Silt: esindajakulud

Esindajakulude väljamõistmisest vaidlustusmenetluses vol3

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kirjutan viimase pooleteise aasta jooksul juba kolmandat korda esindajakulude väljamõistmisest.

Miks? Sest selle aja jooksul on tulnud kolm lahendit, mis on muutnud 180′ käsitlust teemal kas vaidlustajale tuleb hüvitada menetluskulud (sh esindajakulud) olukorras, kus hankija ise tunnistab vaidlustatud otsuse kehtetuks või muudab vaidlustatud riigihanke alusdokumendi tingimust. Seadus ei ole selle aja jooksul muutunud, üksnes selle tõlgendus. On vist ütlematagi selge, et juriste robotitega niipea ei asendata.

Kõigepealt hõiskasin rõõmust 2020 juunis, kui halduskohus otsustas asjas nr 3-20-235, et RHS § 197 lg 1 p 3 (omaksvõtt) sõnastusest ei tulene, et säte eeldab alati hankija selgelt väljendatud tahteavaldust, n-ö vaidlustuse õigeksvõttu. HKMS-s sätestatud analoog kaebuse õigeksvõtu näol on sõnastatud palju konkreetsemalt (vrdl HKMS § 159). Kohus leidis, et vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine võib toimuda ka hankija tegudega, näiteks kui hankija on vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamisel tuginenud samadele alustele kui vaidlustaja. Kokkuvõttes leidis kohus, et VAKO pidi oma varasemat praktikat menetluste lõpetamisel revideerima ning uurimispõhimõttele tuginedes välja selgitama, mis asjaoludel on hankija vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistanud (või tingimust muutnud). VAKO viis ka oma praktika kohtu suunistega kooskõlla ning hakkas kulusid välja mõistma. Blogipostitus sel teemal on siin.

Kõigest novembris 2020 tegi Tallinna Ringkonnakohus määruse, millega lõpetas paar kuud kehtinud praktika. Tallinna Ringkonnakohtus jõustus 8.12.2020 määrus asjas nr 3-20-1995, mille p 18 ütleb üllataval kombel lakooniliselt järgmist: “OÜ Messauto vaidlustusmenetluses kantud võimalike esindajakuludega seoses märgib ringkonnakohus, et kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks, jätab VAKO vaidlustuse RHS § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata. RHS § 198 ei reguleeri vaidlustusmenetluse kulude jaotust olukorras, kus vaidlustus jääb täies mahus läbi vaatamata, mistõttu ei ole vaidlustaja kulusid võimalik hankijalt välja mõista. Tegemist ei ole RHS § 197 lg 1 p 3 tähenduses vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt (vrd õigeksvõtt HKMS § 159) ja seepärast ei saa vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda RHS § 198 lg-st 1 (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2016 määrus nr 3-16-338, p 11).” Ringkonnakohus ütles lakooniliselt, et mingit menetluskulude väljamõistmist ei saa olla olukorras, kus hankija ise tunnistab vaidlustatud otsuse (või lausa terve riigihanke) kehtetuks. Ja jälle viis VAKO oma praktika ülevalt tulnud suunistega kooskõlla. Blogipostitust sel teemal saab lugeda siin.

Nüüd oleme jõudnud aastasse 2021 ja põhjuseni, miks uuesti sel teemal sõna võtan. Tallinna Ringkonnakohus tegi augustis 2021 uue otsuse asjas nr 3-21-933, millega leidis, et tegelikult oli ikkagi halduskohtute antud tõlgendus õigem:

16. Halduskohus selgitas asjades nr 3-19-266 (p 31.4) ja 3-20-235 (p 15) õigesti, et menetluskulude jaotust silmas pidades võib tõlgendus, mille kohaselt hankija saab vabaneda vaidlustuse esitaja esindajatasu kandmisest seeläbi, et sõnaselgelt vaidlustust õigeks ei võta, kuid muudab hanketingimuse ära vastavalt vaidlustuses taotletule, ning vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine on võimalik vaid sõnaselgelt, mitte vaidlustatud otsust muutes, tuua kaasa tagajärje, kus vaidlustuse esitaja jääb äärmiselt ebaõiglaselt esindajatasu hüvitamisest hankija poolt ilma. See ei saanud olla seadusandja teadlik eesmärk. Selline tagajärg võib olla vastuolus PS §-ga 14.

