Käesoleva aasta 1. novembril jõustub järjekordne RHS-i muudatuste pakett, mida on nimetatud ka riigihangete lihtsustamiseks. Kas riigihangete korraldamine oluliselt lihtsamaks muutub, selles julgen siiski kahelda.
Iseenesest ei ole suurt saladust selles, et iga kord, kui ilmavalgust näeb mõni riigihanke direktiiv või RHS-i terviktekst, lubatakse kogu maailmale, kui lihtsaks riigihanked tulevikus muutuvad. Samamoodi pole saladust ka selles, et selliste õigusloomeliste initsiatiivide najal pole riigihanked kunagi lihtsamaks läinud. Põhjuseid selleks on mitmeid, alustades sellest, et regulatsiooni mahtu tuleb lihtsalt kogu aeg juurde, lõpetades tõsiasjaga, et poliitika kujundajad soovivad alatasa leiutada uusi eesmärke, mida riigihangete kaudu täita, alustades maksukäitumise kontrollimisest ja lõpetades rohepöördega. Need nn strateegilised eesmärgid võivad küll olla (kellelegi) kasulikud või vajalikud, kuid riigihankeid nad lihtsamaks kindlasti ei tee.
Nõnda on väga tervitatav, et Vabariigi Valitsus ja Riigikogu on sellest problemaatikast aru saanud ning kokku pannud RHS-i muudatuste paketi (eelnõu 788 SE), mille Vabariigi President ka 19.06.2026 välja kuulutas.
Alljärgnevalt peatun mõnedel olulisematel muudatustel, mille puhul võib tulevikus ette tulla ebaselgust või vaidlusi nende rakendamise osas, rääkimata võimalikest negatiivsetest tagajärgedest, mida üks või teine muudatus kaasa tuua võib.
Täielik pöördmenetlus
Niinimetatud täielik pöördmenetlus tähendab lihtsustatult seda, et hankija kontrollib ainult eedaltavalt edukat pakkujat ja tema pakkumust ning teeb otsuseid ainult eduka pakkuja suhtes. Pealtnäha ongi tegemist ühe kõige suuremat mõju omava lihtsustava meetmega, kuna kes meist siis ei sooviks nt kuue pakkumuse kontrollimise asemel kontrollida ainult ühte.
Küll aga tekitab täielik pöördmenetlus ebaselguse pakkujate õiguskaitse võimaluste osas.
Tulenevalt pikaaegsest haldus- ja kohtupraktikast ning RHS-ist, toetuvad ettevõtjate õiguskaitse võimalused RHS-i mõttes neljale samaaegsele eeldusele:
1) hankija peab olema teinud ettevõtja suhtes otsuse;
2) see otsus peab takistama ettevõtjal hankelepinguni jõuda;
3) vaidlustuse esitamise kaudu on reaalselt võimalik hankelepinguni jõuda;
4) populaarkaebused ehk kaebused avalikes huvides või kõikide teiste ettevõtajate eest pole hankevaidluses lubatavad.
Iseenesest võimaldab kehtiv RHS ka kolmandaks, neljandaks või viiendaks jäänud pakkujal oma õigusi kaitsta, kui ta suudab temast ettepoole jäänud pakkujad nii-öelda eest ära vaielda. Teisisõnu peab kolmandaks jäänud pakkuja vaidlustama teiseks ja esimeseks jäänud pakkujate suhtes tehtud otsuseid. Otse esimese vastu minna ei saa.
Probleem, mis nn täieliku pöördmenetluse raames tekib, peitub tõsiasjas, et kuna ühegi teise pakkuja suhtes ei pea ainsatki otsust enam tegema, siis ei ole nt kolmandaks jäänud ettevõtjal ühtegi otsust, mida teiseks jäänud ettevõtja osas vaidlustada. Väljakujunenud praktika alusel ei ole sellisel juhul ettevõtjal ka kaebeõigust, kuna vaidlustada saab ainult sellist hankija otsust, mille hankija on teinud.
Kuidas vaidlustuse esitamise õigus peaks sellistes olukordades alates 1. novembrist rakenduma, eelnõu ega selle seletuskiri arusaadavalt ei selgita. Seletuskiri piirdub üksnes tõdemusega, et nüüdsest justkui saab iga pakkuja vaidlustada esikohale tulnud ettevõtja suhtes tehtud otsuseid. Millisel õigusnormil või praktikal see esitatud mõte põhineb, kehtivast RHS-ist, eelnõust endast ega seletuskirjast ei selgu.
Mulle ei näi usutav ega mõistlik Rahandusministeeriumi selgitus, kuidas alates sügisest saab mistahes pakkuja eduka pakkuja suhtes tehtud otsuseid vaidlustada, sõltumata sellest, kas nad on pingereas teised või kolmeteistkümnendad. Esiteks pole selliseks tõlgenduseks alust, kuivõrd RHS § 185 lg 1 kehtib ju samas sõnastuses ja sisus edasi ning seob vaidlustuse esitamise õiguse jätkuvalt subjektiivsete õiguste rikkumise eeldusega.
