse probleem (vaja pöörduda hankeasjaga kohe halduskohtusse). Eks praktika näitab, kas vaidlustuskomisjonile hakatakse esitama vaidlustusi, mille esemeks on üksnes teabe avaldamata jätmine.

Ja mis veelgi huvitavam – kohus rõhutas, et igal juhul on hankija kohustatud enne (teabe avaldamise) otsuse täitmist teavitama asjaomast ettevõtjat aegsasti oma otsusest edastada ühele tema konkurendile teave, mille kohta see ettevõtja väidab, et see on konfidentsiaalne, et viimasel oleks võimalik taotleda hankijalt või liikmesriigi pädevalt kohtult selliste ajutiste meetmete võtmist, nagu on ette nähtud direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 1 punktis a (p 126). Vastav punkt näeb ette, et liikmesriigis kehtiv otsuste läbivaatamise kord peab andma volitusi võtta esimesel võimalusel vahemenetluse korras ajutisi meetmeid väidetava rikkumise heastamiseks või asjaomaste huvide edasise kahjustamise vältimiseks, sealhulgas meetmeid, mille eesmärk on riigihankelepingu sõlmimise menetluse või tellija otsuse rakendamise peatamine või selle peatamise tagamine. Andmete avaldamise keelamiseks on meil pädevus vaid halduskohtul esialgse õiguskaitse raames, VAKOl sellist pädevust ei ole (kui just hankemenetluse peatamise taotlust ei saa selleks kasutada?), seega sellise nõudega peab ettevõtja pöörduma esialgse õiguskaitse taotlusega kohtusse. Kuid hankeasjas ei saa esitada esialgse õiguskaitse taotlust enne menetluse läbimist riigihangete vaidlustuskomisjonis (HKMS § 280 lg 1). Kuid nagu eespoolgi kirjeldatud – hankija keelamiseks puudub VAKOl pädevus ja on ilmselge, et selles ajaraamis ei saa me rääkida vaidlustusmenetluse läbimisest enne kohtusse pöördumist.

Ehk meie õigusruumis põrkub ettevõtja kohe mitu head korda probleemide otsa, kui üritab ärisaladusega seonduvaid toiminguid vaidlustada.

Kokkuvõttes ärisaladuse osas otsustas Euroopa Kohus järgmiselt (p 137):

Direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 neljandat lõiku ja artikli 1 lõikeid 3 ja 5 ning direktiivi 2014/24 artiklit 21 tuleb lähtuvalt liidu õiguses sätestatud hea halduse üldpõhimõttest tõlgendada nii, et hankija, kellele ettevõtja on esitanud taotluse saada selle konkurendi, kellega hankeleping sõlmiti, pakkumuses sisalduvat konfidentsiaalseks peetavat teavet, ei pea seda teavet avaldama, kui selle avaldamine rikuks konfidentsiaalse teabe kaitset käsitlevaid liidu õigusnorme, ja seda isegi mitte juhul, kui ettevõtja taotlus on esitatud selle sama ettevõtja vaidlustuse raames, mis puudutab hankija poolt konkurendi pakkumusele antud hinnangu õiguspärasust. Kui hankija keeldub sellist teavet avaldamast või kui ta jätab sellise keeldumise korral rahuldamata ettevõtja halduskaebuse asjaomase konkurendi pakkumuse õiguspärasuse hindamiseks, peab hankija leidma tasakaalu taotleja õiguse heale haldusele ja konkurendi õiguse konfidentsiaalse teabe kaitsele vahel nii, et tema keeldumisotsus või rahuldamata jätmise otsus oleks põhjendatud ning edutu pakkuja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ei kaotaks oma soovitavat toimet;

Direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 neljandat lõiku ja artikli 1 lõikeid 3 ja 5 ning direktiivi 2014/24 artiklit 21 tuleb harta artiklist 47 lähtuvalt tõlgendada nii, et liikmesriigi pädev kohus, kellele on esitatud kaebus hankija otsuse peale, millega keelduti avaldamast ettevõtjale selle konkurendi, kellega hankeleping sõlmiti, esitatud dokumentides sisalduvat konfidentsiaalseks peetavat teavet, või kaebus hankija otsuse peale, millega jäeti rahuldamata niisuguse keeldumisotsuse peale esitatud halduskaebus, peab leidma tasakaalu taotleja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja tema konkurendi õiguse oma konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuste kaitsele vahel. Selleks peab nimetatud kohus – kellel peab tingimata olema vajalik teave, sealhulgas konfidentsiaalne teave ja ärisaladused, et ta saaks ise teha kõiki asjaolusid teades otsuse selle kohta, kas nimetatud teavet võib edastada – uurima kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Samuti peab tal olema õigus tühistada keeldumisotsus või halduskaebuse rahuldamata jätmise otsus, kui need on õigusvastased, ning vajaduse korral saata asi tagasi hankijale või teha ise uus otsus, kui riigisisene õigus seda lubab.

Valeandmete esitamisest ühe ühispakkuja poolt

Olukorras, kus üks ühispakkujatest on esitanud valeandmeid, tõusetus küsimus, kas kogu konsortsiumi ehk kõikide selle liikmete kõrvaldamine hankemenetlusest on kooskõlas EL riigihankeõigusega.