17.Kui järgida halduskohtu mõttekäiku, on hankijal võimalik sõnaselgelt vaidlustusega mittenõustumise korral vabaneda vaidlustuse esitaja esindajatasu maksmisest ka siis, kui ta vaidlustuses soovitud viisil hanketingimusi muudab, isegi kui ta ei näita hanketingimuse muutmiseks ühtegi põhjendust. Sellisel viisil esindajatasu hüvitamisest vabanemise vältimiseks tuleb ringkonnakohtu arvates tõlgendada RHS § 198 lg-t 1 laiendavalt ja lugeda sellega hõlmatuks ka olukord, kus hankija muudab vaidlustatud otsust viisil, nagu vaidlustuses taotletud ning vaidlustatud otsus oli vaidlustuse esitamise ajal õigusvastane. Sedasi on võimalik saavutada menetluskulude jagamisel olukord, kus vaidlustuse esitaja esindajatasu ei jäeta vaatamata vaidlustuse põhjendatusele tema kanda üksnes hankija tegevusest tulenevatel põhjustel. Esindajakulude kandmine hankija poolt teenib sellises olukorras samu eesmärke nagu nende kandmine hankija poolt vaidlustuse rahuldamise või vaidlustuse põhjendatuks lugemisega hankija poolt (vt M. Parind, N. Pilving. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, Tallinn 2019. Kommentaar §-le 198, p 5, lk 1135–1136; erinevalt samas, p 7)
ning järgib haldusasjades nr 3-19-266 ja 3-20-235 saavutatud tulemust. Mistahes juhul hanketingimuste muutmisel vastavalt vaidlustuses nõutule esindajatasu jätmine hankija kanda tooks aga kaasa olukorra, kus hankija võiks loobuda ka otstarbekuse kaalutlusel hanketingimuste muutmisest. Vaidlustuse rahuldamise aluseks saab olla vaid hankija otsuse õigusvastasus, mitte aga ebaotstarbekus. Seega, kui vaidlustuses osutatakse põhjendatult hanketingimuse ebaotstarbekusele, siis peaks hankijale jääma võimalus seda tingimust muuta ilma, et ta peaks seejärel kandma vaidlustuse esitaja esindajatasu.

Kokkuvõttes oleme tänaseks naasenud olukorda, kus VAKO peab hankija tegevust vaidlustatud otsuste või riigihanke kehtetuks tunnistamisel või vaidlustatud tingimuste muutmisel eraldi hindama ning otsustama, kas tegemist oli sisuliselt vaidlustuse õigeksvõtuga. Õigeksvõtu korral kuuluvad kulud välja mõistmisele. Sealjuures rõhutas kohus ka otstarbekuse kaalutlusel esitatud vaidlustusi ja tehtud muudatusi, millisel juhul ei peaks hankija kanda jääma esindajakulusid. Näiteks kui vaidlustuses esineb väide, et tingimus x on ebaotstarbekas, siis saab hankija seda muuta riskimata esindajakulude kandmisega. Kohus ja VAKO saavad hinnata vaid tingimuse õigusvastasust, mitte selle otstarbekust. Esimene uuel lahendil põhinev VAKO otsus on 20.09.2021 ka juba tehtud.

Jääb üle vaid loota, et see seisukoht jääb püsima ning rohkem 180 kraadiseid suunamuutuseid sel teemal vähemalt kohtust ei tule.

Esindajakulude väljamõistmisest vaidlustusmenetluses – jälle alguses tagasi?

Suvel kirjutasin sellest, kuidas saavutasin Tallinna Halduskohtus lahendi, mis andis VAKOle väga konkreetsed juhised menetluskulude väljamõistmisel juhul kui hankija tunnistas vaidlustusmenetluse ajal vaidlustatud otsuse või riigihanke kehtetuks. Nimelt leidis halduskohus, et riigihangete vaidlustuskomisjon (VaKo) peab hakkama vaidlustusmenetluse kulusid välja mõistma ka juhul, kui hankija tunnistab ise vaidlustatud otsuse kehtetuks või muudab riigihanke alusdokumenti (RHAD).

Tallinna Halduskohus leidis asjas nr 3-20-235, et VaKo peab endal lasuvast uurimispõhimõtte kohustusest
tulenevalt uurima, mis põhjusel hankija on sedasi käitunud ning kui otsuste kehtetuks tunnistamise või muutmise ja vaidlustuse vahel on põhjuslik seos, tuleb menetlus lõpetada alusel, mis käsitleb hankija poolt vaidlustuse põhjendatuks tunnistamist. Sellisel juhul kuuluvad nii riigilõiv kui lepingulise esindaja kulud hankijalt väljamõistmisele (vt RHS § 197 lg 1 p 3 ja § 198 lg 1).

Kohtu hinnangul pidi VaKo kogu oma varasema praktika menetluste lõpetamise osas üle vaatama ning hakkama edaspidi rohkem tähelepanu pöörama põhjustele, miks otsuseid hankija poolt muudeti ja kas need olid põhjuslikus seoses vaidlustusega. Samasugusele seisukohale oli asunud Tallinna Halduskohus ka varasemas haldusasjas nr 3-19-266.