Teiseks, isegi kui nüüd peaks vaidlustuse esitamise õigust hakkama nii sisustama nagu Rahandusministeerium väidab, siis kuidas selline lahendus saab üldse olla mõistlik ning kuidas see praktikas peaks rakenduma. Kas siis näiteks seitsmendaks jäänud pakkuja hakkab “tuimalt” vaidlustama esimeseks tulnud pakkujat või pakkumust? Ja mida selle kõige kohta peaks arvama VaKo ja kohtud? Kas nt sellise vaidlustuse korral asub VaKo lihtsalt vaidlustust esikoha peale lahendama, sõltumata sellest, et see vaidlustajat hankelepingu saamisele lähemale ei vii või peaks ta hakkama siiski kuidagi kontrollima, kas RHS § 185 lg 1 eeldused on sellise vaidlustuse puhul täidetud? Kas isikud, kes jäävad vaidlustaja ja esikoha vahele, on vaidlustusmenetluses siis kolmandad isikud, kuigi nende kohta pole tehtud otsuseid ja vaidlustus neid või nende pakkumusi ei käsitle?
Ma ei näe mingit mõtet sellel, et nüüd võiks justkui igaüks asuda hankeasjas esikohta vaidlustama, sõltumata sellest, kas tal on realislikke perspektiive hankelepingu saamiseks või mitte. Selline olustik on väga sarnane populaarkaebuse esitamise võimalusele, mida ei ole hankeasjades aastakümneid lubatuks peetud. Rääkimata siin võimalusest mõnel pakkujal asuda nt kuuendalt positsioonilt lihtsalt riigihanget venitama. Seega on siin kahjuks seadusandja sisuliselt pooliku mõtte seadusesse raiunud ega ole ka selgitanud, mida sellise lahenduse tagajärgedega peaks pihta hakkama.
Võrgustikusektori lihtsustatud menetlus
Võrgustikusektori hankijate tarbeks leiab eelnõust veelgi märkimisväärsema lihtsustuse – asjade või teenuste tellimise puhul vahemikus 100 000 – 432 000 või ehitustööde tellimise puhul vahemikus 500 000 – 5 404 000 eurot, kohustub hankija avaldama üksnes hanketeate, kohaldama ooteaega ning teavitama registrit hankelepingu sõlmimisest. Lisaks võib ta pakkumuste esitamiseks määrata “mõistliku” tähtaja. Sellega kogu lihtsustatud menetlus suuresti piirdub.
Kitsaskoht, mis siin pakkujate huve piirama hakkab, peitubki tõsiasjas, et kui hankija määrab pakkumuste esitamise tähtajaks näiteks kümme päeva, siis kehtivad hanketingimuste vaidlustamise suhtes ikkagi tavalised tähtajad. Lihtsamalt öeldes peab kümne päevase pakkumuste esitamise tähtaja puhul riigihanke alusdokumente vaidlustama samal päeval hanketeate avaldamisega, kui hanketeade avaldatakse näiteks reedel.
Samamoodi jätab tulevane regulatsioon ebaselgeks mh selle, kas ja millised otsuseid peab hankija menetluses üldse tegema, kuidas selles menetluses sõlmitud hankelepinguid muuta saab, rääkimata arvukatest muudest olulistest detailidest, mis jäävad selgusetuks. Kui ei ole isegi kohustust menetluses otsuseid teha, siis ei ole ka mingit pidepunkti, millest üldse hakkab jooksma lepingu sõlmimise ooteaeg. Miks selline poolik lahendus on valitud, jääb siingi ebaselgeks, seda eriti olustikus, milles lihtsustatud menetluses võib sõlmida nt ehitustööde hankelepinguid maksumusega kuni ca 5.5 miljonit eurot. Siiani on RHS siiski üles ehitatud eeldusele, et mida kallim leping, seda detailsem menetlus, kuid sellest lähenemisest ei ole siinkohal enam kinni peetud.
Vabatahtlik kõrvaldamise aluste kohaldamine
Kolmas suurem muudatuste plokk seondub sellega, et tulevikus võivad hankijad ise valida, kas üldse vabatahtlikke kõrvaldamise aluseid kontrollivad. Mul ei ole selle suhtes erilisi tundeid, kuid kindlasti leiame tulevikus ennast silmitis kaasusetega, milles ühtäkki osutub edukaks suure rikkumiste kataloogiga või huvide konfliktis pakkuja, keda hankija ühelgi juhul endale partneriks ei soovi, kuid kellest vabaneda ka mõistlikult kuidagi ei saa. Usun, et selliste markantsete juhtumite ilmnemisel tekib ka seadusandjale surve praegu valitud lahendus siiski ümber vaadata.
Riigihanke blogi 