Kohus meenutas varasemat praktikat proportsionaalsuse põhimõtte osas. “Sellest põhimõttest, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, tuleneb nimelt, et liikmesriikide või hankijate poolt selle direktiivi sätete rakendamisel kehtestatud eeskirjad ei või minna kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud direktiivi eesmärkide saavutamiseks (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Michaniki, C‑213/07, EU:C:2008:731, punkt 48, ja 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Tim, C‑395/18, EU:C:2020:58, punkt 45).” (p 155).

Kohus jätkas: “Sellega seoses tuleb märkida, et kui hankijad kohaldavad fakultatiivseid kõrvaldamise aluseid, peavad nad pöörama erilist tähelepanu sellele põhimõttele. Veel suuremat tähelepanu peab aga pöörama juhul, kui riigisisestes õigusnormides ette nähtud hankemenetlusest kõrvaldamine ei puuduta pakkujat mitte talle omistatava rikkumise tõttu, vaid rikkumise tõttu, mille on toime pannud üksus, kelle suutlikkusele ta kavatseb tugineda ja kelle suhtes tal ei ole mingit kontrollipädevust (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Tim, C‑395/18, EU:C:2020:58, punkt 48, ja 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Rad Service jt, C‑210/20, EU:C:2021:445, punkt 39).” (p 156). Hankija peab võtma arvesse vahendeid, mis olid pakkuja käsutuses selleks, et kontrollida, kas üksuse puhul, kelle suutlikkusele ta kavatses tugineda, ei esine puudusi (Rad Service jt, C‑210/20, punkt 40) (p 157).

Kuna ühel ühispakkujal ei ole kontrollipädevust teise pakkuja üle küsimuses, kas hankepassis on esitatud valeandmeid, siis leidis kohus, et kõigi ühispakkujate kõrvaldamine on vastuolus EL õigusega (p 158).

Ja nüüd teema käsitlus Deividase sulest:

First, by reading Art. 58(3) of Directive 2014/24/EU the Supreme Court was prone to conclude that the latter limited the discretion of the contracting authority to require the suppliers to have a turnover from a very specific (niche) economic (business) activity as a sole and main financial criterion. The Court reasoned that the main goal of Art. 58(3) of the Directive was to help contracting authorities finding a financially trustworthy and economically stable contract partner. Therefore, the Court believed that, on the one hand, it allowed the contracting authorities to request from the tenderers having a general financial turnover (as specified in the procurement documentation) and, on the other hand, it left leeway to request the proof of the financial (monetary) capacity gained from a more specific business activity, because the wording of Art. 58(3) of the Directive 2014/24 contains a statement “… including a certain minimum turnover in the area covered by the contract”. However, the Court considered that any requirement for the suppliers’ qualification which is based on Art. 58(3) of Directive 2014/24 (and respectively the national procurement law) should (or even must) a priori address the general financial turnover and must not use a turnover from a niche commercial activity autonomously (i.e. as a sole requirement for financial and economic qualification).

Second, by reading a text of the ruling it seems that the Supreme Court reasoned that if the interpretation of the Art. 58(3) of the Directive 2014/24 was otherwise, i.e. as allowing the contracting authority to require financial and economic standing on the basis of a narrow experience (like in a given case from management of mixed municipal waste), then, in the Supreme Courts’ view, there would be a blurred line between the qualification related to financial and economic standing and the one connected to technical and professional ability. There would hardly be a difference between Art. 58(3) and Art. 58(4) of Directive 2014/24. In other words, the Supreme Court considered that even if legally the requirement for qualification was named as a financial and economical one, it in fact would be the requirement for technical and professional ability when it required financial flows to be gained from a very specific practice. Therefore, it might be said that the Court’s question to the CJEU had an indirect perspective, namely the Court wanted the CJEU to clarify the lines between Arts. 58(3) and 58(4) of the Directive 2014/24/EU.

The CJEU replied that that Article 58 of Directive 2014/24 must be interpreted as meaning that the obligation on economic operators to demonstrate that they have a certain average annual turnover in the area covered by the public contract at issue constitutes a selection criterion relating to the economic and financial standing of those operators, within the meaning of paragraph 3 of that provision.

The LT Supreme Court went on to examine the CJEU case-law in Esaprojekt (C-387/14, EU:C:2017:338) and its possible application to the case at hand. It must be recalled that the awardee of the public contract was a consortium of three companies. One of these companies (say company A) constantly held that it had the required financial qualification, because it maintained that this requirement was not personal and could be relied upon as a capacity gained from the execution of a previous public contract which was executed by the consortium to which company A was a member. However, company A did not itself render the services related to the management of mixed waste and therefore it had not received any income from that.  Therefore, the claimant contended that the company A could not hold that it had received any income from the management of mixed municipal waste and, therefore, it did not have a required qualification. The Court recalled that in Esaprojekt the CJEU stated that an economic operator cannot refer to the qualification gained by the whole consortium and may only be deemed to be qualified to the extent it itself executed the relevant (part of) public contract. Therefore, the Supreme Court wondered if this ratio decidendi, delivered in Esaprojekt in respect of technical and professional ability as a qualification requirement, should have been applied on the same grounds while dealing with financial and economic standing of the suppliers.

The CJEU answered that Article 58(3) in conjunction with Article 60(3) of Directive 2014/24 must be interpreted as meaning that, where the contracting authority has required that economic operators have achieved a certain minimum turnover in the area covered by the public contract in question, an economic operator may, in order to prove its economic and financial standing, rely on income received by a temporary group of undertakings to which it belonged only if it actually contributed, in the context of a specific public contract, to the performance of an activity of that group analogous to the activity which is the subject matter of the public contract for which that operator seeks to prove its economic and financial standing.