Tallinna Ringkonnakohtus jõustus 8.12.2020 määrus asjas nr 3-20-1995, mille p 18 ütleb üllataval kombel lakooniliselt järgmist: ” OÜ Messauto vaidlustusmenetluses kantud võimalike esindajakuludega seoses märgib ringkonnakohus, et kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks, jätab VAKO vaidlustuse RHS § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata. RHS § 198 ei reguleeri vaidlustusmenetluse kulude jaotust olukorras, kus vaidlustus jääb täies mahus läbi vaatamata, mistõttu ei ole vaidlustaja kulusid võimalik hankijalt välja mõista. Tegemist ei ole RHS § 197 lg 1 p 3 tähenduses vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt (vrd õigeksvõtt HKMS § 159) ja seepärast ei saa vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda RHS § 198 lg-st 1 (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2016 määrus nr 3-16-338, p 11).”

Asjaolude kohaselt esitas vaidlustaja tähtaega ületades vaidlustuse, mis jäeti nii vaidlustuskomisjonis kui halduskohtus läbi vaatamata. Ringkonnakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning apellatsioonimenetluse ajal otsustas hankija riigihanke vastavas osas omal algatusel kehtetuks tunnistada ning esitas taotluse kohtumenetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Seetõttu hakkas ringkonnakohus vaagima, kas (i) esineb menetluse lõpetamise alus, (ii) on põhjendatud vajadust tuvastada vaidlustatud otsuse õigusvastasus, (iii) kuidas jagunevad menetluskulud.

Esiteks leidis kohus, et kuigi kehtetuks tunnistati terve riigihange ja mitte üksnes vaidlustatud otsus, on siiski vaidlustatud otsuse regulatiivne toime lõppenud ja seetõttu esineb menetluse lõpetamise alus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

Teiseks leidis kohus, et kuna kaebaja saab enda õiguste kaitseks osaleda uues hankemenetluses, siis puudub vajadus tuvastada vaidlustatud otsuse õigusvastasus ehk menetluse jätkamine ei ole vajalik.

Kolmandaks analüüsis kohus, kuidas jagunevad menetluskulud. Nimelt näeb vastupidiselt RHS-ile HKMS § 108 lg 6 ette, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Üldiselt peab vastustaja tõendama põhjusliku seose puudumist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimaldanud vaidluse asjaolud järeldada, et riigihanke I osa kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud OÜ Messauto vaidlustuse ja kaebuse esitamisega. Seejuures ei omanud kohtu hinnangul määravat tähtsust, kas vastustaja pidas vaidlustust tähtaegseks ja kaebust
seega lubatavaks või mitte, sest menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel on võimalik ka juhul, kui kaebust pole veel menetlusse võetud (HKMS § 152 lg 3). Menetluskulud tuleks seega HKMS § 108 lg 6 alusel kanda vastustajal, kuid praegusel juhul väljamõistetavad kulud puuduvad.

Selle narratiivi pinnalt esitaski kohus oma seisukoha vaidlustusmenetluses kantud kulude osas olukorras, kus riigihange oli ringkonnakohtu arvates kehtetuks tunnistatud vaidlustuse tõttu – kohtus kuuluvad kulud väljamõistmisele aga vaidlustusmenetluses mitte.

Kahjuks puuduvad määruses igasugu viited ja põhjendused halduskohtu otsustega nr 3-20-235 ja 3-19-266 kujunenud tõlgendustega mittenõustumise osas. VaKo on ka jõudsalt rakendanud halduskohtu viidatud lahendite alusel neile antud suuniseid menetluskulu väljamõistmiseks (vt otsused 111-20/214309; 135-20/218882; 143-20/222869; 237-20/226434). Konflikt kohtute antud tõlgenduste vahel on ilmselge.

Meenub üks 2014. aasta kohtulahend, kus VaKo otsustas eirata Tartu Ringkonnakohtu varasemat otsust, kuna see oli andnud Tallinna Ringkonnakohtust erineva tõlgenduse RHS2007 §-le 45 ning kuna riigihanke praktikas oli tekkinud juba aastate pikkune õiguskindlus nimetet sätte tõlgendamise osas, mille muutmise põhjuseid Tartu Ringkonnakohtu otsusest ei selgunud. Vaidlustuskomisjon oli oma otsuses tuginenud pikaajalisele praktikale ja õiguskindluse printsiibile (TlnHKo 3-14-50603, lk 4).

Eks ta tõsi ole, et kohtute tõlgendused õigusaktidele ei ole de jure kohustuslikud teistele kohtutele (v.a. Riigikohtu seisukohad ja sedagi teatud juhtudel) aga selline erinev tõlgendus õiguskindlusele kaasa ei aita ning üldiselt siiski lähtutakse kohtute antud seisukohtadest.