It is a consistent and already an old national case-law in Lithuania which makes a very clear and precise dividing line between the requirements of the suppliers’ qualification (selection criteria) and technical specification. The Supreme Court maintains a principle that this separation has a substantial practical implication because under the settled case-law of the Lithuanian courts each discrepancy of the tender that is related to qualification (missing document, insufficient provision of required information on qualification, etc.), may be easily rectified. This means that it is forbidden to reject the a tender without at least requesting for a decent explanation from the supplier. The Supreme Court holds that such approach is in line with the view of the CJEU, expressed in such cases as SAG ELV Slovensko (C-599/10, EU:C:2012:191) or Manova (C-336/12, EU:C:2013:647). Meanwhile, any part of the tender that is connected to the requirements of technical specification cannot be amended, rectified or explained by an economic operator at a later stage of procurement in such a way as to turn the non-compliant original tender into a compliant one.

It must be recalled that in this case the requirements for the technical and professional capacity (the supplier must own or lease (or possess otherwise) the necessary quantity of technical measures needed to execute the public contract) were copy-pasted to the technical specification. Therefore, the situation itself became confusing: if those conditions were deemed as criterion for qualification, then there must have been a possibility to provide the additional information upon the request of the contracting authority (what was one of the arguments by the respondent in a case). Meanwhile, in case of an opposite legal approach, i.e. that such requirements are a part of technical specification, any amendment to the original tender after the submission deadline would undergo a much stricter test.

Therefore, the Supreme Court cast doubts on the legal possibility of the mentioned technical and professional qualification requirement.

The CJEU replied that Article 58(4), Article 42 and Article 70 of Directive 2014/24 must be interpreted as meaning that they can apply simultaneously to a technical requirement set out in a call for tenders. Thus, the CJEU answer will cause real implications to these national practices which are based on a division line between the selection and technical requirements, such as in LT.

The national Supreme Court also asked whether the fourth subparagraph of Article 1(1), Article 1(3) and (5) and Article 2(1)(b) of Directive 89/665 must be interpreted as meaning that a decision of a contracting authority refusing to disclose to an economic operator the information deemed confidential in the application file or in the tender of another economic operator is a measure amenable to review and that, where the Member State in which the public procurement procedure in question is taking place has provided for a mandatory pre-litigation procedure in respect of decisions taken by contracting authorities, judicial proceedings against that decision must be preceded by such a prior administrative review procedure.

The context of this enquiry was that the current national legal ecosystem in respect of confidentiality could be described as promoting extreme transparency in public procurement and thus limiting the disclosure of competitors’ information in very rare cases, mostly related to top commercial secrets of private parties. The Supreme Court considers that the mentioned “pro disclosure” case-lawis in line not only with the requirements of the principle of effectiveness of remedies in public procurement, but also with the regulation of Directive 2016/943/EU on the protection of trade secrets. Despite the legal ecosystem, where the transparency should prosper, paradoxically the administrative practice during the procurement procedure is usually different. The contracting authorities, albeit being precisely aware of the mentioned juridical requirements to grant access to the relevant documentation, still are very disclosure averse. In a majority of procurement cases the contracting authorities deny the tenderers their right to gain the access to the competitors’ commercial proposal by arguing that this might lead to an illicit leak of a commercial secret. Moreover, while rejecting the claims of the tenderers, contracting authorities tend to give very abstract and uncomprehensive answers.

This leads to a situation where tenderers launch their legal challenges in from of the courts without having seeing the full picture of the procurement process and, therefore, being refused  an effective protection of their rights as required by the EU public procurement remedies directives. Usually in such cases the situation is rectified by the courts, which tend to disclose the information if it is not a commercial secret. As there is a two-layer procurement dispute system in Lithuania, where access to the court is guaranteed only after the prior submission of the claim to the contracting authority itself, the Supreme Court raised the issue of consistency and rationality of such practice when contracting authorities try to hide the information (usually the winners’) and then such information is only gained at the stage of litigation in court. This makes the procurement dispute at the stage of contracting authority useless.

The CJEU answered that the Directives must be interpreted as meaning that a decision of a contracting authority refusing to disclose to an economic operator the information deemed confidential in the application file or in the tender of another economic operator is a measure amenable to review and that, where the Member State in which the public procurement procedure in question takes place has provided that any person wishing to challenge decisions taken by the contracting authority is required to seek administrative review before bringing an action before the courts, that Member State may also provide that judicial proceedings against that decision refusing access have to be preceded by such a prior administrative review procedure.

Also the CJEU stated that the contracting authority must state the reasons for its decision to treat certain data as confidential as well as it must also communicate in a neutral form – to the extent possible and in so far as such disclosure is capable of preserving the confidentiality of the specific elements of that data which merit protection on that basis – the essential content of that data to such a tenderer which requests it, and in particular the content of the data concerning the decisive aspects of its decision and of the successful tender.

CAVEAT! A new rule has been formulated as well, which has not been implemented in neither LT nor EU case law: in any event, before implementing a decision to disclose information which an economic operator claims to be confidential to one of its competitors, the contracting authority is required to inform the economic operator concerned of its decision in a timely manner, in order to enable that operator to request the contracting authority or the competent national court to adopt interim measures, such as those referred to in Article 2(1)(a) of Directive 89/665, and thus prevent irreparable damage to its interests.

Esindajakulude väljamõistmisest vaidlustusmenetluses vol3

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kirjutan viimase pooleteise aasta jooksul juba kolmandat korda esindajakulude väljamõistmisest.

Miks? Sest selle aja jooksul on tulnud kolm lahendit, mis on muutnud 180′ käsitlust teemal kas vaidlustajale tuleb hüvitada menetluskulud (sh esindajakulud) olukorras, kus hankija ise tunnistab vaidlustatud otsuse kehtetuks või muudab vaidlustatud riigihanke alusdokumendi tingimust. Seadus ei ole selle aja jooksul muutunud, üksnes selle tõlgendus. On vist ütlematagi selge, et juriste robotitega niipea ei asendata.

Kõigepealt hõiskasin rõõmust 2020 juunis, kui halduskohus otsustas asjas nr 3-20-235, et RHS § 197 lg 1 p 3 (omaksvõtt) sõnastusest ei tulene, et säte eeldab alati hankija selgelt väljendatud tahteavaldust, n-ö vaidlustuse õigeksvõttu. HKMS-s sätestatud analoog kaebuse õigeksvõtu näol on sõnastatud palju konkreetsemalt (vrdl HKMS § 159). Kohus leidis, et vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine võib toimuda ka hankija tegudega, näiteks kui hankija on vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamisel tuginenud samadele alustele kui vaidlustaja. Kokkuvõttes leidis kohus, et VAKO pidi oma varasemat praktikat menetluste lõpetamisel revideerima ning uurimispõhimõttele tuginedes välja selgitama, mis asjaoludel on hankija vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistanud (või tingimust muutnud). VAKO viis ka oma praktika kohtu suunistega kooskõlla ning hakkas kulusid välja mõistma. Blogipostitus sel teemal on siin.

Kõigest novembris 2020 tegi Tallinna Ringkonnakohus määruse, millega lõpetas paar kuud kehtinud praktika. Tallinna Ringkonnakohtus jõustus 8.12.2020 määrus asjas nr 3-20-1995, mille p 18 ütleb üllataval kombel lakooniliselt järgmist: “OÜ Messauto vaidlustusmenetluses kantud võimalike esindajakuludega seoses märgib ringkonnakohus, et kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks, jätab VAKO vaidlustuse RHS § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata. RHS § 198 ei reguleeri vaidlustusmenetluse kulude jaotust olukorras, kus vaidlustus jääb täies mahus läbi vaatamata, mistõttu ei ole vaidlustaja kulusid võimalik hankijalt välja mõista. Tegemist ei ole RHS § 197 lg 1 p 3 tähenduses vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt (vrd õigeksvõtt HKMS § 159) ja seepärast ei saa vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda RHS § 198 lg-st 1 (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2016 määrus nr 3-16-338, p 11).” Ringkonnakohus ütles lakooniliselt, et mingit menetluskulude väljamõistmist ei saa olla olukorras, kus hankija ise tunnistab vaidlustatud otsuse (või lausa terve riigihanke) kehtetuks. Ja jälle viis VAKO oma praktika ülevalt tulnud suunistega kooskõlla. Blogipostitust sel teemal saab lugeda siin.

Nüüd oleme jõudnud aastasse 2021 ja põhjuseni, miks uuesti sel teemal sõna võtan. Tallinna Ringkonnakohus tegi augustis 2021 uue otsuse asjas nr 3-21-933, millega leidis, et tegelikult oli ikkagi halduskohtute antud tõlgendus õigem:

16. Halduskohus selgitas asjades nr 3-19-266 (p 31.4) ja 3-20-235 (p 15) õigesti, et menetluskulude jaotust silmas pidades võib tõlgendus, mille kohaselt hankija saab vabaneda vaidlustuse esitaja esindajatasu kandmisest seeläbi, et sõnaselgelt vaidlustust õigeks ei võta, kuid muudab hanketingimuse ära vastavalt vaidlustuses taotletule, ning vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine on võimalik vaid sõnaselgelt, mitte vaidlustatud otsust muutes, tuua kaasa tagajärje, kus vaidlustuse esitaja jääb äärmiselt ebaõiglaselt esindajatasu hüvitamisest hankija poolt ilma. See ei saanud olla seadusandja teadlik eesmärk. Selline tagajärg võib olla vastuolus PS §-ga 14.

17.Kui järgida halduskohtu mõttekäiku, on hankijal võimalik sõnaselgelt vaidlustusega mittenõustumise korral vabaneda vaidlustuse esitaja esindajatasu maksmisest ka siis, kui ta vaidlustuses soovitud viisil hanketingimusi muudab, isegi kui ta ei näita hanketingimuse muutmiseks ühtegi põhjendust. Sellisel viisil esindajatasu hüvitamisest vabanemise vältimiseks tuleb ringkonnakohtu arvates tõlgendada RHS § 198 lg-t 1 laiendavalt ja lugeda sellega hõlmatuks ka olukord, kus hankija muudab vaidlustatud otsust viisil, nagu vaidlustuses taotletud ning vaidlustatud otsus oli vaidlustuse esitamise ajal õigusvastane. Sedasi on võimalik saavutada menetluskulude jagamisel olukord, kus vaidlustuse esitaja esindajatasu ei jäeta vaatamata vaidlustuse põhjendatusele tema kanda üksnes hankija tegevusest tulenevatel põhjustel. Esindajakulude kandmine hankija poolt teenib sellises olukorras samu eesmärke nagu nende kandmine hankija poolt vaidlustuse rahuldamise või vaidlustuse põhjendatuks lugemisega hankija poolt (vt M. Parind, N. Pilving. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, Tallinn 2019. Kommentaar §-le 198, p 5, lk 1135–1136; erinevalt samas, p 7)
ning järgib haldusasjades nr 3-19-266 ja 3-20-235 saavutatud tulemust. Mistahes juhul hanketingimuste muutmisel vastavalt vaidlustuses nõutule esindajatasu jätmine hankija kanda tooks aga kaasa olukorra, kus hankija võiks loobuda ka otstarbekuse kaalutlusel hanketingimuste muutmisest. Vaidlustuse rahuldamise aluseks saab olla vaid hankija otsuse õigusvastasus, mitte aga ebaotstarbekus. Seega, kui vaidlustuses osutatakse põhjendatult hanketingimuse ebaotstarbekusele, siis peaks hankijale jääma võimalus seda tingimust muuta ilma, et ta peaks seejärel kandma vaidlustuse esitaja esindajatasu.

Kokkuvõttes oleme tänaseks naasenud olukorda, kus VAKO peab hankija tegevust vaidlustatud otsuste või riigihanke kehtetuks tunnistamisel või vaidlustatud tingimuste muutmisel eraldi hindama ning otsustama, kas tegemist oli sisuliselt vaidlustuse õigeksvõtuga. Õigeksvõtu korral kuuluvad kulud välja mõistmisele. Sealjuures rõhutas kohus ka otstarbekuse kaalutlusel esitatud vaidlustusi ja tehtud muudatusi, millisel juhul ei peaks hankija kanda jääma esindajakulusid. Näiteks kui vaidlustuses esineb väide, et tingimus x on ebaotstarbekas, siis saab hankija seda muuta riskimata esindajakulude kandmisega. Kohus ja VAKO saavad hinnata vaid tingimuse õigusvastasust, mitte selle otstarbekust. Esimene uuel lahendil põhinev VAKO otsus on 20.09.2021 ka juba tehtud.

Jääb üle vaid loota, et see seisukoht jääb püsima ning rohkem 180 kraadiseid suunamuutuseid sel teemal vähemalt kohtust ei tule.

Vaidlustamise õigusena tunnustatakse nüüd ka huvi uue hankemenetluse vastu

Riigihankevaidluste teada-tuntud mantra kohaselt on isikute hankemenetluses osalemise ainus seaduslik eesmärk majanduslik huvi sõlmida hankeleping. Seega on riigihanke vaidlustusmenetluses kaitstav õigushüve RHS § 185 lg-dest 1 ja 6 tulenevalt õiguspärane hankelepingu sõlmimise võimalus või hüvitise saamine kahju eest, mis tekkis põhjusel, et hankeleping sõlmiti kellegi teisega.

Riigihanke alusdokumendi või hankija otsuse vaidlustamine peab aitama saavutada vaidlustajal hankemenetluses osalemise eesmärki – sõlmida hankijaga hankeleping.

Kehtiva vaidlustus- ja kohtupraktika kohaselt ei vaadata seetõttu läbi vaidlustusi või taotluseid, nt konkurendi pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamiseks kui vaidlustaja enda pakkumus on õiguspäraselt tagasi lükatud (või mõnel muul põhjusel lõpliku otsusega menetlusest kõrvaldatud).

Riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO) 16.03.2021 otsusega nr 30-21/220308* on vaidlustamisõiguse sisustamises toimunud läbimurre ja tunnustatud konkurendi pakkumuse vastavuse vaidlustamise õigust ka pakkujal, kelle pakkumus on õiguspäraselt tagasi lükatud. Nimelt leidis VAKO, et hankelepingu sõlmimise eesmärk on sellisel juhul saavutatav kaudselt läbi uue hankemenetluse, kuna ainsa allesjäänud konkurendi pakkumuse tagasilükkamisel lõpeb hankemenetlus (vt p 16).

Õiguslik käsitlus

Kuni 16.03.21 kehtinud praktika vaidlustamisõiguse osas ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, mis tunnistab hankija otsuste vaidlustamise õigustatud huvina ka huvi uue hankemenetluse korraldamise osas. Nimelt näeb õiguskaitsemeetmete direktiiv 89/665/EÜ (Nõukogu direktiiv, 21. detsember 1989, riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, mida on muudetud direktiividega Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/66/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/23/EL) art 1 lg 3 ette, et liikmesriigid tagavad, et läbivaatamise kord koos üksikasjalike eeskirjadega, mida nad võivad kehtestada, oleks kättesaadav mis tahes isikutele, kellel on või on olnud huvi konkreetse lepingu vastu või kes on väidetava rikkumise tõttu kahju kannatanud või võivad kahju kannatada. Direktiivi kommenteeritud väljaandes  on kirjeldatud vaidlustamisõiguse (locus standi) kahte eeldust – huvi hankelepingu vastu ning kahju kannatamine või oht selle osas. Sealjuures ei pea kahju kannatamise ohu tõendamiseks olema ära tõendatud, et just vaidlustaja võidaks hankemenetluse, juhul kui hankemenetluses ei oleks tehtud vigu (C. Ginter and M. A. Simovart in M. Steinicke, P. L. Vesterdorf. EU Public Procurement Law. Brussels Commentary. C. H. Beck, Hart, Nomos 2018, pp 1397).

Euroopa Kohus on asjas Fastweb C-100/12 leidnud, et direktiivi 89/665 artiklist 1 tuleneb, et selle direktiivi eesmärgiks on kehtestada tõhusad õiguskaitsevahendid liidu õigusega vastuolus olevate hankija otsuste suhtes (p 25). Liidu õigus ei näe vaidlustatavate hankija otsuste sisu ja laadi osas ette ühtegi piirangut (p 26). Kohus selgitas, et eduka pakkuja vastukaebus ei saa viia selleni, et ühe pakkuja kaebus jäetakse kõrvale juhul, kui mõlema ettevõtja pakkumuse õiguspärasus on sama menetluse raames seatud kahtluse alla sisuliselt samadel põhjendustel. Nimelt võib kumbki konkurent niisuguses olukorras tugineda võrdväärsele õigustatud huvile teise poole pakkumuse tagasilükkamise suhtes, mis võib viia järelduseni, et hankijal on võimatu jätkata nõuetekohase pakkumuse väljavalimist (p 33). Kohtuotsusest tuleneb, et mõlemal pakkujal on õigus tugineda õigustatud huvile kummagi konkurendi pakkumuse tagasilükkamise osas, millele võib järgneda hankija võimatus valida hankes välja edukas pakkumus. (C. Ginter and M. A. Simovart in M. Steinicke, P. L. Vesterdorf. Pp 1398)

Fastwebi otsuses tehtud seisukohta kinnitati hilisemas otsuses C-689/13 – PFE. Euroopa Kohus järeldas Fastwebi otsusest, et eduka pakkuja vastukaebus ei saa viia selleni, et edutu pakkuja kaebus jäetakse läbi vaatamata olukorras, kus mõlema ettevõtja pakkumuse nõuetekohasus on sama menetluse raames seatud kahtluse alla, sest sellises olukorras võib kumbki konkurent tugineda võrdväärsele õiguspärasele huvile teiste pakkumuste tagasilükkamise vastu, mis võib viia järelduseni, et hankijal on võimatu nõuetekohast pakkumust välja valida (p 24). Sellises olukorras on mõlemal pakkujal huvi konkreetse lepingu vastu. Ühelt poolt võib ühe pakkuja hankemenetlusest kõrvalejätmine tingida selle, et teise pakkuja pakkumus tunnistatakse otse sama menetluse raames edukaks. Teiselt poolt, kui kaks pakkujat hankemenetlusest kõrvale jäetakse ja algatatakse uus hankemenetlus, võivad mõlemad pakkujad selles osaleda ning saavutada seeläbi kaudselt oma pakkumuse edukaks tunnistamise (p 27). Kokkuvõttes leidis kohus, et riigisisesed menetluseeskirjad, mis näevad ette teise pakkuja esitatud vastukaebuse esmajärjekorras läbivaatamise, on vastuolus liidu õigusega (p 30).

Meie õigussüsteemis ei saa esitada ülalviidatud otsustes viidatud vastukaebust, kuid sisuliselt on olukord identne – eduka pakkuja osas kuulub vaidlustus läbivaatamisele üksnes siis, kui vaidlustaja enda suhtes tehtud otsus on õigusvastane ehk vaidlustus kuulub rahuldamisele. Vastupidisel juhul leitakse, et vaidlustajal puudub lepingu sõlmimise võimalus ning eduka pakkuja pakkumuse vastavust sisuliselt ei kontrollita. Selline praktika jätab pakkujad ilma tõhusast õiguskaitsest, mis on õiguskaitse meetmete direktiivi üks aluspõhimõtteid (art 1 lg 1). Praegusel juhul lõppeks hankemenetlus kui tuvastataks ka kolmanda isiku pakkumuse mittevastavus (RHS § 73 lg 3 p 2) ning vaidlustajatel avaneks võimalus uuesti osaleda hankemenetluses.

Vaidlustusmenetluses kaitstav hüve ei saa olla kitsalt võimalus sõlmida hankeleping samas hankemenetluses, vaid peab olema suunatud ka võimalusele osaleda uues hankemenetluses. Isiku huvi hankelepingu vastu laiema tõlgendamise poolt on esitatud argumente ka RHS kommenteeritud väljaandes (M. A. Simovart, I. Pilving, C. Ginter, § 185 komm 33. M. A. Simovart, M. Parind (koost). Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2018).  RHS § 185 lg 1 grammatiline sõnastus ei välista vaidlustusmenetluses kaitstava õigushüvena tunnustamast ka võimalust osaleda uues hankemenetluses, mistõttu on võimalik ja vajalik teha muudatus RHS § 185 lg 1 tõlgendamisel tagamaks ka kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Konkurendi pakkumuse vastavuse kontrollimine ei ole ka õigussüsteemi üleliia koormav ega tarbetu, sest see aitab (kaudselt) kaasa vaidlustajate võimalusele hankelepingu sõlmimiseni jõuda. Alternatiiv on esitada järelevalve taotlus Rahandusministeeriumi, kuid see on tarbetu lisamenetlus ning ei anna vaidlustajatele õigust vaidlustada Rahandusministeeriumi lõppotsus kohtus. Alternatiiv aga ei toeta konkurentide järelevalve (peer-review) süsteemi, kus põhirõhk riigihangete õiguspärasuse jälgimisel lasub just ettevõtjate esitatud vaidlustustel mitte riiklikul järelevalvel (M. A. Simovart, I. Pilving, C. Ginter, § 185 komm 5.)

Kokkuvõttes, õiguskaitsemeetmete direktiivi art 1 lg 3 tunnistab vaidlustusmenetluses kaitstava õigushüvena ka võimalust osaleda uues hankemenetluses ning siseriiklik praktika õiguse tõlgendamisel on vastuolus EL õigusega.  

Riigihangete vaidlustuskomisjoni seisukoht

Vaidlustuskomisjon möönis, et kuigi isikute hankemenetluses osalemise ainus seaduslik eesmärk on majanduslik huvi sõlmida hankeleping, tuli käesoleval juhul tunnustada vaidlustaja õigust saavutada see eesmärk kaudselt. VAKO leidis otsuse p-s 16 järgmist:

„Euroopa Kohus on kohtuasjas C-689/13 tehtud otsuse p-s 27 märkinud järgmist: Ühelt poolt võib ühe pakkuja hankemenetlusest kõrvalejätmine tingida selle, et teise pakkuja pakkumus tunnistatakse otse samas menetluses edukaks. Teiselt poolt võib juhul, kui kõik pakkujad hankemenetlusest kõrvale jäetakse ja algatatakse uus hankemenetlus, iga pakkuja selles osaleda ning saavutada seeläbi kaudselt oma pakkumuse edukaks tunnistamise.

Euroopa Kohtus tunnustab riigihankes kahe pakkumuse esitamisel vaidlustaja põhimõttelist õigust vaidlustada edukaks tunnistatud pakkuja pakkumuse vastavust ka siis, kui sellisel juhul on hankijal võimatu jätkata nõuetekohase pakkumuse väljaselgitamist (kohtuasi C-131/16, p 55), millest vaidlustuskomisjoni arvates tuleneb käesoleval juhul ka Vaidlustaja vaidlustuse esitamise õigus Kolmanda isiku pakkumuse vastavaks tunnistamise otsusele, hoolimata sellest, et vaidlustuskomisjon ei tunnista kehtetuks Hankija otsust Vaidlustaja pakkumuse tagasilükkamiseks.“ Kui tunnistatakse kehtetuks Hankija otsus, millega Kolmanda isiku pakkumus tunnistati vastavaks, tuleb tunnistada kehtetuks ka otsused, millega [Kolmanda isiku] pakkumus tunnistati edukaks ning [Kolmas isik] kvalifitseeriti ning jäeti kõrvaldamata.

Sellega tekiks võimalus, et Hankija peab alustama uut hankemenetlust, mis käesoleval juhul on ilmselgelt Vaidlustaja eesmärk.“

Otsuse mõjud vaidlustuspraktikale

Nagu alguses mainitud, on menetlusest õiguspäraselt väljunud pakkuja vaidlustamisõiguse puudumine olnud aastaid (kui mitte aastakümneid) juurdunud mantra. Edaspidi julgustan pakkujaid esitama vaidlustusi olukorras, kus pakkumus on tagasi lükatud, kuid esineb kahtlus, et allesjäänud pakkuja(i)d on koheldud leebemalt. Vaidlustaja saab nõuda võrdväärset kohtlemist ning kui vaidlustuse tulemusena ei jää menetlusse ühtegi pakkujat, tuleb hankijal korraldada uus hankemenetlus. Vaidlustajal tekib teoreetiline võimalus sõlmida hankeleping uues hankemenetluses.

See teooria ei tööta olukorras, kus pakkuja vaidlustab küll eduka pakkuja pakkumuse vastavuse, kuid vaidlustaja ja eduka pakkuja vahele jääb veel mitu pakkujat. Sellisel juhul ei oleks vaidlustusmenetluse tulemuseks uus hange vaid teisele kohale jäänud pakkuja edukaks tunnistamine, kuid sellist vaidlustamise õigust ei anna vaidlustajale ka EL-õigus.

*Mina esindasin käsitletud otsuses vaidlustajaid

Esindajakulude väljamõistmisest vaidlustusmenetluses – jälle alguses tagasi?

Suvel kirjutasin sellest, kuidas saavutasin Tallinna Halduskohtus lahendi, mis andis VAKOle väga konkreetsed juhised menetluskulude väljamõistmisel juhul kui hankija tunnistas vaidlustusmenetluse ajal vaidlustatud otsuse või riigihanke kehtetuks. Nimelt leidis halduskohus, et riigihangete vaidlustuskomisjon (VaKo) peab hakkama vaidlustusmenetluse kulusid välja mõistma ka juhul, kui hankija tunnistab ise vaidlustatud otsuse kehtetuks või muudab riigihanke alusdokumenti (RHAD).

Tallinna Halduskohus leidis asjas nr 3-20-235, et VaKo peab endal lasuvast uurimispõhimõtte kohustusest
tulenevalt uurima, mis põhjusel hankija on sedasi käitunud ning kui otsuste kehtetuks tunnistamise või muutmise ja vaidlustuse vahel on põhjuslik seos, tuleb menetlus lõpetada alusel, mis käsitleb hankija poolt vaidlustuse põhjendatuks tunnistamist. Sellisel juhul kuuluvad nii riigilõiv kui lepingulise esindaja kulud hankijalt väljamõistmisele (vt RHS § 197 lg 1 p 3 ja § 198 lg 1).

Kohtu hinnangul pidi VaKo kogu oma varasema praktika menetluste lõpetamise osas üle vaatama ning hakkama edaspidi rohkem tähelepanu pöörama põhjustele, miks otsuseid hankija poolt muudeti ja kas need olid põhjuslikus seoses vaidlustusega. Samasugusele seisukohale oli asunud Tallinna Halduskohus ka varasemas haldusasjas nr 3-19-266.

Tallinna Ringkonnakohtus jõustus 8.12.2020 määrus asjas nr 3-20-1995, mille p 18 ütleb üllataval kombel lakooniliselt järgmist: ” OÜ Messauto vaidlustusmenetluses kantud võimalike esindajakuludega seoses märgib ringkonnakohus, et kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks, jätab VAKO vaidlustuse RHS § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata. RHS § 198 ei reguleeri vaidlustusmenetluse kulude jaotust olukorras, kus vaidlustus jääb täies mahus läbi vaatamata, mistõttu ei ole vaidlustaja kulusid võimalik hankijalt välja mõista. Tegemist ei ole RHS § 197 lg 1 p 3 tähenduses vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt (vrd õigeksvõtt HKMS § 159) ja seepärast ei saa vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda RHS § 198 lg-st 1 (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2016 määrus nr 3-16-338, p 11).”

Asjaolude kohaselt esitas vaidlustaja tähtaega ületades vaidlustuse, mis jäeti nii vaidlustuskomisjonis kui halduskohtus läbi vaatamata. Ringkonnakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning apellatsioonimenetluse ajal otsustas hankija riigihanke vastavas osas omal algatusel kehtetuks tunnistada ning esitas taotluse kohtumenetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Seetõttu hakkas ringkonnakohus vaagima, kas (i) esineb menetluse lõpetamise alus, (ii) on põhjendatud vajadust tuvastada vaidlustatud otsuse õigusvastasus, (iii) kuidas jagunevad menetluskulud.

Esiteks leidis kohus, et kuigi kehtetuks tunnistati terve riigihange ja mitte üksnes vaidlustatud otsus, on siiski vaidlustatud otsuse regulatiivne toime lõppenud ja seetõttu esineb menetluse lõpetamise alus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

Teiseks leidis kohus, et kuna kaebaja saab enda õiguste kaitseks osaleda uues hankemenetluses, siis puudub vajadus tuvastada vaidlustatud otsuse õigusvastasus ehk menetluse jätkamine ei ole vajalik.

Kolmandaks analüüsis kohus, kuidas jagunevad menetluskulud. Nimelt näeb vastupidiselt RHS-ile HKMS § 108 lg 6 ette, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Üldiselt peab vastustaja tõendama põhjusliku seose puudumist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimaldanud vaidluse asjaolud järeldada, et riigihanke I osa kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud OÜ Messauto vaidlustuse ja kaebuse esitamisega. Seejuures ei omanud kohtu hinnangul määravat tähtsust, kas vastustaja pidas vaidlustust tähtaegseks ja kaebust
seega lubatavaks või mitte, sest menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel on võimalik ka juhul, kui kaebust pole veel menetlusse võetud (HKMS § 152 lg 3). Menetluskulud tuleks seega HKMS § 108 lg 6 alusel kanda vastustajal, kuid praegusel juhul väljamõistetavad kulud puuduvad.

Selle narratiivi pinnalt esitaski kohus oma seisukoha vaidlustusmenetluses kantud kulude osas olukorras, kus riigihange oli ringkonnakohtu arvates kehtetuks tunnistatud vaidlustuse tõttu – kohtus kuuluvad kulud väljamõistmisele aga vaidlustusmenetluses mitte.

Kahjuks puuduvad määruses igasugu viited ja põhjendused halduskohtu otsustega nr 3-20-235 ja 3-19-266 kujunenud tõlgendustega mittenõustumise osas. VaKo on ka jõudsalt rakendanud halduskohtu viidatud lahendite alusel neile antud suuniseid menetluskulu väljamõistmiseks (vt otsused 111-20/214309; 135-20/218882; 143-20/222869; 237-20/226434). Konflikt kohtute antud tõlgenduste vahel on ilmselge.

Meenub üks 2014. aasta kohtulahend, kus VaKo otsustas eirata Tartu Ringkonnakohtu varasemat otsust, kuna see oli andnud Tallinna Ringkonnakohtust erineva tõlgenduse RHS2007 §-le 45 ning kuna riigihanke praktikas oli tekkinud juba aastate pikkune õiguskindlus nimetet sätte tõlgendamise osas, mille muutmise põhjuseid Tartu Ringkonnakohtu otsusest ei selgunud. Vaidlustuskomisjon oli oma otsuses tuginenud pikaajalisele praktikale ja õiguskindluse printsiibile (TlnHKo 3-14-50603, lk 4).

Eks ta tõsi ole, et kohtute tõlgendused õigusaktidele ei ole de jure kohustuslikud teistele kohtutele (v.a. Riigikohtu seisukohad ja sedagi teatud juhtudel) aga selline erinev tõlgendus õiguskindlusele kaasa ei aita ning üldiselt siiski lähtutakse kohtute antud seisukohtadest.